Urmas Vadi lugemissoovitus. Nii ja naa

Foto: ERR

Mart Kivastikul ilmus äsja romaan "Sure, poisu!", mis räägib Johannes Vares Barbaruse elust ja surmast ning ka elust pärast surma. Kivastiku eelmine romaan "Taevatrepp" oli väga hea lugemine ja seepärast haarasin kohe ka uue raamatu järgi. Ja kui mõnd Kivastiku novelli lugedes tekib tunne, et ega paremini vist ei saagi kirjutada, siis selle loo puhul on tunne, et oleks ikka saanud paremini kirjutada küll.

Tihti hakatakse päriselt elanud inimeste kujutamise juures rääkima, et kas see inimene oli ikka selline ja selline, kas pole mitte faktide ja tõe ning ajaloo vastu eksitud! Mulle tundub, et ses osas võiks üsna vabalt ümber käia, igal kirjanikul võiks olla oma Vares või Barbarus, kas siis riigireetja, või dzotile viskuja või karjerist või siis lihtsalt veidi rumal inimene. Tegelikult pole väga vahet, millisena seda Barbarust on ühes ilukirjanduslikus tekstis kujutatud, ajaloo käiku see enam niikuinii ei muuda. Ja ka ajaloolise tõe kuulutamine ilukirjanduses on kaheldav. Kirjandusel on oma tõde, mis peitub selles, kas tekst töötab ja haarab, või mitte, kas ta tekitab mingit resonantsi ja laiemat kandepinda.

Kivastiku tekst on muidugi põnev. Raamat algab Barbaruse surmaga, mees läheb vannituppa ja laseb end maha. Peale seda hakatakse ajas edasi ja tagasi liikuma, ollakse enne okupatsiooni Pärnus, Barbaruse toretsevas majas koos abikaasa ja teenija, kirjutusmasina ja telefoniga. Ühel hetkel liigutakse juba aega, kui Barbarus hakkab uut valitsust moodustama, siis taas ajas tagasi ja uuesti ettepoole. Veidi kahju on, et Barbaruse kujutamise juures on väga möödaminnes räägitud sellest, millised olid tema poliitilised vaated või suhe kirjandusse. Oli ta milleski pettunud, oli ta idealist ja lootis midagi? Millisena nägi Nõukogude liitu astumist? Need küsimused jäävad Kivastikul liiga nurga taha.

See tekst oma ülesehituselt on väga filmilik ja ühelt poolt on see muidugi hea, kujutlus hakkab tööle, liigutakse hea hooga edasi, kuid teisalt on see ka selle romaani suurim puudus, sest kohati kapatakse liiast ja tulemus on stsenaarne. Ja mida lugu edasi, seda enam oli mul tunne, et tegemist on lausa näidendiga. Raamatu lõpus Kivastik tänab Pärnu Endla teatrit, ja seejärel googeldades saigi selgeks, et Kivastik on kirjutanud näidendi pealkirjaga "Vares". Kui sarnaselt see romaan näidendiga on üles ehitatud, ei tea ja see polegi tähtis. Ka selles pole midagi halba, kui näidendid proosaks saavad, vastupidi tehakse ju kogu aeg. Mis aga on alati proosateksti suur eelis lavateksti ees, on see, et me oleme lugejana tegevusele, tegelastele võrratult lähemal ja kuuleme nende sisekõnet, näeme hinge. Just ses osas on see tekst jäänud näidendiks. Ta on endiselt väline, dialoogid ja kirjeldused, mitte tegelaste siseilm. Või kui kohati seda ka on, siis väga napilt. Aga peab ütlema, et see tekst on hästi üles ehitatud, siin on ägedaid ja vahedaid hetki ning tõdemusi elu ja armastuse ja surma kohta ning ka vaimukaid pilte kasvõi sellest, kuidas Johannes Semper uudistab Barbaruse trükimasinat ja kahtlustab, et kas mitte hing selle masinaga kirjutades kaotsi ei lähe. Äkki Barbaruse oma läkski?

Kivastiku lauset on pea alati väga hea lugeda, see on mõnusalt laudus, veidi suuline, kõige paremas mõttes lobe. Kuid selles raamatus kraapis natuke kõrva paar kohta, kus kasutati sõna "fuck". Igasugu sõnu võib kirjanduses kasutada, see teeb kirjanduse rikkamaks, mitte vastupidi. Aga häiris see sellepärast, et kui muidu tegelaste otsene kõne ja ka kirjeldused vastasid pigem sellele ajale, mil tegevus toimub, siis need paar üksikut kohta mõjusid nagu oleks Novak Djokovic, kes on muidu rõõmus ja rahulik tüüp, ühtäkki keset US Openi finaali reketi vastu maad sodiks tampinud ning siis uue reketi võtud ja edasi mänginud.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: