Ajaloolane Jaak Juske tõdes, et ehedat agulit jääb Tallinnas järjest vähemaks, aga neid kohti siiski veel on. Üks näide on J. Kappeli tänav. "See on tõesti üks koht, kus on veel tunda tsaariaja lõpu agulihõngust," tõdes Juske.

J. Kappeli tänav asub Tallinnas Torupilli asumis, ühendades Vilmsi tänavat Tartu maanteega. Juske sõnul on selle koha puhul on põnev ka selle eellugu. "See tänane Kappeli tänav oli omaaegne Riesenkampfi uulits, mis oli osa Vilmsi tänavast," rääkis ta. "Siin laius 19. sajandi lõpus Riesenkampfi heinamaa ja 1896. aastal peeti siin Eesti laulupidu. Maju hakati siia rajama eelmise sajandi alguses."

Tänav sai 1936. aastal nime Johannes Kappeli järgi, kes elas aastatel 1855-1907 ning oli Eesti üks esimesi heliloojaid, koormeister, organist.

Agulid tekkisid pärast tööstuslikku pööret ja kiiret linnastumist

"Kui räägime Tallinna vanade puitagulite sünnist, siis tuleb meil minna tagasi 150 aastat, kui 1870. aastal avati Balti raudtee," rääkis Juske. "Tööstuslik pööre, mis tänu raudteele alguse sai, tähendas, et vana linnasüdame kõrval hakati 19. sajandi lõpus ja möödunud sajandi alguses ehitama suuri vabrikuid ja tehaseid, mis vajasid massiliselt tööjõudu." Ta tõi näiteks ühe tsaariaja lõpu suurima tehase, mis asus Kopli lõpus ja kus töötas ühtekokku 7500 töölist.

40 aastaga tõusis toonase Revali elanike arv kolm korda - 30 000-st sai 116 000 elanikku. "Me näeme seda, kuidas tsaariaja lõpus maarahvas valgus linnadesse ning eestlastest sai kaasaegne linnarahvas. Kuskil oli vaja elada ja nii hakati rajama vabrikute lähedusse puitmaju suurte avarate hoovide ja aedadega," selgitas ta agulite tekkimislugu.

Toona andis majaomanikuks saamine õiguse osaleda kohalikus poliitikas ning see oli muuhulgas märkimisväärne samm vabariigi suunas. "1904. aastal toimusid linnavolikogu valimised, kus eestlastest majaomanikke oli nii palju, et Konstantin Päts, Jaan Poska ja Voldemar Lender panid seljad kokku kohalike venelastega ning tegid volikogu valimistel tuule alla aastasadu Tallinnat valitsenud baltisakstele," rääkis Juske. "Ehk võim esimest korda Eesti suurimas linnas läks eestlaste kätte ja mõelda vaid, et sealt jäi kõigest 14 aastat oma riigini. Minu arvates on see väga võimas lugu."

Hästisäilinud agulid on Tallinna väärtuslik eripära

Huvitavate agulipiirkondade seast toob Juske välja ka enda lemmikud, Pelgulinna ja Kalamaja. "Rahvale meeldib käia ka Kopli liinidel, kus on veel vana maastikku alles ja üksikud vanad majad järjest põlevad maha, kuid samas näeme uue Kopli liinide sündi."

Juske rääkis, et kõige vanemad eeslinnad ulatuvad tegelikult kaugesse keskaega, kuid nende agulite kurb saatus oli see, et kui võõrvägi lähenes linnale, andsid võimud käsu kõik eeslinnad maha põletada, et võõrväel poleks kuskil peatuda.

"Nii on näiteks Kalamaja maha põletatud nii Liivi sõjas kui Põhjasõjas. Ja 1854. aastal, kui oli Krimmi sõda ja briti-prantsuse laevastik vallutas Naissaare, sattus toonane kuberner paanikasse, andis käsu kõik eeslinnad maha põletada, et äkki tulevad britid maale, aga nad ei tulnud. Samas Kalamaja oli maha põletatud ja nii algabki kaasaegse Kalamaja lugu alles 19. sajandi teisest poolest," selgitas Juske.

Juske sõnul peaksime seda väärtustama, et meil nõnda hästi ja terviklikult säilinud aguleid veel leidub. "See on meie linna eripära, et meil on kohe südalinna kõrval alles mitte üks vana puitmaja või üks tänav, vaid terviklikud asumid."

Ta julgustab inimesi minema aguleid avastama ja julgemalt ka sealseid nurgataguseid uudistama. "Ma alati ütlen inimestele, et kui on võimalik kuskile tagahoovi sisse piiluda, kas vanalinnas või mõnes eeslinnas, siis tuleb seda võimalust kindlasti kasutada," soovitas ta. "Nendes vanades hoovides ja aedades saab teha ajarännakut. Seal on tihti säilinud vanad kuurid, pesuköögid ja kõik, mida hoovides vanasti tehti."