Festivaliülevaade. Hard Rock Laagri erinevad kihistused

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Itk Autor/allikas: Ramon Schütz

Tänavune Hard Rock Laager tõi olude sunnil rahva ette taas Eesti bändidest koosneva valiku, aga rahvas oli pärast pikemat talveund ka selle üle väga rõõmus, kinnitas Tristan Priimägi festivaliülevaates.

Esimene päev 

Raev. Festivali avas Pärnumaa uus (Est. 2020) thrash-bänd Raev. Entusiastlikult esitati terve rida lugusid, millest esimese hooga eriti midagi meelde ei jäänud, aga eks see ole ka avabändide nuhtlus, et vaatajal tuleb tähelepanu jagada bändi ja üleüldise sisseelamise vahel. Hea võimalus Raevul end näidata, ja kuna nad on avaldanud esialgu vaid paar lugu, siis peab ilmselt ootama esimest plaati, et neist õiget aimu saada. Sõbralik soovitus, et võiks endale ka Bandcampi konto teha, sest alustavatel underground bändidel peaks see tänapäeval ikka põhivarustuses olema. Sealtkaudu leitakse alustavaid bände üles üsna lihtsalt.

Sold. Moodsa metal'i ansamblist Sold rääkisin juba natuke pikemalt siin. Kuigi mul nende muusikaga erilist ühisosa ei ole, suhtun nende tegemistesse poolehoiuga. Ja nagu ma välja pakkusin, sobis Sold paremini festivalilavale, kus selline energia hea väljundi leiab. Kui nad nüüd mõningast püsivust üles näitavad, siis äkki saavad sel festivalil ühel hetkel kätte ka veidi hilisema esinemisaja.

Nihilistikrypt. Brutaalse death metal'i veteran Nihilistikrypt tõi enne festivali välja oma uue albumi nimega "Diemension", millel algavad kõik loonimed eesliitega "Die-" ja eks see iseloomustab nende kangekaelset ühesuunalisust päris hästi. Tuleb tunnistada, et selle viimase plaadi lood kõlasid lavalt mulle huvitavamalt kui vanem kraam, näiteks "Dielogical" oma hästi haakiva groove-refrääniga.

Laulja Mariliis Ojamäe on laval päris lahe konfliktne tegelane, kuna laulude vahekõned kantakse ette võrdlemisi malbel häälel, misjärel toimub lugude ajal korralik seestumine ja suhtlusvahendiks saab korralik möirgamine. Üks kitarrist solvus mõned lood enne finišit elu peale, viskas kitarri dramaatiliselt põrandale ja lahkus lavalt. Lootsin, khm, ajakirjanikuna mõnd põnevat draamat ("fuhh, mis sõnad, mina lähen minema!"), aga tuli välja, et põhjuseks oli purunenud kitarrikeel, millele enam asendust ei leitudki. Kiitus bändile, et mängiti rahulikult lõpuni.

Mõttetut triviat ka: merch'i-telgi meekonna sõnul olid Nihilistikrypti särgid ja pusad kaugelt kõige minevam kaup nende kahe päeva jooksul.

Mandoterror. Sellise nimega bänd reklaamib end lausega "mandoliin ja põhjamaine raskemeelsus". Tunnistagem, võiks ju kirjelduse järgi kõlada üsna huvitavalt, aga mina seda raskemeelsust sealt küll ei kuule. Ega ka tegelikult ei tihkaks ma seda päris raskemuusikaks liigitada, sest põhimõtteliselt tehakse mingit eestikeelset pubi(hard)rocki, mis kasutab veidi ära metal'i märgisüsteemi ja üritab asjad huvitavaks ajada mandoliini kasutamisega. Kildu rebiti lavalt nii tihedalt, et tuli tahtmine kiiver pähe panna, Youtube'i videote põhjal tundub sõnum olevat pisut pealetükkivalt rahvuslik. Absoluutselt ei haakunud ei huumorisoonega ega tehtava muusikaga. Mäletan, et mingi pikem jauramine oli laval selle ümber, et bändis oli kellelgi sünnipäev. Ilmselt on kodustes raadiojaamades sellistele bändidele oma koht (vt. ka Must Hunt).

Juur. Mitmete mu sõprade poolt kõrgelt hinnatud Juur tegeleb sellise avangard-metal'iga, millega seoses mõned on maininud nime Tool, aga mulle – oma märgisüsteemist lähtuvalt – meenutas mitmeid veidraks läinud Norra black'i-bände nagu Arcturus, Manes või Code, kelle karjäärid on pärast näo puhtaks pesemist olnud ausalt öelda frustreerivalt ebaühtlased.

Juurega oli sama lugu, et kriitikuna soovisin sisimas, et mulle see rohkem meeldiks, sest nii tundus prestiižne mõelda, aga süda nagu ei tulnud siiski järgi. Tuleb tunnistada, et on mul ka nende plaadid veel kuulamata, sealt avaneks ehk natuke koherentsem pilt.

Juur jäi lisaks ettearvamatult keerutavatele käikudele meelde ka atraktiivse vokalistiga (kunagi Estoneris tegutsenud Corey Tomlins), aga erinevalt välimusest oli raskusi publiku haaramisega ta häälel. Tundus, et kui vokaali kõvemaks pandi, siis hakkas asi liiga U-duuri minema ja vaiksemaks tõmmates jälle polnud tema iseenesest huvitavat feminiinset häält eriti üldse kuulda. Kogu selle vokaalse jeebeldamise jälgimise peale läks ära nii suur hulk energiat, et muusikale enam väga ei jagunudki, ja sellest oli kahju.

Loodame, et avaneb veel võimalus Juurt mingil ühtlasemal hetkel vaadata. Iseenesest tundub keskmisest huvitavam bänd. Aga no mehed, tavaline vinüülplaat 30 eurot ja kassett 10?

Shelton San. Vahepeal nime all Diversicolor natuke teises koosseisus veidi sarnast (aga ka veidi erinevat) asja teinud Shelton San on nüüd tagasi kolmeliikmelisena, mis muudab pisut nii bändi dünaamikat kui muusikat. Ikka endiselt minu meelest üks Eesti paremaid bände, aga nüüd mängib laulja-kitarrist Valter Nõmm oma kitarriosasid läbi kahe võimu, mis mingis mõttes asendab seda nüüd puudujäävat teise kitarri kihistust. Kohati on kuulda, et vanemad lood on arranžeeritud kahele kitarrile ja lugude käikudest jäävad seetõttu mingid jupid puudu, aga kontsert on igatahes väga hea ja Shelton Sani kohalolek Hard Rock Laagris tervitatav ja ka veidi kummastav lisandus.

Horror Dance Squad. Üks asi, millest ma päris hästi aru ei saa, on see, kui populaarne tundub HRLi valiku põhjal olevat industrial'i elementide ärakasutamine, ja tihti üsnagi raadiolikus võtmes. Horror Dance Squad on raskemuusika easy listening – kõik on tehtud ligipääsetavaks ja lihtsalt tarbitavaks ning nende kommertslik industrial metal lükatakse vaatajal kõrvast sisse rohke hõikumise ja üles-alla hüppamise nagu mingil motivatsioonikoolitusel.

Sümpaatne on ilmselgelt välismaa päritolu laulja (üks kahest), kes ei karda publiku poole eesti keeles pöörduda ja lavalt kõla ka lugu nimega "Eesti", mille saatel värvub tulede koloriit ilusti sinimustvalgeks. Väga professionaalselt tehtud kontsert, aga nii lihvitud, et hingele nagu hingamisruumi ei jäägi. Mehhaanilisuse on nad masinamuusika seguga saavutanud, aga tulemus on mulle igav, ettearvatav ja liiga kunstlik.

Sõpruse Puiestee. Kui rockmuusika ja metal'i üks kõige põhilisemaid väärtushinnangute kimpe on seotud traditsioonilisusega, siis mis oleks selle parim kandja kui nostalgia? Ja Sõpruse puiestee on Eesti ehk kõige puhtakujulisem nostalgiabänd kuni piirini, kus see võtab sajaprotsendiliselt bändi endasse.

Sõpruse Puiestee räägib kadunud aegadest ja möödunud momentidest, lahtunud tunnetest ja käidud radadest – sügavalt igatseva tundega. Seega pakub Allan Vainola juhitud melanhoolrokikollektiiv HRLi publikule täpselt seda, mida need soovivad, ja ka minu meelest sobib see fluidum siia lavale väga hästi. Kas päike on juba loojunud ja öö alanud? Sõpruse Puiestee kontserdi ajal tahaks ka seda kadunud päikest juba hakata taga igatsema, ja mõelda selle kadumise peale, kuigi veel mõne aja eest oli see üsna tüütult lagipähe kiiritanud.

Ega eriti polnud võimalik küll sõnadest aru saada – kas oli mix selline või vokaalne esitus –, aga ega Vainola ei ole ka selline ennast tingimata sulle peale pressiv vokalist, vaid pigem üritab ka rambivalguses kuidagi varjus püsida.

Loits. Avapäeva lõpuks on kavva planeeritud Eesti kõige legendaarsem black metal kollektiiv Loits, kes lisab Hard Rock Laagri 20. sünnipäevale veel enda 25. sünnipäeva. Kontsert algab südaööl, kas see on kuidagi seotud juubeli kuupäevaga?

Seda ma ei tea ja polegi oluline, sest mõnest vanast ja mõnest uuest liikmest koosnev värske hingamise saanud Loits teeb juubeli puhul pigem tagasivaate ja esitab täies mahus ja õiges järjekorras oma debüütplaadi "Ei kahetse midagi", mis on ka mulle vist kõige vahetumat ja tugevamat mõju avaldanud plaat (kuigi kõik kolm toimivad omamoodi erinevalt).

Kõik toimib, näha on tuttavat sinimustvalget värviskeemi. Ka Loits opereerib nostalgiaga ja räägib teise maailmasõja traumadest, dilemmadest ja kaotustest, aga lisab siia ka teatud rahvuslik-verejanulise noodi. Kokkuvõttes korralik live, ehk oleks võinud vokaal olla veidi kõvem.

Teine päev

Süngehel. Umbes nende esinemise ajal sõitsin autoga mööda meelast sildist "Naistevalla 5", aga kontserdiks mitte kohale jõudnud inimesena kinnitan, et väga hea oli!

Itk. Nad on natuke ebatavalise käekäiguga bänd, sest kuigi nad on üsna aktiivses konserttegevuses, on neil ette näidata ainult üks album "Sügavik" 2010. aastast, mis on küll väga hea süntidega sümfoonilisevõitu black metal.

Ja hea on ka esinemine: jällegi veenev naisvokalist, kes vehkis vahepeal üsna julgelt tõrvikuga tuleringe teha, mis efektsed välja nägid. Korralikult komponeeritud ja professionaalselt mängitud lood, laulja kurja manamist täiendasid vahepeal kaks musta loori riietatud langenud naist, kes olid ilmselt oma hinge kuradile müünud, aga ei tundunud sellepärast eriti kurvastust tundvat. Mõned lood kõlasid mulle ka uuena, nii et kas võiks mingit uut materjali varsti oodata?

Cydefect. Seekord bänd Rakverest ja jälle naisvokaal, aga pigem püütakse käia seal kuskil Lacuna Coili radadel. Häält noorel lauljannal on, aga seda, kuidas kergelt marineerinud meestekampa lava ees enda kontrolli alla saada, tuleb veel õppida. Kindlustuseks seisis lavaesises esimeses reas ka päris mitu Rakvere motoklubi vestidega tegelast, kes olid ilmselt tulnud omasid toetama sel raskel, aga toredal ajal.

August Urr. Ega minagi täpselt tea, kuidas need Pärnu bändid omavahel suguluses on, aga August Urri lauljat tuntakse ka nime all Belka, ja bänd olla vähemalt osalt välja kasvanud sellisest kollektiivist nagu Legshakers. Vabandan juba ette, kui millegagi mööda panin. Name of the game on folkpunk teise päeva megapalaval pärastlõunal, lava on rahvast täis, kes kääksutavad vapralt erinevaid rahvapille, ja just parasjagu raskemat kidrakärinat seltsiks.

Arutame, et äkki oleks ilma selle rockilõngata isegi parem, aga mine tea. Rahvaga suhtlus käib ja HRLi kavas selline asi tundub just kohatult omal kohal. Meenub mulle isiklikult ka sakslaste psychobilly bändi Mad Sin ülesastumine samal väikesel laval ja umbes samal ajal, mis võib mahtuda isegi laagri ajaloo parimate live'de nimekirja.

Mört. Aga selle aasta üks parimaid esinemisi tuleb uuelt ansamblilt Mört, kelle muusika kirjeldamiseks on siin ja seal kasutatud märksõna Kvelertak, aga kes teeb sarnast asja eesti keeles, küll samasuguse energia ja nakkavate käikudega.

Lavaliselt väga super, kuigi jalaluu murdnud laulja istub kogu kontserdi ühe koha peal. Nali on raskemuusikas alati üks kahtlane kaaslane, aga Mördi puhul aitab selline jabur-banter asja koos hoida ja rahva tähelepanu võita. Viis pluss.

Sõjaruun. Naljakas mõelda, et seda bändi nägin siin suurel laval kümmekond aastat tagasi, nüüd väikesel. Eelmisel aastal ainult kassetil oma uue albumi "Tusk" üllitanud Lõuna-Eesti black'i-bänd on jällegi igati tasemel. Mõtlesin konserdi alguse poole, et vaataks vahelduseks istudes ja suutsin istuda otse lauspäikese kätte.

Samas ilmutas end mingi masohhistlik geen, mis käskis paigale jääda, ja nii sai Sõjaruun veel ühe uue nurga, justnagu kannataks ma igavest põrgupalavust, millele mängitakse saateks sellist põrguvärki. Polegi kõige hullem viis piinelda. Tore vaheldus sellele põhjamaade black'i lume-, jää- ja külmakultusele. Hei paganad, tulge siia, meil on +30!

Deceitome. Tundub, et teine päev hakkab kujunema ikka esimesest märgatavalt tugevamaks. Deceitome on kõige stiilipuhtam Rootsi death metal, ja kust sellist asja siis mitte veel kuulata kui festivali lavalt ja täisvõimsusel. Haarav kontsert algusest peale, kidrariffid kõikusid seal selguse ja segaduse piiril, pigem mängis atmosfäär ja üldne olek kui konkreetsed lood või käigud, mis mõjusid tihti pigem betoonplokina.

Kui sulle sellise plokiga pähe lajatatakse, siis ka ju lased sellel lihtsalt mõjuda, mitte ei hakka arutama, millest see võib tehtud olla. Aga hinge jääb siiski tunne, et klubilaiv võiks neile sobida veel paremini. Loodame, et saab seda teooriat varsti jälle proovida.

Surgent. Surgentist kirjutasin just hiljuti sealsamas, kus ka Soldist. Tuleb öelda, et HRLi esinemise järel on bänd praeguse seisuga siiski lindistusel veenvam kui laval. Paar avaldatud lugu on suurepärased, aga siin jäi asi kuidagi heli taha kinni, mis kõlas natuke liiga õhukeselt ja plekiselt. Tech on, death'i võiks rohkem olla.

Aga suht kindel ka, et vaatan ka järgmine kord, kui võimalus avaneb, sest Surgenti täis-laivpotentsiaal ootab veel lahtimuukimist. Ehk ei olnud nende asetamine vahetult pärast Deceitome'i ka neile kõige soodsam, sest neid jällegi iseloomustab äärmiselt rasvane ja rulliv saund ja noh, festivalil meeldib ju kõigile rullida.

Pedigree. Pedigreed on HRLi lavalgi olnud võimalus näha korduvalt, aga alati väikesel laval ja nüüd esimest korda ka suurel. Huvitav, et kui mitmed teised bändid siin on oma masinamuusika elemente esile tõstmas, siis industrial metal'i kohalik pioneer Pedigree on selleks esinemiseks peaaegu täiesti loobunud sämplitest ja tausta-track'idest, vähemat ei pääse need nüüd niivõrd mõjule. Esiplaanil on päris instrumendid ja laiv-esitus, ning sellisena (peaaegu täiesti uuenenud koosseisus, kui bändi liider Bonne muidugi välja arvata) ka vali, tampiv ja võimas. Kah üks selline bänd, mida võib meeleldi alati laivis vaadata.

Ans. Andur. Tänavuse HRLi ehk kõige pehmem bänd Ans. Andur tuli laugelt peale ja andis metal'irahvale võimaluse mõnusalt istudes natuke indie't kuulata. Ans. Andur on alati olnud tugev ja resultatiivne laivibänd, nii et neile võis see trahviringi-aasta veel eriti karmilt mõjuda. Samas tulid ettekandmisele ka mõned uued lood, nii et elu läheb edasi, ja indie samuti. Ühest küljest oli laulja-kitarristi kulunud Iron Maideni "Killers" särk muidugi väga teemakohane, aga laulja-bassisti Tursa "Repo Mani" särk võitis siiski selle võistluse.

Silma jäi ka lava eest üks sogega tüüp, kelle heatahtlikkus oli täiesti ohjeldamatu ja ta ergutushõiked tundusid hakkavat bändile korralikult pinda käima. Mingi hetk ta kadus, aga kontserdi lõpus nägin teda suundumas lava taha, kindlasti kaasas pinutäis häid nõuandeid. Loodan, et kõik jäid terveks.

Herald. Klassikalise heavy metal'i esindaja Herald tekitas väga vastakaid reaktsioone: mõni ütles, et seda on võimalik vaid jokkis peaga kuulata, aga mina siiski nii karm ei oleks, sest vanakooli hevimetalil on mu hinge diskoteegis ikka alati oma riiul eraldatud. Osad lood on oma sõnumiga pisut pealetükkivad, aga teisalt kõnetatakse tänaseid probleeme selle asemel, et kõigi teiste hevibändidega koos, keebid seljas ja mõõgad käes, draakoneid kiusata. Viimane plaat "Kurat" on pealegi lookirjutamises väga tugev samm, nii et on Heraldilgi oma koht ja rahva kaasamisega suure lava ette neil probleeme ei tekkinud.

Zorg. Eesti kommerts-industrial-metal'i kunagine tegija Zorg oli üle päris mitme aasta uuesti kontserti andmas, ja kuigi see pole absoluutselt minu muusika, tuleks siiski välja tuua seda, kui professionaalselt pärast pikka pausi kõik toimis ja töötas. Laulja Lemo tegi ka hea töö frontman'ina, väljaspool lava tekitas kerget kumu Koit Toome, kes oli tulnud Hard Rock Laagrisse kuulu järgi kuulama oma Zorgis mängivat produtsenti. Oleks võinud ikka koos nendega ühe loo ka teha.

Kosmikud. Tuleb tunnistada, et Kosmikute planeet on mu universumis alati ringi tiirelnud, aga kuskil taamal, ja ma ei saaks end lugeda nende fänniks. Tänavuse Hard Rock Laagri viimase esinejana andsid nad aga sellise kontserdi, et läheksin küll kõhklematult kuskile neid uuesti vaatama. Terviklik nägemus melanhoolrockist, mida teevad täiskasvanud inimesed, kes on elus kogenud juba igasugust ebameeldivat jama (ja nii mõnda meeldivatki), ja kes suudavad seda kõike sünteesida oma kunstiks.

Lugusid jagus erinevaid, vahetati pille, ja saund oli kohe kõrvapaitavalt hea ja tasakaalus. Kosmikud ilmselt sooviks end näha kuskil seal the Bad Seedsi kõrval, ja sellistena mulle seekord ka mõjusid. Siin räägivad elude erinevad kihistused. Nagu ka tänavu 20 aastat vanaks saanud Hard Rock Laagri programmis. Loodan väga, et neid kihistusi tuleb järgevatel aastatel veel palju.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: