Arvustus. Kaks etüüdi posthumanismist

"Kaardistamata väli" detailivaade Autor/allikas: Roman-Sten Tõnissoo

"Kaardistamata väli"
Avatud Hoib galeriis (Tehnika 15) 02.06–03.07 Eelneval kokkuleppel: lilian.hiob@artun.ee või +372 527 2556
Kuraator: Lilian Hiob
Kunstnikud: Anna Slama ja Marek Delong, Piret Sova ja Ando Naulainen


"Argimõtete märjad südamikud"
Avatud korterigaleriis Mihhail (Pae 57-39) 10.06–31.07 Eelneval Kokkuleppel: brigit.arop@artun.ee või +372 5621 6259
Kuraator: Brigit Arop
Kunstnikud: Junny Yeung, Maryliis Teinfeldt-Grins, Sophie Durand, Anna Mari Liivrand, Heli Haav

Sõnad kipuvad üksinduses olema hirmuäratavad. Seda enam, mida vähem sa nende sisust tegelikult tead. Posthumanism toob esimesel hetkel pähe pildid ökoloogilisest ragnarökist, katseklaasis kasvatatud inimroomajatest ning terminaator-küborgidest marssimas pikki Türi-Paide maanteed. Ägedad, kuid äärmiselt ühekülgsed klišeed, mis peegeldavad posthumanismi tuumset paradoksi: mõtlemispositsioon, mis on sündinud inimsuse väärikaimast omadusest näha oma ninaotsast natuke kaugemale, kipub endast jätma muljet, nagu ta tahaks selle nina hoopis otsast raiuda.

Humanismi – keskse ideega, kus inimene kõigi asjade mõõduks – sünnitas renessanss suuresti tänu teoloogilistele alustele. Miks on inimene looduse kuningas? Sest jumal andis Aadamale selle õiguse. Ma loodan, et ei riiva kellegi tundeid, pöörates tähelepanu selle vundamendi kipakusele. Lõppude lõpuks saame me alles kohtumõistmise viimasel päeval teada, kas jumal ikkagi lõi inimese oma näo järgi või oleme me ennast lihtsalt kaelkirjakute arvelt tähtsana tundnud. Jumala nüüd mängust välja jättes, leiamegi ennast äkitselt posthumanistliku positsiooni tuumas. Vajamas uusi malle ja joonlaudu.

Sest inimene ometi pole kõigi asjade mõõt. Mis on inimene ookeani kõrval? Või kasvõi enda pärandi kõrval? Isegi keskmine prügimägi heidab Vitruviuse mehest pikema varju. Kui võtta arvesse, et inimene koosneb 60 protsenti, keskmine kurk 96 protsenti veest, oleme ühtlasi ainult 36 protsendi kaugusel olemast äärmiselt ärevad aedviljad. Sellel kaardistamata väljal, kus inimene ei seisa eraldi ega kõrgemal loodusest või omaenda jälgedest, opereerivad parasjagu Tallinnas kaks pisikest näitust, üks armsam kui teine, tõestamas, et südameorgan ei vaja endale kehaks inimest, et soojalt tuksuda.

Postgalerism

Korterinäituste idees pole midagi uut. Galeriis näituse tegemine vajab aastat-kahte järjekorras ootamist ning head projekti ei saa nõndakaua vaka all hoida. Selle lahendamiseks on kunstimaailm pöördunud elupindade loovale ärakasutamisele. Kohalikust kontekstistki leiab rohkelt näiteid, potentsiaalselt märgiliseim neist Flo Kasearu majamuuseum. Sestap tasuks enne inimjärgsusesse sukeldumist, pöörata tähelepanu inimpesadele, kus antud näitused aset leiavad.

"Argimõtete märjad südamikud" vaade galeriiuksele Autor/allikas: Joosep Kivimäe

Galeriid Hoib ja Mihhail on siinkohal küll erinevad nii vormilt kui ka ilmelt. Hoibi näol on tegu paiksuse pakutavate võimaluste praktilise rakendamisega. Kuraatoril/galeristil Lilian Hiobil oli aastake tagasi vaba keldripinda, palju plaane, meeldejääv perenimi ning magus asukoht transpordikooli vastas. Mõeldud, tehtud! Eelmise aasta maikuust saati on galerii vaikselt võõrustanud nelja- kuni viieliikmelisi grupinäitusi võluvalt ekspressiivse siselahendusega kortermaja keldri kitsukeses kambris. Teekond antud maja keldrisse, läbi kaarjate portaalide ja vedruhingedega uste, annab galeriile meeldivalt omailmse tunnetuse. Et satume Hoibi näol mitte elu- vaid hoiustamispinnale, tasub kiita ja täheldada, millise meelekindlusega on kelder ümbermängitud galeriipinnaks ning kui orgaaniliselt ta eestiaegse maja keldriruumis tööle on saadud.

Mihhaili näol on tegu liikuva, ent sihipärase näituseplatformiga. 2016. aastal alustanud nomaadlik galerii on end orienteerinud modernistliku arhitektuuripärandis tegutsemisele, magalarajoonides korternäituste korraldamisele – sellega ühes käiva paneelika-romantika ja egalitaarse vaimsusega. Mihhaili pärus on "Argimõtete märgades südamikes" igati hoitud ja kultiveeritud. Näitusepinnaks on galerist/kuraator Brigit Aropi korteri kasutamata elutuba. Seinad kaetud nelja erineva narmendava ja kolletava tapeedikihistusega ühes sõiduteele avaneva, päikest püüdva rõduga. Kergelt lage ruum pakub Hoibiga võrreldes intiimsemat pinda; ta pole nõndavõrd seestanud galeriiks olemist. Kvaliteet, mille "Argimõtete märjad südamikud" suudab vaikiva, õrna ja sihikindla liigutusega enda kasuks pöörata.

Märjad hingetõmbed

Pae tänava galeriiruum on esmapilgul endassesulgunud. Sellest ei tasu lasta end heidutada. Kõigi viie näitusel osaleva kunstnike teoseid seob loomulikult vesi, kuid seda suuresti läbi eri peegelduste – vesi kannab siin keskse kujundina välja nii enda, kui sotsiaalsete suhete ja eri olemisviiside võrgustikke. Ning viimased võrgud pole ometi midagi, mida kerglaselt eksponeerida. Terviklahenduse ja teoste introvertsus peidab endas romantilist allikat, mille vulina kuulmine nõuab  kerget häälestumist, ent saab just seesama introvertsuse tõttu sedavõrd erilisemaks. Kinnisuse taga kannab näitus noore autori luulekogule omast haavatavuse tunnet.

"Argimõtete märjad südamikud" näitusevaade Autor/allikas: Joosep Kivimäe

Kaardiks, kompassiks ja häälestuhargiks võib pidada Sophie Durandi sektsioonkapis eksponeeritud teoste assortiid. Gracetowni ja Paljassaare randadelt kogutud materjalist sündinud ning kaunis elegantselt kapitervikusse mahutunud teoste – mille pealkirjad on liialt pikad, et neid ükshaaval välja tuua – keskseks ideeks on empaatia saavutamine kindlate veekogudega. Seejuures äärmiselt konkreetselt füüsilisel tasandil. Durandi terviku keskmes on meditatiivne hingamisharjutus, kus vaataja on kutsutud ühes kunstnikuga hingama ookeani rütmis. Esmapilgul efemeerne ja potentsiaalselt ülepretensioonikas idee on kantud edukalt välja vana kineskooptelekat katva kunstniku kõhu kaudu, mis mulksub meie ja merega samas rütmis ning kingib teosele läbi kehalisuse mingisuguse hädatarviliku konkreetsuse.

Sest antud argimõtete sügavikud on küll poeetilised, ent luulele omaselt lähtestatud päriselu lõhestunud pragudelt. Selle konkreetseimaks näiteks küllap Junny Yeungi ruumi kujundav "Koht, kuhu ma kuulun, ei ole olemas". Teos, mis Galerii Mihhailile igati kohaselt, on leidnud keskseks kujundiks ühiselamu tualettruumi, mille ummistunud äravoolutoru on vormistatud metafoorina isolatsiooniaegsele ülekeemisele. Konkreetne trööstitu isiklik kogemus käsitleb vett ennekõike metafoorina, kuid töötab tänu heale asetusele ruumi keskel, üksikisiku ja vee argise suhte konstantse meenutajana. Perspektiiv, mis on vett inimülese ühendava elemendina käsitleval näitusel igati tervitatav.

Mõru vedelik

Vee omnipresenssi kannab näitus tervikuna edukalt lõpuni "Läbi elu voolu", Heli Haava rõdule loodud installatsiooni. Põimides taimi, kehalisi väljalõikeid (kleebitud plaastritega, hea lüke) ja korterirõdu enda maailmasse avanevat ruumi, toob teos nii edukalt välja oma tuumikmõtte veest, elu vooluringist, kui ka samas raamistab elegantselt näitusetervikut. On nii üllatav kui ka kiiduväärt, kuidas korterituppa on suudetud luua mitte ainult terviklikult töötav ruum, vaid ideeline liikumine vee kohalolu makro- ja mikrotasandite vahel. Haava teos mõjub näituse ühe ääretükina hiilgavalt, tuues endaga eheda ja armsa taju sellest, et jumal elab pisiasjades, voolates nii mõrus taimemahlas kui ruuges veres.

"Läbi Elu Hoolu" Heli Haav. detailivaade Autor/allikas: Joosep Kivimäe

Kuid liigsesse poeetilisusse võib ka uppuda. Maryliis Teinfeldt-Grinsi "Liustikunukides" on kunstnik õrna ja delikaatse õmblustehnikaga sidunud erinevaid kangatükke ja -nukke tervikuks. Tõenäoliselt konkreetseimalt ökoärevusest kantud teos väljendab küll edukalt veekoosluste haprust, ent jääb üleestetiseerituks oma vormis ning ebatäielikuks oma mõttes. Kunstniku nägemus veest kui liustikke hävitavast jõust oleks saanud põnevama käsitluse, kui teos teadustaks tugevamalt, et ka liustik ise koosneb justnimelt veest. Lisaks maheneb teose taotletud ärev toon kaunis edukalt rõduinstallatsiooni, mille laissez-fair lähenemine vee kohalolule tekitab rahustava tunde, nagu liustike muutumine sulaveeks oleks loomulik asjade kulg.

Liigsesse poeetilisusse uppumise musternäide on frustreerival kombel ühtlasi näituse potentsiaalselt tugevaim teos: Anna Mari Liivranna "Hüübivate hetkede rütmika". Liivranna loodud altar mängib linnupiima kujundiga. Ühelt käelt on siin tegu tuntud maiusega, teisalt viitega pelikaanidele, kes vana uskumuse kohaselt haavasid toidupuuduse korral oma rinda, et toita verega oma poegi.

Pronksist vormitud kommikarp, ühes abstraktse pelikaanivormi ja nelja eri vedelikuga pitsides, moodustavad tavalise assortiikogemuse vastukaalu. Vaataja mitte ei saa võtta kommikarbist maiust, vaid peab altaril ohverdama – valikus nii siirup, vesi, veri kui ka vein. Teos suudab pakkuda tõepoolest altari ees istudes ja mõru lõhnaga verd kompvekikarpi niristades kogemust, mis on samaaegselt ränk ja õrn, kuid kahjuks ei käivitu antud kogemus ilma tekstita. Altarit krooniv pelikanivorm on vormistatud küll Liivrannale omase, säravalt elegantse joonekäsitlusega, kuid jääb liiga abstraktseks, et panna konkreetne metafoor toimima ka selle vaataja peas, kes teksti ei lugenud. Kaasaegse kunsti kontekstis võib antud nägelemist pidada küll geriaatriapalatist kostuvaks äginaks, ent altarite konteksti asetatuna on taoline keeruliselt romantiline loetavus andestamatu. Millest on taaskord väga kahju, sest tagamõttest teadlikuna tekib teose ees tõesti altaritunne.

Altarilt altarile

Pühapaiga juurest oleks paslik teha käiguvahetus ja pöörata tähelepanu "Kaardistamata väljale". Antud näitusel asume inimkogemusest veelgi kaugemal, püsides kummastavalt sarnases pühalikus auras, õrnalt ülevas altaritundes. Laskudes Hoib galerii ruumidesse, leiame ennast kellegi juurest, kes tõesti on "pärast inimest" mitte "inimülene". Õnneks tundub ta pigem sõbralik, uudishimulik ning kahe kunstniketandemi poolt kingitud hingestatuses isegi kergelt humoorikas. Igastahes meeldib talle keldriahjus mängida.

"Kaardistamata väli" näitusevaade Autor/allikas: Roman-Sten Tõnissoo

"Kaardistamata väli" koondab endasse nelja kunstniku kätetöö, ent antud näitusel tegutsevad, nagu ülal mainitud, ennemini kaks tandemit. Anna Slama ning Marek Delong Tšehhist ning Pire Sova ja Ando Naulainen Eestist. Viimased küllap tuntud kohalikus kultuuriuumis kõigile, kes väisavad regulaarselt kunstinäitusi ja ägedaid öiseid üritusi (Persona peod helisevad hingekeeltel). Ka Slama ja Delong ei tohiks Eesti publikule päris tundmatud olla. Umbes kolm aastat tagasi esinesid mõlemad EKA galeriis ühisnäitusega. Nende orgaaniline, villane ja ritualistlikust vaimust kantud kunstikeel on tagasi ka käesoleval näitusel.

Duode kunst on antud näitusel sattunud tuntavalt kuraatori gravitatsiooni mõjutusvälja. Ning sellest pole põrmugi kahju. Lilian Hiob suudab mõlema tandemi loomingu muuta liitmisest korrutustehteks näiliselt mängleva kergusega. Sova ja Naulaineni kergelt kämp neo-dekadentlik düstoopsus saab läbi Slama ja Delongi ritualistliku, pehmest villakudest ja voolitud okaspuidust loodud installatsioonide naljakal kombel hingestatud. Nagu sissejuhatuses mainitud, suudab niinimetatud "inimjärgne" posthumanism mõjuda enam kui tihti hirmutavalt ja eemaletõukavalt. Antud mõju suudab näitusetervik edukalt trotsida.

Tinglikult ei töötaks ühe duo looming antud kontekstis ilma teiseta, kuid annab siiski tunda, et Slama ja Delongi teostel on inimjärgse tagasivaate konteksti loomisel rohkem kanda. "Kaardistamata välja" suurimaks eduks võib pidada ökoteadlikuse mitmekihilist väljendamist. Tõesti, võib-olla kukutame me maailma kokku, ent seda tõenäoliselt mitte läbi puiduvestmise või lambavilla viltimise. Slama ja Delongi laest rippuvad villased, karused ja värvilised lootekotid, ühes ruumi läbivate tootemlik-naturalistlike objektidega tõstatab küsimuse inimpärandist intrigeerivalt uusmateriaalses kontekstis. Kas meie tehnoloogilise pärandi apoteoos ei peitu mitte selles, kuidas ränikristallidest teha protsessoreid, vaid ennemini selles, kuidas orgaaniliste kooskasvavte materjalidega saavutada elulist tasakaalu?

Villast ja puidust moodustuv maatriks suudab mõjuda pühalikult. Laest rippuvad embrüokotid, ühes loetamatute ent väärikalt metafüüsilist raskust kandvate iidolitega, loovad tunde nagu oleks sattunud mõne tulevikuolendi sõim-pühamusse. Filigraanselt vormistatud meeleolu on see, läbi mille näitus suudab püüelda posthumanismi enda lahtimõtestamises millegi uueni. Unistused inimjärgsusest räägivad alati palju enam oma ajast kui konkreetsest tulevikust – näiteks "Matrix" räägib tähelepanuväärselt palju eelmise aastatuhande lõpu internetipelgusest. Siin töötavad Slama ja Delongi teosed hiilgavalt, suutes anda äärmiselt klassikalisele, peaaegu anakronistlikule materjalikäsitlustele ulmelise hingamise, sedaläbi liikudes nii uusmaterialistlikul kui ka posthumanistlikul väljal. Teoste aineline külg, intensiivselt inimkäeline materjal, lülitub tänu vaataja loodetavale teadlikusele jätkusuutlikust tarbimisest ja tootmisest, inimjärgsuse mõtestamise diskursusesse. Ilma vaatajata ja korrektse kontekstita, ei suudaks teosed küllap seda saavutada. Teadlikus ja usk publiku teadmistest ning potentsiaalsetest ärevustest, kingivad teostele pinnase, millest saab võrsuda äärmiselt mitmekihiline posthumanistlik tõlgendus.

Kauboi ja automaat

Kuigi Pire Sova ja Ando Naulaineni teosed võtavad näitusel – puhtalt tänu Tšehhide kunsti võimsale ja mitmekülgsele ideekandvusele – teatava kontekstiloome positsiooni, on antud kontekst keel põses võrratu. Et ruumi tervikmõju jääb kuhugi lastetoa ja templi piirile, pakub tandemi poolt vaatajat nurgast põrnitsev poolorgaaniline kauboimütsidega tross-olevus kummastava ja rõõmustava kohtumismomendi. Kas see on nüüd antud ruumi valvur, püsielanik või konferansjee, kes on meile meeldimiseks endale kitši stetsoni pähe pannud? Sedasorti muigeid tekitavate küsimuste kohalolu lisab näitusele mängulisust ja kergust. Teisisõnu pasliku konteksti inimjärgsuse raskete ja ebamugavate mõtete mõtisklemiseks.

"Kaardistamata väli" detailivaade Autor/allikas: Roman-Sten Tõnissoo

Sest ökoärevus, äriontoloogiale allutatud maailm ning kaasaegse tootmise jätkusuutmatus pole kerged teemad. Kuigi kuraator on näitusetekstis rõhutanud, kuidas tegu ei ole vaid lapseliku muinasjutumaailmaga, on antud muinasjutulisus ning terviku harjumatusest kultiveeritav lapselik pilk just see, mis lubab näitusel oma mõtte edastamisel olla edukas. Vaataja ei lähe antud teemasid käsitledes lukku ning näitus suudab edukalt olla hüppelauaks vestlusteks tulevikuperspektiividest väljaspool "kõik on juba pöördumatult nässus" mõtteruumi. Sova ja Naulaineni kauboitegelane on piisavalt jabur komponent tervikus, et ankurdada näitus ühe käega inimjärgsesse momenti ning teisalt eemaldada temalt fatalismi raskused. Lapselik vaatenurk par excellence! Sellel juba on tulevikku.

Kuid Sova ja Naulainen ei viska näitusel ainult ankrut tulevikku, vaid loovad ka hoiatava siduspunkti olevikuga. Galeriiruumi püsielanikust ahju suudmes jookseb videoteos düstoopilises kontekstis vedelavast Danske panga sularahaautomaadist, mille ekraanil omakorda vilguvad pildid kokkusulanud inimmassist keset tarbimisorgiat. Privaatne vaatamiskogemus läbi ahjusuudme muudab antud teose näituse kontrapunktiks; lapselikku vaatamiskogemust rikkuvaks tõrvatilgaks meepotis. Memento mori'ks, mis töötab teadvustatud mitteteadvuse – ebamugava, sestap teadlikult ignoreeritud teadvuse ilminguna. Ainus põhjus, miks kauboi meid selles vapra uue ilma lastesõimes nõnda tervitab, on seetõttu, et me oleme ise maailma nõndavõrd sinnasamusesse keeranud. Ning meie maailm: hüperkiiruste, megasuuruste ja supervormide ületootmises ägisev nüüdisaeg, on trepiaste, millest vaid kaks-kolm sammu edasi asub juba hirmuäratavalt kaardistamata väli.

Tulevikumõtete avarad väljad

Posthumanism pakub uurijatele parajalt kaardistamata, käänulise ja hargneva tee, mida mööda kõndida. Itaalia mõtleja Francesca Fernando on pakkunud talle seitse eri definitsiooni, mille lahkamine antud tekstis, tähendaks juba lugeja piinamist. Selmet jääda kinni küsimusse: "Mis see posthumanism siis täpselt on?" tasub võtta nii "Argimõtete märgadest südamikest" kui "Kaardistamata väljalt" kaasa küsimus: "Kuidas see posthumanism siis täpselt on?"

Mõlema galerii kodustest tingimustest lähtuvalt ja rõhutatult saab vaataja hea inkubaatori sellele küsimusele vastamiseks. Nii Mihhaili kui ka Hoibi näituste publik saab vähemalt mõneks ajaks antropotsentristlikust perspektiivis väljaraputuse. Esimese puhul luulelisema ja teise juures ulmelisema raputuse, kuid raputuse sellegipoolest. Inimese kui looduse, sootsiumi, rituaalide osaline, mitte valitseja või juht, on positsioon, kuhu vaataja pärast galeriist lahkumist jääb. Seda nii Pae kui ka Tehnika tänavatel.

Näituste vahel tekkivad riimid on mõnusad. Nii mõnigi teos otsekui otsib kontakti teisel näitusel oleva loominguga. Posthumanistlikust perspektiivist paneb see mõlemat näitust külastanud vaataja äärmiselt naljakasse olukorda, kus teosed saavad läbi tema suhelda üksteisega galeriideüleselt. Kunst on lõppkokkuvõttes see, mis voolab ja ilmutab ennast sarnaselt nii Kassisabas kui ka Lasnamäel. Seejuures peaks mõlema galerii kontekstis tekkima ka kunstikaugemal vaatajal arusaam kuraatoripositsiooni äärmisest olulisusest. Nii Arop kui ka Hiob on loonud ruumi, kus teoste omavahelisest kontaktist ja suhtlusest loodud tähenduslõimed ja niidid, mis on piisavalt laetud, et ulatuda paradoksaalselt teineteiseni.

Posthumanism

Kui soovida natuke konstruktiivselt iriseda, saab tuua välja, et "Kaardistamata väljal" on ruumiseosed natuke konkreetsemad ja läbimõeldumad. Samas kui teada, et "Argimõtete märjad südamikud" on tegelikult sündinud EKA kooliprojekti raames, kus kuraatoritudengid töötasid etteantud kunstnike valimiga, on antud näituse näol see-eest tegu julgema saltoga. See lisab tundlikule ja pehmele näitusele ägeda rock'n'roll'i vaimsuse teatava sattumuslikuse näol, mida jääb "Kaardistamata väljal" võrdluses veidi puudu. Kuid sellisest võrdlemisest ei võida kumbki. Ennemini jääb detailides heietama kirjutaja.

Sest "Mis?" küsimused pole antud näituste ampluaa. Posthumanismi demüstifitseerimisega – seejuures selle võlujõudu tapmata – saavad näitused hakkama mitte läbi selguse ja konkreetsuse puuga pähe lüües, vaid filigraanselt, eneseteadlikult ja mõtisklevalt tantsides. Mõlemad näitused on väga tugevad, ning pakuvad tänu valitud teemakäsitlusele ja formaadile harvaesineva võimaluse kõrvutada kahte kuraatorit, kelle hoole all olevad teosed mängivad küll erinevaid ringmänge, ent astuvad sama sammu ja viskavad aega ajalt teineteisele silma.

Mõlemad näitused on tasuta!

"Kaardistamata väli" on avatud 3. juulini.

"Argimõtete märjad südamikud" on avatud 31. juulini

Toimetaja: Victoria Maripuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: