Arvustus. "Mäletan / Ei mäleta" kandvaks elemendiks on EKP arhiiv

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Mäletan / Ei mäleta" Autor/allikas: Kaunti Gildi SAAL

Uus lavastus
"Mäletan / Ei mäleta"
Idee ja lavastus: Laur Kaunissaare
Esitus: Riina Maidre ja Simeoni Sundja
Kunst ja ruum: Kairi Mändla ja Aet Ader (b210 Arhitektid)
Heli: Markus Robam ja Argo Vals
Valgus: Siim Reispass
Projektijuht: Eneli Järs
Esitendus 5. juunil endise EKP arhiivis

Rõõmsameelne jutukõmin ja värvilised vihmavarjud peletasid kunagise Eesti Kommunistliku Partei arhiivi ees etenduse algust oodates eemale arhiividega seonduva rõskuse ning majast immitseva ajaloolise mälu raske taaga. Soovijatele jagati tekke ning kuna etendus liikus ruumist ruumi, said ka oma numbri, et arhiivi tubades endale oma koht leida. Seda siiski ajutiselt, keegi ei pidanud jääma numbriks kartoteegis.

Žanriliselt kuskile installatsiooni ning etenduskunsti vahelisele jääva lavastuse kandvaks elemendiks sai EKP unustatud arhiiv ise. Kui väljast tundus maja unarusse jäetud tükina minevikust – ei midagi tähelepanuväärset oma täisjoonistatud fassaadi ning rohelusse kasvanud seintega –, siis sisenedes ilmnes, et majas endas eksisteeris korraga mitmeid ajahetki.

Seinal viie aasta tagune kalender, ent laual 20. sajandi lõpust pärit venekeelsed voldikud. Ajalist nihestumist tekitasid ka rahvuslikust ühismälust pinnale kerkivad kontekstid. Kui publik vastavalt oma numbrile seina äärde ritta seisma seati või valju koputamisega ruumist välja kutsuti, ei tekkinud küll otsest ohutunnet, kuid rännak arhiivihoones omandas millegi keelatu või vähemalt järelvalvet vajava toimingu maigu.

"Mäletan / Ei mäleta" Autor/allikas: Kaunti Gildi SAAL

Lavastuse sõnaline materjal oli napp, edastades peamiselt informatsiooni ruumi enda mälu ning funktsioonide kohta. Süsteemid, kastid, õhuniiskus. Paaril korral viidati lavastuse jooksul eraldi ka 1980. aastatele ning vähesele huvile selle perioodi vastu, kuid hoolimata esile tõstmisest ei leidnud need kommentaarid temaatilist laiendamist, ning see, mida mäletama peaks või mida olulist sellest perioodist unustatud on, ei selgunud.

Ka emotsioonide jaoks polnud arhiivis kohta. Esitajad olid sihilikult neutraalsed, vahel isegi liiga neutraalsed. Sisulise poole pealt ilmekust või mängulisust lubavad repliigid olid esitatud monotoonsusega, mis tekitas tunde, et giidi rolli täitvad etendajad võivad varsti ise muutuda numbriks statistikas või dokumendi serval.

Mõnes ruumis mõjusid etendajad hoopis arhivaaridena, kes valvsalt jälgisid riiulite vahele uitama lubatud külastajaid, et nad ei keeraks rohkem lehekülgi kui neile lubatud on. Pikad mustad mantlid olid arhiivi õhuniiskust ja -temperatuuri arvestades praktilised, kuid teisalt lõid hämara atmosfääri ning kajasid kokku eelnevalt mainitud nihestusega ajas ning situatsioonis.

Ruumi mõju võimendas kehalise kogemuse piire kompiv muusika- ja valguskujundus, mis sarnaselt sõnalisele poolele oli süsteemne ning minimalistlik, täpselt nii palju kui vaja, ei midagi üleliigset. Kõik hämarad nurgad ja riiulivahed valgustati läbi ning tundus, et korraks ja korraga prooviti mäletada kõike, mida see arhiiv on kandnud. Muidugi tulutult, parimal juhul sai seda hetkeks kogeda. Arhiivis sisalduv infohulk on nii suur, et terviku hoomamiseks tuleb midagi unustada, midagi üldistada. Unustamine on paratamatus, isegi kui mõnel juhul seda justkui teha ei tohiks. Ei tea, kas see tuleneb mälu subjektiivsusest, hirmust unustada või hoopis nartsissismist.

"Mäletan / Ei mäleta" Autor/allikas: Kaunti Gildi SAAL

Kogu lavastus jäi minu jaoks kummastavale vahealale. Ühest küljest tühi ja tähelepandamatu maja, teisalt on see olnud täidetud tuhandete paberite ning infokildudega. Arhiiv säilitab inimese eluloo, kuid teeb siiski valiku. Kirjas on auhinnad, aga mitte see, mille eest neid saadi, kirja pannakse kodune aadress, aga mitte koduloomad. Paberil säilitatakse nimi ning elulugu, kuid mitte inimene. Riiulile läheb inimese asemel allfondi ja faili number.

Arhiivide olemasolu näitab, et suuremal kollektiivsel tasandil on olemas vajadus säilitada nii palju kui võimalik. On vajadus või tung mäletada, aga mida, miks või kelle jaoks, seda ei teata. Isegi kui pühendada terve oma elu mäletamisele või säilitamisele, otsustab lõpuks keegi, kes vähem mäletab, kui suur väärtus sellel kõigel on.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: