Arvustus. "Kuningal on külm": naer ehk demokraatia viimane kaitsevall

Lendteatri
Lendteatri "Kuningal on külm" Autor/allikas: Lendteater

Uuslavastus
Lendteatri "Kuningal on külm"
Lavastajad: Katrin Pärn, Janek Savolainen
Kostüümikunstnik: Triinu Pungits
Osades: Jan Uuspõld, Margus Mankin, Anu Korela, Karl Bussov, Henrik Lainvoo, Irina Radionova, Airé Pajur, Madis Šumanov, Aare Sepp, Meelis Külaots, Margus Möll, Imre Vallikivi, Gunnar Ülper jt

Koolimajast on saanud nõupidamisruum, mäestik ja kuningaloss olematul maal Euroopa taldadel. Lendteater on juuni lõpus välja kolinud oma tavapärastest ruumidest ning paikneb Elva gümnaasiumi ja spordihoone vahelisel siseõuel, kus tuuakse lavale A. H. Tammsaare 1936. aastal ilmunud näidend "Kuningal on külm". 

Elva suvelavaks tituleeritud siseõu on lavastuse erinevaid tegevuskohti arvestades ideaalne. Massiivne neljakorruseline koolimaja kõrgub malelaua stiilis lava kohal, mida ümbritseb pikaks kasvanud ristikhein ja puupakud; lava kõrval on plekktünnid, kus põlevad külmetava kuninga soojendamiseks lõkked. Kuningal üksi on külm, ülemad ja teenrid higistavad palee palavuse käes ning on poeetiliselt sobiv, et ka etenduse ajal on õhutemperatuur 30 kraadi lähedal.

Suurlavastuses on kasutusele võetud tervelt kolm korrust, lavaesine muruplats ja rõdu ning tegelaste ootamatud ilmumised ja kadumised rohkete akende kaudu muudavad lavastuse dünaamiliseks ja mänguliseks. Lava mastaapi arvestades tuleb siiski nentida, et vaja olnuks mikrofone. Näitlejate hääled pole ühesuguse tugevusega ning mitmes kohas läks kandev osa dialoogist kaduma. Juhtus ka seda, et eespool kõlanud naerupahvakud võtsid tagapool istujad nõutuks, kuna lihtsalt ei kuuldud, mille üle naerdi. 

Lendteatri "Kuningal on külm" Autor/allikas: Lendteater

Suurearvuline trupp koosneb peamiselt harrastajatest Elvast ja väljastpoolt ning näitlejatööd on tugevad, stiilipuhtad ja viimase vindini välja mängitud. Külmetavat kuningat kehastab Margus Mankin ja tema narri Jan Uuspõld. Kuningas ja narr moodustavad dünaamilise duo ning ehkki teisikuteks neid nimetada ei saa, esindavad nad siiski sama võimu kaht osapoolt: kuningas mõtleb ja soovib, narr räägib ja tegutseb. Narri ja kuninga kokkukuuluvusele ning nende peakatete sarnasustele keskaegses Euroopas on tähelepanu juhtinud Maarja Vaino1, kuid lavastuses minnakse sellest veel ühe sammu võrra edasi, krooni kannavad mõlemad.

Värvikalt kujutavad tegelaste suhteid ka teised kostüümielemendid. Täites enda kohustusi õukonna ees, kannab Uuspõllu narr lapilist kirjut kuube, mille ruudud mõjuvad ümbertöötlusena traditsioonilisest narri kostüümist, teinekord kannab Joosep liibuva erkpunase trikoo peal tuhmpunast suure kapuutsiga mantlit, mis võimaldab tal lava kaunistavate punaste lippudega ühte sulanduda ning ülemate ja teiste õukondlaste silme eest varjatuks jääda. Sedasi toimib Joosep ka kuninga salanõuniku ja varjuna.

Lendteatri "Kuningal on külm" Autor/allikas: Lendteater

Narriga seotud sümboolikat leiab lavastusest veelgi. Malelauast põrand resoneerub narri ruudulise kuuega ning rohelised ja punased lavakardinad kannavad värve, mis on olnud õukonnanarride kostüümides domineerivad. Lisaks seostub narri positsiooniga teatud äraspidisus ning kui Joosep käsib Mathiasel aknad avada, siis need hoopis suletakse. Lavastus on enda kujundite poolest rikas ja loominguline.  

Noorteener Mathiase rollis särab Henrik Lainvoo, Karlot kehastab Karl Bussov. Kaks noort näitlejat on igati oma ülesannete kõrgusel. Mathias on võrgutaja, lipitseja, hurmur ja valetaja, kes oma terase mõistuse ja osava suuvärgi abil suudab kuulajad panna uskuma ükskõik mida. Noorteenri tegelaskuju on humoorikalt ülepaisutatud ning Lainvoo mängu iseloomustavad suured žestid, pateetiline lavakõne ja füüsiline karakterkoomika, mida on puhas lust vaadata. Karl Bussovi kehastatud pikkade juuste ja linaste riietega Karlo mõjub romantilise looduslapsena, kelles leidub peaaegu ainsana siiruse ja isetuse noote. Bussovi mäng on kaasahaarav ja igati sümpaatne ning harmoneerub lavastuse lõpplahendusega, kus noorte armastus triumfeerib vana ühiskonnakorralduse üle.

Naisnäitlejatest on kandvad rollid Anu Korelal (neitsi Angela) ja Aire Pajuril (ema, karjaülem). Särtsaka etteaste toaneitsi Klaara ja laval ringi silkava jänesena teeb ka Irina Radionova. Mägedest pärit Angelan ehk naine, kes mehest ei tea ning kel ainsana lasub võime kuningat soojendada, jääb tegelastest kõige pealiskaudsemaks. Ehkki ka näidendis on Angela edevuse, kergemeelsuse ja naiivsuse kehastus, on tema tegelaskuju Lendteatri lavastuses veelgi tugevamalt üle võlli keeratud. Rumalalt siiras ambitsioonikus on muutunud egoismiks ning tüdruku kädistav-sädistav kõnemaneer meenutab rohkem kiusu ajavat linnapreilit kui mägedest pärit inglit. Korela mäng on küll mõjus, kuid interpretatsioon tegelasest tekitab vastuolulisi tundeid ning Angela neitsilik võlu jääb liialt tugevalt naeruväärsuse taha. Angela ema kehastab Aire Pajur, kelle etteaste on terav ja meeldejääv. Pajuri ema mõjub kui tilk tervet mõistust hulluse tohuvabohus ning käreda mutikese repliigid elutõest esindavad vanema põlvkonna pragmaatilist, kuid tänapäeva poliitkorrektses maailmas humoorikat maailmavaadet. 

Lendteatri "Kuningal on külm" Autor/allikas: Lendteater

Tervikuna on lavastus tekstitruu ning suuri vigureid Tammsaarega tehtud pole, küll aga on sisse põimitud tublisti metafiktsionaalseid nalju ja teravmeelsusi, mis publikut ohtralt naerutasid. Esimene vaatus oli julgem ja tempokam ning ülemeelikud remargid koos muude vallatustega panid teksti elama. Teine vaatus oli staatilisem ning kuna tralli ja mängurõõmu leidus vähem, kippus ka publiku tähelepanu hajuma.

Ilmumise ajal ehk 1936. aastal mõjus näidend terava pilkena nii Euroopas pead tõstva fašismi kui ka kodumaise rahvuskonservatismi arvel. Vältides pikemalt päevapoliitikasse laskumist, tuleb siiski nentida, et maailm liigub jälle vaikselt rada mööda, kus demokraatlikke väärtusi seatakse kahtluse alla, valitsused liiguvad ühest kriisist teise ning pandeemiaga kaasnenud valeinfo levikut võib edukalt võrrelda usuhullusega kahepäisesse vasikasse.

Ehkki päevapoliitilisi seoseid Tammsaare näidendi ja Lendteatri lavastuse vahel võib leida suurel hulgal, näib olevat siiski otstarbekam end sellest kõigest distantseerida ja lasta kõlada naerul ja iroonial. Seda Savolaineni ja Pärna lavastus võimaldab. Tegelased on kõik suuremal või vähemal määral karikatuursed ning laval aset leidev pöörane trall ning kohati klounaadini küündiv karakterkoomika paneb lausa kahe käega peast kinni võtma, aga heas mõttes.

Ka naer võib olla poliitiline akt; see on demokraatliku ühiskonna viimane kaitsevall ning seni, kuni püsib naer, püsib sõnavabadus. Kui ka poliitilised ja ajaloolised seosed kaduma läksid, oli lavastuse tundetoon selle eest tugevalt paigas ning komöödia hoogsus ja lustlikkus andis edasi selge sõnumi, et naerda võib kõige ja kõigi üle ning pole midagi, mis oleks väljaspool lubatu piire.

1 M. Vaino, So ein grosser Narr. "Sirp". 29. I 2009. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: