Karl Martin Sinijärv on Tallinna reaalkooli poiss. Tänavu saanuks 75 aastat vanaks Toomas Liiv ja 100 aastat Ilmar Laaban. Napilt jääb jaanuari Paul-Eerik Rummo 80. sünnipäev, mida me vanameistriga kõik koos tähistame! Reaalkool, minu kool, Karl Martini kool (mu vanaisa kool ja meie laste kool), on vaatamata nimele mitmes mõttes kõige tõsisem luulekool üldse!

Lisaks kuulub Karl Martin Eesti kirjanduse kõige legendaarsemasse aastakäiku: 1971. aastal ilmus eesti kirjandusloo parim ühisdebüüt: Loomingu Raamatukogus anti "Närvitrüki" nime all välja korraga Johnny B. Isotamme, Toomas Liivi, Joel Sanga ja Jüri Üdi napid debüüdid. Samal aastal sündisid uue eesti kirjanduse märgilisimad tegijad täna: Karl Martin Sinijärv, Asko Künnap, fs, Jan Kaus ja meie hulgast just lahkunud Marko Mägi. Neid on kindlasti veel, aga mul praegu ei meenu. See oli oivaline aasta luulele mõneski mõttes!

Lisaks nendele kahele "kambale" kuulub Sinijärv eesti luules väga erilisse nimistusse: luuletajatest ainult Ilmar Laaban, Artur Alliksaar, Andres Ehin (tõlkijatest saaksime lisada Ain Kaalepi, Mati Soomre jt) on suutnud eesti keeles luua sellist vormi, uut keelt, vanu vorme uues keeles, nagu seda on teinud Karl Martin Sinijärv. Tõtt-öelda ütlen ma, et ta tuleks võtta rahvusliku kaitse alla: KMS on veel rohkem Eesti kui lendorav või rabamaa või Ümera lahing. Karl Martin Sinijärv on ainus elusolev poeet – keda mina tean – kes suudab luua pea igasugust rütmi-vormi-riimi-sõnamängu. Andke andeks, sõbrad Wimberg ja Contra ja Ilves: te olete ägedad, te olete avastanud mõndagi ja leidnud keelt ja kuju, aga Sinijärve kõrval olete te alles õpilased.

Lisaks kuulub Karl Martin me kolme põrsakese gängi. Tema on parim keelemees, Asko Künnapi kõrvale on raske leida sama võimsat metafoorimasinat, ja mina, mina, noh, olen, nagu mina lihtsalt.

Karl Martin Sinijärve kogusid peaks rahulikult lugema järjest ja lõpuni, erinevalt minust, keda köidab iga võimalik sõnavõtt ja huige ja jutujada, pole Sinijärv grafomaan, vaid grafofiil. Tema luulekogud on tema enda hoolega valitud sõnumid: "Kolmringist" tulevikku on kõik vallatlus ja mäng. Ma pean tunnistama, et minu lemmik on "Neli sada keelt", üks krutskilik raamat, millega kohtusin õnneks väga õiges vanuses, olin siis vist 17, ja seda hindab Sinijärv ise oma kogudest üheks vähimaks: mina aga eesti luule üheks parimaks.

Igatahes võin teile kinnitada: Karl Martin Sinijärv on mees nagu mürsk, tema esimesed 50 on olnud meile olulised. Tema järgmised 50 saavad olema veel olulisemad, sest selles süsteemis: Alliksaar-Laaban-Ehin-Sinijärv-... on puudu järgmine jäse või lüli. Mina see ei ole. Senikaua, kuni me selle leiame, peame võtma Sinijärve rahvusliku kaitse alla. Ja isegi, kui leidub mõni uus ja osav jätke-võrse, on Karl Martin Sinijärv on asendamatu keelemehe, sõbra, kallima ja isana!

Hoidkem teda ja pidagem meeles märgata, et võrreldes põlevkivi või fosforiidiga või isegi lendoravatega on üks üdini andekas keeleinimene Eestis palju suurem haruldus ja põhimõtteline maavara või kaitsealune liik.