Arvustus. Rokkooperit "Johnny" pidi lunastama Ruja fenomenaalsus

Rokkooper
Rokkooper "Johnny" Autor/allikas: pressimaterjalid

Suvelavastus

,,Johnny"

Muusika Olav Ehala, Margus Kappel, Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonski

Libreto Mihkel Truman ja Birk Rohelend

Lavastaja Ain Mäeots

Peakunstnik Karmo Mende

Osades Franz Malmsten, Liis Remmel, Jan Uuspõld, Maria Annus jt

Esietendus 5. augustil 2021 Tartu Laululaval

Vähe on selliseid suvelavastusi, mille turundustiim näeb kurja vaeva, et iga eestlane end nende grandioossele sündmusele kohale veaks. Kui rahakott seda muidugi lubab. Isegi etenduspaiga valik – laululava – toob esile ettevõtmise (pseudo)paatoslikkust. Reklaamides on rõhutatud ,,Johnny" teatriajaloolise eelkäija, 1980. aastal Noorsooteatris esietendunud samanimelise rokkooperi hõngust. Koma, Unt, Ehala, Volkonski ning Ruja heliloojad Kappel ja Nõgisto – milline märkimisväärne esindus, millest viimased neli ka praeguse produktsiooni juures töötavad – ja toonane aeg, millal noored kultuuriinimesed kasutasid piiratud võimalusi läbi kunsti, et kuidagigi režiimile vastu hakata, võiks olla piisavalt tugev alus, et uus ,,Johnny" oleks siiani relevantne.

Peatselt tekkis analoogia Jaan Kruusvalli kultusnäidendiga ,,Pilvede värvid", mille Mikk Mikiver eelmise sajandi lõpul Draamateatris lavale tõi ning mida kandis samuti rahvuslik meelsus ning traagilisus. Estonia teater andis paar aastat tagasi muusikalises ning lähiajaloolises võtmes sellele uue elu. Kuid nagu Roman Baskini lavastatud ooperis jäi lavaline ning dramaturgiline tervik nõrgemapoolseks, siis ka Mäeotsa ,,Johnny" kohta peab sama nentima. ,,Pilvede värve" kandis turjal Rasmus Puuri kaunis muusika, samamoodi pidi rokkooperit lunastama Ruja fenomenaalsus. 

Vastuoludest pungil raamistik

Hea meel on, et Jan Uuspõld lõpuks jõudis Tartusse, ja veel Mäeotsa lavastusele. Uuspõllu tulek oma energia ning vaimukusega avaldus tema mängitud isa tegelaskuju muusikalises avanumbris, mis andis mingisuguse lootuskiire, et laval saab näha hingestatust veelgi. Etteruttavalt võin öelda: ega eriti ei saanud. Muusikali/ooperi põhiprintsiip on, et muusikalised numbrid avavad tegelaste sisemaailma viisidel, mida kõne ei suuda. Järgnesid aga numbrid numbrite otsa, mis tundusid lihtsalt sisse pistetud, sest need olid ,,ägedad", paari üksiku erandiga.

Minul kui üliõpilasel tekkis kohe loo sõlmituspunktis sisemine konflikt: Johnny (Franz Malmsten) on loengus, kus arutatakse ühiskondliku lepingu kontseptsiooni üle. Johnny küsib, et miks ta peaks nõustuma reeglitega, mis on loodud enne tema sündi. Õppejõud kohkub, lausa vihastab ja keeldub Johnnyga seda arutamast. Kortsutasin kulmu: see on ju vastuolus ülikooli olemusega, millega mina või minu väga erinevatel erialadel õppivad mõttekaaslased tuttavad on. Meil on eraldi seminarid selleks, et lahata kõiki võimalikke argumente millegi poolt ja vastu. Mõistan, et 21. sajandi ,,Johnny" tahab kanda samasugust dissidentlikku hingust, nagu seda oli neljakümne aasta eest tarvis vabadusvõitluseks, ent mul hakkas lausa piinlik, et otseselt vihjati Tartu Ülikoolile, mille õppejõud oleks nagu kinni mingites aegunud paradigmades. Ei, meid juhendavad avatud, lennukad ning kaasaegsed haritlased, kes innustavad tudengeid kõiki seisukohti kriitilise pilguga vaatama. Säärane lähtepunkt oli mulle isiklikult vastumeelne ning ebakompetentne viis tänase kõrghariduse kujutamiseks. Rääkimata siis korduvatest nöökimistest loo vältel humanitaarainete suunas, mis isegi naljana ei õnnestunud… 

Suured näitlejad, väikesed rollid

Näitlejad andsid endast parima, ent nende karakterid olid paberil tühjad. Puudusid põhilised tunnused, mida toimivas tegelassüsteemis tarvis on: ambitsioonid, sügavus, edasiarendus, suhestumine nii omailmas ümbritseva kui vaatajaga. Iseloomu ei leidunud peategelasteski, rääkimata episoodilistest kõrvaltegelastest. Liis Remmeli tegelaskuju Elo oli klassikaline manic pixie dream girl, kelle eesmärk oli oma teisitimõtlemise ja kiiksudega meestegelase elu huvitavamaks ja avatumaks teha. Kui Johnny temaga bussis tutvus, kudus ta ,,vanamoeliselt" salli ning lollitas sarkastiliselt. Kõik tema loos käis noormehe ümber: isegi ekspoiss Tomi (Jaanus Tepomees) näol anti Johnnyle armukade vastane. Vähemalt Remmeli linnumatmise soololugu pakkus muusikaliväärilist emotsionaalset kulminatsiooni. 

Mikk Tammepõld, kelle kanda olid enamik soolodest ning aimatavalt mingisugune para-Johnny karakteristika, oli lavastuse kontseptsiooni paigutatud arbitraarselt: tal ei olnud mingisugust positsiooni teiste tegelaste suhtes. Alguses tundus, et ehk kannab ta mingit cheguevaralikku rolli à la ,,Evita", aga ühel hetkel mässumeelne ja siis täiesti truppi hajuv tegelane tundus olevat asetatud lavastusse kui Franz Malmsteni toetaja peaosa mängimisel. Kusjuures Malmsten, kes teistest osatäitjatest muusikalavastuste kontekstis vähem kogenud, oleks minu meelest rohkem võinud esiplaanis olla. Lõpustseen andis ähmast konteksti tema ning Tammepõllu kuju suhestumisele: oli viimane nagu Alendri vaim, mida Malmsteni Johnny endas leida üritas…? See on ka vaid laialivalguv oletus, sest lahtikodeerimiseks on lugu liiga eklektiline.

Metatasandile langemine oli segadusttekitav: oli see vaid huumori eesmärkidel, stiilis ,,Ha-ha, Lauri Liivi tegelaskuju näeb välja nagu Lauri Liiv", ,,Laine Mägi on tantsija ja tegelikult ju mängib seal ENSV sarjas". See näitleja isiku teadvustamine, mida mõndadel juhtudel lüpsti ja teistel üldse puudus, ei andnud siin lavastuses mitte midagi juurde, kui et vaid publikule natuke äratundmishetki ja muigevõimalusi. 

Kalibreeriks eesmärki uuesti?

Mulle naiivselt tundus, et lavastuse eesmärk oli edasi anda meie generatsiooni valupunkte ning tuua neid lähemale meist vanematele kui ka anda peegeldamisvõimalust noortele. Kokkuvõttes aga oli see kõik üks suur paroodia: ei loodud võimalusi luua mingisugustki sümpaatiat nende noorte suhtes, keda mängisid (muidugi silmapaistvad) 30-aastased. Vähemalt Raidmets ja Pogga tundusid veidike autentsed. Kogenud näitlejate kasutamine on tavaline võte, mis lavastuse kvaliteeti peaks näiliselt tõstma, ent lõpuks dissonantsina seda alandab. Kas Marta Laan ja Liisa Pulk tegid lihtsalt oma Seidit ja Adat, vol 2? 

Tugevalt on tajuda, et produktsiooni eesmärk on kassa, mis on irooniline, sest kapitalistlikku ühiskonda tauniv narratiiv on vastuolus tohutult kalli produktsiooniga, mida laululaval tunnistada sai. Revolutsioon ja uuendusmeelsus oli see, mida kandsid hinges Koma ning Unt, kui nad ,,Johnnyt" 1970. aastate lõpus sepitsema hakkasid. Vabadus, mida nemad taotlesid, oli võib-olla siis vähem abstraktsem mõiste kui meile praegu, ent vähemalt oli see ühene suurele osale eesti rahvast. 2021. aasta Johnny laulab vabadusest, kui ta käib sõpradega baaris joomas, elab uhkes kodus ning õpib tasulisel programmil ülikoolis. Check your privilege, please. Ei ole usutav, lihtsalt ei ole. Jah, igal noorel inimesel on oma rada käia, millele satuvad ühiskondlikud ja/või perekondlikud takistused, ent seda on lihtsalt piinlik kõrvutada tegeliku okupatsiooniga. 

Kaarsild kui läbiv sümbol, oli samuti taktitundetu valik: eelmine aasta augustis toimus Kaarsillal miiting Valgevene inimeste toetuseks. Kui kõrvutada seda noorte purjus tudengite adrenaliinihimust innustatud kaare ületamisega, tekib küsimus, miks me üldse peaksime kaasa tundma rikkale popile poisile, kes on isaga tülis ja endaga pahuksis: äkki tähendab tõeline vabadus seda, et me peame võitlema päriskannatajate nimel, mitte egoistlikult ainult enda nina alla vaatama? Äkki oleme me oma ühiskonnaga jõudmas punkti, kus meie ei ole ainukesed ohvrid ning suudame ulatada käe sinna, kus mentaalne ja füüsiline okupatsioon ei ole lakanud eksisteerimast? 

Tehnilised eksirajad 

Ekraanide ning kaamerate kasutus on kaasaegses teatris tervitatav, sest nad kannavad mingisugust sisulist või esteetilist eesmärki – Ojasoo ja Semper on sellel alal eesti teatris spetsialistid, Vaba Lava on seda samuti edukalt teinud, meenub nt ,,Minu Eesti vanaema" või ,,Üleminekuaja inimesed". See täiustab laval toimuvat ning näitlejate ning nende projektsioonide vahel tekib dialoog. Istudes üpriski lava lähedal, pidin ainusilmi ekraani vaatama: laval päriselt ning vahetult toimuv oli jõuetu, lausa nähtamatu. Vähe oli üldse näitlejaid näha – miks siis mitte juba teha filmi? Olen kahe käega kaasaegse tehnika kasutamise poolt, ent ta peab kandma mingisugust pealisülesannet ning olema kooskõlas teatritraditsiooniga, kus inimene vaatab inimest. Lavakujunduse mastaap võeti nii suurelt ette, et lõpuks kadus inimene sinna sisse ära ning see ei saa olla kindlasti lavastuse, mis räägib inimhinge vabadusest, taotlus. 

Nagu mõnigi võis uudistest lugeda, siis esietendusel läks elekter ära. Tehnilised probleemid jätkusid ka pärast tunniajast elektrikatkestust, kuid etenduse lõpuks töötas süsteem viperusteta. See ei ole tõesti trupi või meeskonna süü, kui terve linnaosa elekter maas oli, ent irooniline on see ,,Johnny" kehtestatud hiigluse juures: Tartu võrk ei suuda seda isegi üleval hoida. Esinejad laulsid võimsalt, näitlejad andsid endast parima, meeskond pingutas tehniliste probleemide lahendamisel higimull otsa ees, ent see ei olnud see, mis ,,Johnny" esietenduse läbikukkunuks tegi. Kui kandev idee ning seda ümbritsev vorm on igalt poolt vigane, ei ole vahet, kas tehnika töötab või ei.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: