Režissöör-stsenarist-näitleja John Krasinski õuduspõnevik "Kena vaikne kohake 2" opereerib järjefilmide õrnal jääl, kus sisse kukkumist ohustab muu hulgas nii kinokassa kui ka esimese osa võtete sisutu kopeerimine, selle maailmaloomega vastuollu sattumine või sihitu edasiarendamine. Kuigi sel korral üksinda stsenaristina tegutsev Krasinski suudab mitmeti vältida järjefilmidele tüüpilistesse ämbritesse astumist, jääb "Kena vaikne kohake 2" oma eelkäija kõrval nõrgukeseks. Seda enam, et igavamate lahenduste vahelt paistab välja püüdlus arendada sellest intellektuaalomandist triloogia.

Seega mõjub "Kena vaikne kohake 2" narratiivseid võimalusi laiendava vahefilmina, mis viib lugu operatiivselt edasi, ent jääb hätta filmimaailma sisuka avardamisega. Kui jätta välja vägagi efektiivselt ja pingeliselt lavastatud kõrvalpõige minevikku, mis esitleb tulnukate sissetungi eelset mahedat ja rahulikku väikelinnaelu ja toob sisse uue keskse tegelase, peretuttava Emmetti (Cillian Murphy) ning maailma muutnud sündmuste algpunkti, siis jätkab film sealt, kus eelmine lõpetas.

Perekonda, seal hulgas vaprat ja leidlikku kurti tütart Reganit (Millicent Simmonds), tema ettevaatlikku ja arglikku venda Marcust (Noah Jupe), sihikindlat ja tugevat ema Evelyni (Emily Blunt) ning Regani ja Marcuse vastsündinud venda ohustavad kikkis kõrvadega koletised, kes on valmis iga helitekitavat inimest brutaalselt ründama. Eelmine film on jätnud nad olukorda, kus perekond peab hakkama uut varjualust otsima. Nii võetaksegi suund ohtlikule avastamata territooriumile, lootuses saada tuge (ja ehk ka ise tuge pakkuda) postapokalüptilise eluolu poolt räsitud kaasinimestelt.

Krasinski ehitab selle Regani kangelaslikuks missiooniks muutuva teekonna üles tüütavalt piinliku täpsusega, kus iga detailplaaniga rõhutatud objekt kuulutab ette mingit tulevat sündmust või olukorra lahendust. Kuigi see hoiab tegevustiku sidusana, kaotab film seeläbi mõnel määral orgaanilisust, mis omakorda lahjendab karakterite motiivide ja psühholoogia usutavust ja mõju. Näib, et loo kohati pingelisele ja kohati kuivale edasi veeretamisele keskenduval Krasinskil on jäänud sel korral kandvad teemad ja n-ö suur pilt sisukalt lahti kirjutama. On lihtne nõustuda New Yorkeri kriitiku Richard Brodyga, kelle sõnul Krasinski "ei näe maailma, mida ta loob, vaid ainult lugu, mida ta räägib"¹.

Kui esimesel osal oli efektiivse pingekerimise kõrval ka midagi öelda perekonna kui kooslusega seotud hirmudest ja ohverdustest, siis uus film ei jõua eriti kaugele oma "teeme midagi heroilist ka kaheldava päästmisväärtusega teiste hüvanguks" ja "julged noored toovad lahendusi" mõtetega. Samuti näitlikustavad Brody tähelepanekut pingeliste hetkede taustal ripnevad ebaloogilisused ja lahjaks jääv koletistearendus.

Vaatamata sellele, et helikujundus ei saavuta vaikuste ja pisihelide realiseerimisega sellist sisulist täiust nagu esimeses osas ja pinget tekitavad motiivid muutuvad üksjagu kordavaks, on tegemist siiski keskmisest haaravama õuduspõnevikuga. Tänu läbi filmi paralleelmontaažiga kumuleeruvat pinget loovale montaažile (Michael P. Shawver) ning tasakaalukale ja füüsilisele hirmu esitamisele näitlejatöös (eriti noorte Millicent Simmonds ja Noah Jupe puhul) on film piisavalt intrigeeriv ja pinev, et tekitada huvi juba töös oleva kolmanda osa vastu. Aga kas sellest peaks piisama?

¹ https://www.newyorker.com/culture/the-front-row/a-quiet-place-part-ii-reviewed-john-krasinskis-limited-view-of-horror