Reisimine on hetkel keeruline ning välismaale minek ei tundu olevat ka kõige ohutum variant. Üks lahendus on reisida mööda kodumaad. Võtad Eesti kaardi ette ja nuputad, kas on veel mõni koht, kus pole käinud ja mis visuaalselt üllataks. Meelelahutusasutused on ju kinni ja seega on kohvikus istumine või kontserdi külastamine veel tulevikku lükkuv unistus. Vead näpuga üle Eesti ja kratsid mõtlikult kukalt. Ilmselt on reisisell kolanud läbi ka Eesti põnevaimad nurgad.

Ida-Virumaa on maakond, kuhu millegipärast kõige vähem jõutakse. Seal asub Eesti üks kõige omapärasem ja huvitavam linn – Sillamäe. Kui otsid visuaalset elamust ja üllatust, siis haara kaasa fotoaparaat ning sea suund Narva poole. Kaardil asuvad need kaks linna päris kõrvuti. Kindlasti oled käinud Narvas, aga kas oled läbi põiganud ka Sillamäelt?

Et tegu on tõelise arhitektuurilise pärliga, näitab ka Muinsuskaitseameti huvi. Sillamäe stalinistliku ehitusstiiliga südalinn on midagi nii omapärast, et seda on plaanitud juba ammu kaitse alla võtta. Ühtlasi oleks see esimene 20. sajandil ehitatud linnaosa, mis sellise tunnustuse osaks saab.

Linn, mis on jäänud oma kuulsa naabri Narva varju, ei tundu enamikele eestlastele just ahvatlev sihtpunkt. Ilmselt on kõik kuulnud küll seda, et see oli kinnine linn, kuhu pääses vaid erilubadega või et selles asus keemiatehas. Mõni on ehk kuulnud ka radioaktiivsete jäätmete hoidlast ja päris kindlasti teavad nõukogude ajal elanud inimesed, et sellistes linnades oli elanikel võrreldes kõigi teiste nõukogude kodanikega äärmiselt hea elu. Ajal, kui tavakodanik lootis poest ehk midagi "tutvuse kaudu" saada, olid sellistes linnades poeletid kaupa täis ning sealsetel elanikel kodudes televiisorid ja külmikud juba siis, kui ülejäänud nendest alles unistasid. Sellised linnad olid nõukogude elu ja ehituskunsti etalonid. Paraku oli selles ka omamoodi irooniat – ideaalse nõukogude elu musternäidised olid suletud linnad, kuhu pääsemiseks polnud tublil nõukogude kodanikul üldiselt lootustki.

Sillamäe teeb omapäraseks eelkõige selle hästi säilinud arhitektuuriline mitmekesisus. Seal on esindatud kõik  stiilid stalinistlikust klassitsismist kuni postmodernismini. Võimsaimalt mõjuvad muidugi südalinna ehituspärlid, kuld-kollaste klassitsistlikus stiilis mitmekorruseliste majade read, mis ääristavad tänavaid nagu näitusel, justkui oleks keegi omaaegset Leningradi püüdnud mereäärsele Eestimaa nurgakesele kopeerida. Leningradi (tänase Peterburi) arhitektide joonestuslaudadelt pärit kavandid vormusid Eestimaa metsade vahele omapäraseks, siia täiesti sobimatuks, kuid samas üllatavalt ilusaks kompotiks.

Kui tekkis huvi, siis sihi oma reis ja pildistamissessioon kevadesse, kui loodus roheliseks minema hakkab ning Sillamäe lilleliseks muutub. Lisaks soojale kevadilmale on siis võimalus saada pisike kultuurišokk, sest mujalt sellist "tagasi Nõukogude Liitu" tunnet nii lihtsalt enam ei saa. Ühel päeval võib Sillamäe olla väga populaarne kultuurireiside sihtpunkt, kui osataks ajaloolist pärandit seda häbenemata säilitada ja esitleda. Muinsuskaitseameti huvi näitab, et plaan sinna suunas minna on riigitasandil olemas. Kas me oskame seda haruldast linna ka vääriliselt hinnata, näitab aeg.