Arvustus. Väikese linna väikesed võlud

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Paide sümfoonia" esimene proov Autor/allikas: Paide Teater

Uus lavastus

"Paide sümfoonia"

Lavastaja: Jan Teevet

Lavastusdramaturg: Oliver Issak

Helikunstnik: Kenn-Eerik Kannike

Produtsent: Harri Ausmaa

Kunstnik: Kairi Mändla

Liikumisjuht: Marita Kutsar

Valgusmeister: Kermo Pajula

Näitlejad: Kirill Havanski, Johannes Richard Sepping, Maria Paiste

Paidelased laval: Aili ja Rein Rebas, Sirje ja Martha-Beryl Grauberg, Taimi ja Kerli Graubner, Klaire Sillar, Rainer Eidemiller, Eha Vessmann, Mariliis Peterson, Valev Väljaots, Madis Aesma, Kaarel Vene, Agnes Klaar, Uku Valner

Paide teatri laval ootab publiku saabumist üksik lihtsatesse helepruunidesse toonidesse riietatud vanem naisterahvas, keda ümbritseb 14 tühja tooli. Valgus kustub ja algab väga eriskummaline helimäng (Kenn-Eerik Kannike). Helimaastik meenutab väljamõeldud keelt, häälutusi või lausa džunglihääli ning loob saali erksa ja ootusäreva meeleolu. Eesriide avanedes ilmuvad saali tagaosas nähtavale ülejäänud toolide omanikud: erinevas vanuses mehed ja naised, kes seisavad suure kuldse riidega kaetud seina taustal. Kostüümide palett on ühtselt neutraalne - pidulike riiete värviskaalal domineerivad helelillad, helepruunid ja sinakashallid toonid. 

Minu taga istuv väike poiss näitab suure õhinaga sosistades emale tuttavat, kelle massi seest üles leidis. Laval pole ju näitlejad, vaid Paide linna elanikud – tavalised inimesed, kes jutustavad enda kodulinnaga seotud lugusid. Tavaliste inimeste lavale toomine on eesti dokumentaalteatri traditsioonis jätkuvalt küllaltki ebatavaline. Praktika näitab, et enamasti kasutavad lavastajad kutselisi näitlejaid, kes intervjuude käigus kogutud materjali esitavad. "Paide sümfoonia" on aga ennekõike kogukonnalavastus ning mis paremat viisi kogukonna kaasamiseks, kui lasta linnaelanikel endal laval särada. Lisaks võidetakse autentsuses: ükski näitleja ei saa inimese elulugu esitada paremini kui inimene ise. Huvitava nüansi tõid lavastusse ka etendajate isiklikud suhted. Laval olid abielupaar, ema ja tütar, vanaema ja lapselaps, aga ka teineteisele võõrad inimesed,  sest isegi Paides ei saa keegi kõiki tunda.

Lineaarset lugu lavastusest otsida ei tasu. Dokumentaalne materjal, mis intervjuudest välja valiti, on kokku lõigatud küllaltki fragmentaarselt, peegeldades mäletamise ja mälupiltide juhuslikkust. Ka kronoloogilisel skaalal liigub lavastus ajas edasi ja tagasi, peatutakse näiteks aastatel 1987, 1956, 1993, 1985, 2012.

Kui kusagilt mõttelist terviklikkust otsida, siis ehk erinevaid inimesi ühendavatest teemadest. Esiteks Paide muusika- ja teatrimaja, mis aastaid tegutses Paide Kultuurimaja nime all. Kes on siin pidanud kõnet, kes pesnud põrandaid, kes osalenud aktustel või presiidiumi koosolekul. Teiseks Paidesse (tagasi)jõudmine. "Uustulnukad" räägivad, kuidas Paides jalad alla said ja kodu leidsid. Põlised paidelased jagavad linnaga seotud esimesi mälupilte, kõige olulisemaid mälestusi või tundeid, mis neid väljamaalt tagasi koju jõudes valdasid. Ehkki mälupildid on erinevad, kannavad kõik jutustatud lood endas suhet spetsiifilise koha või nähtusega, olgu selleks nullindate põrandaalune putkamajandus või Olerexi pelmeenid. Need kogemused panevad samal ajal mõtlema, kuivõrd ainulaadne see Paide eripära siis ikkagi on. Sirje Graubergi Laulukooli mujalt ei leia, kuid Karl Vaino pidas kõnesid ka teistes kultuurimajades ning ka pelmeenikultuur on võrdlemisi universaalne nähtus.  

Siiski ei ole lavastus puhas ülistuslaul Paidele. Ehkki positiivsete meenutustega võrreldes vähemuses, kõlavad ka mõned murelikumad või kriitilisemad noodid linna mentaliteedi pihta. Mitmed etendajad tunnistasid linna kinnisust ning raskusi, mis ilmnevad kogukonda uute liikmete vastuvõtmisel. Intuitiivselt võib selle teema puhul lavastaja (Jan Teevet) ja dramaturgi (Oliver Issak) rõhutusi tajuda rohkem kui mujal. Ehkki moraali lugemiseni asi ei küündi, kõlab siiski läbi hoiatus linna paigalseisu ja muust maailmast sulgumise eest. 

Arvestades materjali kohaspetsiifilisust, on lavastus esteetikalt küllaltki abstraktne ja minimalistlik. Kandvaks meediumiks on sõna. Ei kasutata fotosid ega videot, et mainitud paiku visualiseerida ning ei toimuka füüsilist rännakut linnaruumis.

Lavastus on väljapeetud, stiilipuhas ning saalis valitseb pidupäevalik atmosfäär, mida nähtud etendusel suurendas veel omakorda sündmuse ainukordsus – sel suvel lavastust enam ei mängita. Ehkki muusikaliseks teoseks "Paide sümfooniat" kindlasti nimetada ei saa, haakub sümfoonia märksõna just päeva pidulikkuse ja erakordsusega; aga ka erinevate häälte ja lugude variatsioonidega, mis laval kõlasid. Lisaks mõjusid siidkleidid ja avar kontserdisaal värskelt, kuna tunnetuslikul tasandil seostub kogukonnateatriga pigem intiimne ja tubane õhkkond.

Ei saa öelda, et minu enda ettekujutus Paidest lavastuse käigus kardinaalselt muutunud oleks, kuid kindlasti võimaldas see just kogukonnaliikmetel tuttavat ja igapäevast kodulinna teistmoodi tajuda,kuulata teiste inimeste lugusid kohtadest ja tänavatest, kus üles kasvatud, ning mõista jagatud ruumi ühendavat mõju.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: