Anu Säärits: probleemsetes riikides korraldatavate olümpiamängude boikottimine ei ole lahendus

Foto: Kairit Leibold/ERR

Spordiajakirjanik Anu Säärits rääkis saates "Plekktrumm" Tokyo olümpiamängude eel, et olümpiamängud toovad esile korraldajamaa kultuuri ja pakuvad seeläbi mitmekülgseid elamusi. Muu hulgas tõdes ta, et kuivõrd olümpiamängud on ennekõike mõeldud sportlastele, ei ole probleemsetes riikides korraldatud mängude boikottimine mingisugune lahendus neile probleemidele.

Sel suvel Tokyos toimuvad olümpiamängud on järjekorras 32. olümpiamängud. Säärits on pikaaegse spordiajakirjanikuna kokku tegelenud 13 olümpiamängude kajastusega ning kohal käinud neist üheksal.

"Spordiajakirjanikule on olümpia oodatud sündmus, selle ümber nelja aasta jooksul kõik keerleb. Olümpia ei käivita ainult sportlasi, vaid kogu spordiga seotud tööstus paneb end tööle. Selle nelja aasta jooksul tehakse uusi tehnoloogilisi lahendusi spordivahendite ja varustuse osas," selgitas ta.

"Olümpialinn näitab midagi erakordset oma arhitektuuris, majanduses, disain on hõivatud. Tohutult palju erinevaid valdkondi on spordiga seotud. Kui me kuulame avatseremooniat, see mõjutab, kas me hakkame tänu sellele Jaapani muusikat nautima," lisas Säärits.

Anu Säärits "Plekktrummis" 26. aprillil Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

"Miks olümpia on inimestele põnev – me ootame lugusid ja tahame teada, kui meie sportlane läheb mõne teise põneva riigi sportlasega kokku, siis mis seal toimub, kui palju seal rahvast on, mida nad söövad, millest nad mõtlevad ja miks see vastane nii hea on."

Olümpiamängud on nagu tohutu geograafiatund, leiab ta. "Kui me võtame nt koolid – mulle väga meeldib, et koolide olümpiamängud on Eestis hästi tööle läinud. Paljud koolid on sellest innustust saanud, lapsed kirjutavad luuletusi sel teemal, õpivad neid riike tundma ja spordialasid, nii antiikseid kui tänapäevaseid. Kool paneb selle kõik ühiselt tööle."

Ta rääkis, et sportlaste jälgimise teeb huvitavaks just nende inimlikkus. "Igal sportlasel on oma lugu, paljudel spordiajakirjanikel ei pruugi olla lemmik just see võitja, lemmik võib olla ka 90., kes on võib-olla mitme lapse isa või ema, jumal teab, millistest oludest tulnud."

Olümpiale pääseda on äärmiselt keeruline – kvalifikatsiooni rulett on väga pikk ja keeruline paljudel aladel, selgitas Säärits. "See sportlase taust on kõige põnevam, kui palju tema ennast ületab selle aja jooksul – see inimlikkuse aspekt."

Olümpia aitab tuua rahvusvahelist tähelepanu tõsistele probleemidele

Säärits leidis, et olümpiamängude korraldamine problemaatilistes riikides võimaldab sealsetele teemadele tähelepanu juhtida. Näiteks on tõstatanud arutelu järgmiste taliolümpiamängude korraldamine Hiinas.

"See on üsna üllatav, et selline valik tehti, aga ma arvan, et iseenesest on see huvitav. See ei sõltu nüüd sportlaskonnast, kas neid Hiina teemasid lahendatakse tõsisemalt, kas me saame lõpuks teada, mis seal toimub nende uiguuridega," märkis ta.

"Olümpia toob kohale palju välisajakirjanikke, kes ei ole ainult spordiajakirjanikud ja annab võimaluse minna seda lähemale uudistama. Peking 2008 – Tiibeti teema oli väga teravalt üleval. Kui 2008. aastal ei oleks olnud Pekingi olümpiat, siis kõiki Hiina probleeme ei oleks nii suurelt kajastatud."

Probleemsetes riikides korraldatud mänge ei peaks Sääritsa arvates boikoteerima. "Boikotid tegelikult ei ole uuringute järgi toonud mingit efekti – mängude boikoteerimine 70ndatel ja 80ndatel väga efekti ei omanud. Miks karistada sportlasi?"

Anu Säärits "Plekktrummis" 26. aprillil Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Mängud on ennekõike mõeldud sportlastele, märkis Säärits. "Neilt võetakse ära suurepärane võimalus. See on nende elutöö. Boikoteerimine ei ole mingi lahendus. Pigem need problemaatilised riigid – näiteks Sotšis Venemaal – seoses sellega tulid just Venemaa dopingupatud avatult esile, pilt on selles osas palju selgem. Igas halvas on midagi head."

Dopinguskandaalidel ei tohiks Sääritsa arvates lasta mõjutada suhtumist võistlussporti laiemalt. "Igas eluvaldkonnas ei saa ühe patustaja järgi kõiki sildistada. See, et dopingujuhtumeid on rohkem, on super. See tähendab, et uuritakse paremini ja et me saame need kinni nabida, kes tahavad lihtsalt rahaahnusest kulda võita. Sellist sporti ma ei taha näha."

Ta meenutas ka oma märgilist intervjuud Mati Alaveriga pärast Seefeldi dopinguskandaali puhkemist. "See oli selline moment, et ma sõitsin tegelikult Tallinnast Tartusse, et kajastada Miss Valentine'i võistluse esimest päeva ja siis sain pakkumise, et saaks Alaverilt üks-kaks küsimust küsida. Õnneks sain mõned rohkem. Aga see tuli mulle ootamatult. Teema oli selge, oleks tahtnud sellel päeval lihtsalt veel rohkem küsida," rääkis Säärits.

"Kõige rohkem kahju ongi, et need patustajad ei ole suutnud laua taha tulla ja sellest rahulikult rääkida. Kui meie sportlane dopinguga patustab, siis me tunneme ennast kõik väga halvasti. Aga ei peaks hüsteeriasse minema, et nüüd enam ei ole midagi võimalik uskuda."

See oli juba pikka aega üleval, et suusatamises midagi halvasti lõhnab, märkis Säärits. "Kõik lahendid ei ole meieni jõudnud ja väga tahaks loota, et need Seefeldi skandaalis osalenud enam tulevikus spordis ei osale. Aga tahaks nendega rääkida, miks nad sellise valiku tegid. Tegelikult peaks rääkima Mati Alaveriga, kes otsustas kõiges see kindral olla ja kelle raha- ja kuulsuseahnus keeras need sportalased ka tuksi."

Rekordiomanikku lihtsalt peab oma silmaga nägema

Säärits on Eesti Rahvusringhäälingus spordiajakirjanikuna töötanud juba alates 1994. aastast ja meenutas ka oma esimest isiklikku olümpiaelamust. Kui Lillehammeri mängude ajal oli ta kehakultuuri tudengina abis Tallinna stuudios, siis juba 1996. aastal avanes tal võimalus sõita suurvõistlust kajastama Atlantasse.

"Suur Eesti koondis läks, USA korraldas ja kõik ootasid midagi imelist. Tegelikult seal paljud asjad ei toiminud, esimestel päevadel arvutid ei töötanud ja paljude riikide ajakirjanikud ülekandeid ei teinud. Mina sattusin pärast avamist esimest ülekannet tegema laskmisest," meenutas ta.

"Ma olin sellises telestuudios, vaatasin pilti ja klapid olid peas, aga klappidest tuli mulle ujula heli. Graafika ei olnud aastal 1996 ka selline nagu ta täna on, terve voor laske oli ära, enne kui tuli kiri, kes juhib. Nii ma seal vaevlesin terve esimese ülekande. Aga tegelikult oli väga vahva näha, kuidas Ameerikas võivad ka asjad ebaõnnestuda ja samas oli ka väga huvitav."

Anu Säärits "Plekktrummis" 26. aprillil Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Säärits tunnistas, et kui ta oleks saanud pakkumise Tartu Ülikoolilt hakata korvpallitreeneriks, siis seda ametit oleks ta eelistanud ajakirjaniku omale, kuid ETV pakkus talle kohe maailmasporti ja nii ta otsustas selle kasuks.

"Ma õppisin ülikoolis kehakultuuri ja ka kehalise kasvatuse õpetajaks ja treeneriks, kellena ma ka töötasin, aga samas töötasin ka spordiajakirjanikuna. Ma valisin selle ameti, kuna mind huvitas maailma sport," tunnistas ta.

"Ma tahtsin näha seda elavat suurt maailmameistrit, olümpiavõitjat ja rekordiomanikku oma silmaga. Ma ei kujutaks seda tööd ettegi kui ma ei oleks ühtegi superstaari näinud, et kuidas ta treenib ja võistleb," lisas Säärits.


Kultuurisoovitus: "Kuna Tokyo olümpiamängud tulevad, siis ma soovitaks uudistada Jaapani vanasõnu ja võrrelda neid Eesti vanasõnadega. Enne saatesse tulekut jäi mul silma üks tore Jaapani vanasõna: "Riis võib külm olla, tee võib külm olla, aga külm pilk ja külmad sõnad ei või olla.""

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits, intervjueeris Joonas Hellerma

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: