Kaupo Kikkase igapäevatöö on suuresti muusikute pildistamine. Valdavalt Lääne-Euroopas. Londonis, Berliinis. Paralleelselt on Kaupo teinud oma kunstiprojekte: edukas oli mahajäetud kino pildistamine Egiptuse kõrbes, aga ta pildistab ka söekaevureid ja surnuaedu. Nende seeriate puhul, mille valmisaeg on enamasti aastatepikkune, on tal alati oma mentaalne, metafüüsiline agenda, raskesti verbaliseeritav sõnum. Kui vaba aega jääb, hulgub ja pildistab meelsasti Lapimaal, aga pigem lendab Ameerikasse, et otsida tühjades kõrbetes uusi võttepaiku.

Kaupo istume siin Põhjala Tehase stuudiomajas sinu ja Frances Stonor Saundersi näitusel, kus on väljas pildid inimestest ja nende isiklikest asjadest, igaühelt üks, mis nad kodust kaasa rabasid, kui pidid lahkuma. Mõnikord sõja jalust põgenedes. Kuidas asi tekkis ja kuidas tekkis kontakt Frances Saundersiga, kes kirjutas juurde või kirjutas üles inimeste tekstid ja kellest ma midagi ei tea?

Sõjakoldeist on vaid kaks, aga enamik pildistatutest on pidanud lahkuma jah, mitte omal tahtel. "What would you take" projekti lähtepunkt on sümbolistlik, õhus hõljuv küsimus. No kui on tulekahi või sõda, siis mis sa ikka kiiruga võtad, telefoni või veepudeli.

Aga siin on pigem metafoorsed küsimused. Mis on objekt, mis iseloomustab inimese hinge ja millise ühe objektiga saab ta kaasa võtta võimalikult palju oma kodust, eelmisest identiteedist? Asjal ei pruugi olla praktilist väärtust, vaid kultuuriline ja hingeline.

Jah, Aafrika sell Maurice võttis kaasa oma rahvapilli ja sellega koos ju oma rahvamuusika. Kaupo, mille sina sellises olukorras kaasa haaraksid? Fotoaparaadi?

Projekti ajal mõtlesin, aga vastuseni ei jõudnud. Mõeldes jõudsin alati mõne triviaalsuseni. Ehk ma ei pea otse vastama.

Kaamera taga olles oled küsija, mitte vastaja, ja see on privilegeeritud roll. Kord tegime projekti Laur Kaunissaarega "Saja lugu" ja Laur võis intervjuu keskel küsida: "A kes sa oled?" Paljastav ja hirmutav küsimus. Vastata suutsid üksikud. Mõned tulistasid põnevalt, enamik jäi kimbatusse. "What would you take?" on samuti kimbatusse ajav küsimus.

Sul on kõigepealt idee ja siis otsid inimesed ja võttepaigad, mis sobivad ideega.

Algimpulss tuli Franceselt. Frances on kirjanikuna töötanud erinevate temaatikatega. Näiteks CIA ja Nõukogude sidemed. Raamat tekitas huvi tema isiku vastu ja ta kadus mõneks ajaks. Põnev isiksus. Väike jälitusmaania käib temaga kaasas. Nuppudega telefon ja mitte mingeid meiliaadresse. Paljud tahavad temaga kontakti saada, aga ei saa, sest kirjastajatel on keelatud kontakte anda. Tema otsis minu üles, mitte vastupidi.

Näitust Londonis tehes oli neli osapoolt, kes üksteist ei tundud. Kuraator Jeremy O´Sullivan, kelle galerii näituse tellis. Linnaplaneerijast kunstnik Christophe Egret, prantslane, kel on Londonis arhitektuuribüroo ja kes pani õla alla teostamisel, Frances ja kuskilt kerkisin esile mina, keegi soovitas. Ilus protsess, südamlik.

Mõned modellid on Inglismaa kuulsused, Inglismaal dameiide ja sir'ide tiitlitega. Inimesed, keda tahaks intervjueerida suured ajalehed ja telekanalid ja kes meediat väldivad. Kui me nende juurde jõudsime, olid nad meie jaoks kõik võrdsed. Ole Süüriast põgenenud mesinik või maailma tippdisainer, kes just kujundas Manhattani juurde uue saare.

See lõi aususe ja südamlikkuse õhkkonna, igasugu kellad ja viled ja fototrikid välistati. Minimaliseerisime. Hea kunstiprojekt elab lõpmatuseni. Pärast meie surma jätkab seda keegi teine, kas või selle peale mõteldes. Mina käisin kolm-neli korda Londonis. Mul on tol ajal nagunii Londonis töö ja kõik sobitus. Pildistasin muusikuid. Nüüd pärast viirust ja Brexitit on mul Londoni teema läbi.

Sain vahel võtta nädala Francese projekti jaoks. Sõime urgastes tänavatoitu, arutasime teemat ja sõitsime järgmise modelli juurde. Näiteks Maurice'i juurde kuhugi tsoon 8-sse.

Tegime seda iseenda jaoks. Polnud survet üheltki suunalt. Tegime pea tasuta. Toetajatelt sai raha teostuseks ja lendamiseks. Ja me ei teeninud midagi. Kahe kirjanike portreesid olen siiski lehtedele müünud, The Guardianile näiteks.

Ega sellist asja olegi lihtne müüa. Kes tahab võõrast nägu oma seinale. Universum annab midagi natuke tagasi, kui palju sisse paned.

Pildistad igapäevatööna muusikuid, kohe lähed Šveitsi orkestrit pildistama. Kena koht ja ilmselt hea honorar. Samas sõidad oma käe peal kuhugi kõrbesse, Ameerikasse. Jällegi on tunne, et mõtled pildi enne välja ja siis otsid vastava koha.

Sa viitad Anseli näitusele, mida tegin kaheksa aastat. Kõigepealt saad sisemise kutse enda seest. Siis leiad eelmistest projektidest vahendeid ja lähed kohale. Paned kokku reaalsuse ja sisetunde. Midagi hakkab su sees selguma. Ja võib-olla aasta või kahe pärast oled võimeline pildistama. Aga võib juhtuda, et pöörad otsa ringi.

Inspiratsioon tuli Ameerika legendaarse fotograafi ja looduskaitsja Ansel Adamsi töödest. USA-s on ta rahvuskangelane. Tugev isiksus. Nagu meil Gustav Ernesaks. Mitte vaid fotograaf, aga mees, kes tõi teadvusse Ameerika metsiku looduse kui millegi, mille üle kõik saavad uhkust tunda. Nagu meil on koorilaul ja laulupeod.

Ansel Adams on eeskuju…

Ohtlik sõna see eeskuju. On ka teisi. On seos ja viide. On ekslikult arvatud, et püüan jäljendada. Ma võtsin tema elu ja hakkasin oma elu klotse sinna peale laduma. Ansel vältis inimeste pildistamist, tal on puhas loodus.

Sul on sageli inimfiguur peal. Alasti mees. On see su alter ego? Aadam nagu sa ütled. Viimane inimene.

Jah. Ümberkeeratud loomismüüt. Kui algul kõndis üks alasti mees, siis maailma lõpus võib ka kõndida üks alasti mees. Kõik on juba ära olnud.

Valitud maastikud on vanad. Vana kõlab siin triviaalselt, sest need paigad on seisnud muutumatuna 500 miljonit aastat. Ülejäänud maailma kultuurilugu ja loomismüüdid on selle kõrval kübe ja puru. Tunne, et sa oled millegi suure ees, sai minu narratiiviks.

Oluline oli ka Arvo Pärdi "My heart is in the highlands" lisandumine. Burnsi tekstile tehtud hääle ja oreli duett, mis muusikaliselt põhineb ühel arpedzo'l. Avas minu jaoks maastiku. Läksin Anseli radadelt Pärdi radadele ja hakkasin mõtlema, kuidas näeb välja Arvo Pärdi muusika.

Projektid valivad sinu, mitte vastupidi. Kui midagi kõnetab, siis lähed ja lähed. Nagu läksin Siinai kõrbetesse. Loodus võtab su endasse ja kunstnikust saab vahend, aga kunstnik tahab ise olla asjas osaline, pildil.

Su piltidel on eksistentsiaalne, metafüüsiline mõõde. Ja taolisse seisundisse on viinud ilmselt kõrbed.

Olen vaikse hääle pooldaja. Ei taha, et nimi näkku karjuks. Siiski tahan, et oleksin nähtav.

Esmalt õppisid muusikat…

Muusikakeskkoolis klarnetit. Astusin muusikaakadeemiasse klarnetiga sisse ja pidasin vastu ühe aasta. Aga fotograafia tuli juba keskkoolis tugevalt peale. Muusikuperspektiivis tekkis mõõn. Ometi jääb muusika suurimaks kunstiks ja miski ei pääse lähedale.

Tühjust muusikategemise lõpetamisest pole suutnud täita miski. Kontserdisaal on ainus koht, kus silmad märjaks lähevad. Ükski foto ega film ei puuduta nii. Muusika küpseb sinu sees, film on ette juba lõpuni valmis tehtud.

Oled sa läbikukkunud klarnetimängija?

Naljaga pooleks – ma lahkusin tipus olles. Mul läks hästi. Mängisin orkestris ja käisin välismaa tuuridel. Sain selle lava high-tunde kätte ja see on suurem kui pilti tehes. Kui poleks muusikat õppinud, siis ma ilmselt ei pildistaks muusikuid.

Fotot õppisin Tamperes koos üheksa eesti fotograafiga. Kõik on tugevad. Jarek Jõepera, Kaido Haagen, Toomas Tikerberg jt. Nad pole n-ö näitusefotograafid ja kool polnud kunstikool, vaid rakenduskõrgkool.

Erakooli lõpueksamid olid kallid, kuskil kuue kuu palk, ja me leppisime kokku, et ei tee neid. Kooli juht kirjutas käsitsi diplomid välja, ütles, et olete kõvad poisid. Aga see pole ametlik diplom.

Diplomit ja CV-d polegi olnud vaja. Ma pole töövestlustel käinud. Töö tuleb ise. Töötan nendega, kes soovivad, ei konkureeri. Algul pildistasin kõike peale matuste.

Kui käid lahtiste silmadega, siis aitab iga pildistamine areneda. Hamburgeri pildistamine aitab mõista, kuidas pildistada peaministrit. Lõpuks on kõik kolmemõõtmelised objektid ja käituvad valguses ühtemoodi. Inimeste puhul pead tegelema natuke häkkimise ja lahtimurdmisega, aga tehnilises mõttes pole vahet."

Mis töid sult ostetakse?

Mul on üks pikem puude pildistamise projekt. Neid pilte on ostetud üle ilma Austraaliast Ameerikani. Püüan kirjeldada, mida metsas tunnen. Esimeseks näituseks olin 6–8 aastat projektiga töötanud ja kavatsen jätkata kogu elu. Ma pildistan puude elutsüklit, süsiniku eluringi. Puu hakkab kasvama, pildistan. Hiljem kui puust on saanud maja, mis on lagunenud, korjan sealt puidu ja kasutan teose osana. Pildistatud objektile lisandub füüsiline, käekatsutav, lõhnav puit. Ja see puudutab inimesi.

Sul on näitus inimestele olulistest asjadest, millest mõned on töövahendid. Kui olulised on sulle sinu töövahendid. Vahetad neid, otsid, katsetad? Kas kaamera vahetamine muudab käekirja? Kui palju teeb pilti kaamera ja kui palju piltnik?

Hea küsimus. Vastata saab mitut moodi. Meediumi valik omab tänapäeval üha vähem tähtsust. Kaamerad on kvaliteetsed. On kunstnikud, kes teevad näitusepilte telefoniga. Loeb ikka, mida pildistada tahad.

Ühest küljest pole kaamera oluline, teisalt peab olema respekt tööriista vastu. Pead teadma, kuidas ta käitub. Ei saa võrrelda muusiku ja instrumendi vahelise suhtega. Kaamera on tehases toodetud junn, mitte meistri käsitöö, ometi pead ära õppima iga tema eripära ja nüansi.

Mu sõrm ei mahu hästi kaamera ja ühe objektiivi vahele ja see on kasvatanud näpule paksema lihatüki. Kaamera muutub füüsiliselt sinu osaks. Nagu viiulimängijal tekib kuhugi armkude või tume laik. Töövahend saab kehaliseks kogemuseks ja see on ilus.

Keskkooli ajal katsetasin ka ilmutamise ja Krokuse suurendusaparaadi ära, pildistasin tselluloidile, ilmutasin paberil. Sain maagia kätte. On hea meel. Võtsin digimaailma kaasa. Täna toimubki tagasiminek autentsete ja lihtsate tehnikate juurde. Et ei domineeriks steriilsus.

Kuidas saad modellid end usaldama? Hakkad täna mind pildistama ja me hakkame Männiku karjääris kopitanud viiuleid põletama, aga…

Eks näed. Pool on suhtlust ja klappi, pool on müstika. Kameeleoni kombel sulandumine, samas eemale tõmbumine, turvatsooni tekitamine, provotseerimine – vähe müstiline kombinatsioon. Väike saladus jääb alati sisse.

Sa õpetad fotot. Kus?

Erinevates kohtades. Õpetasin EKA-s, praegu õpetan vähem. Mõõt sai täis. Ilma ärplemata – ma olen hea õpetaja, aga karm. See tähendab suurt energiakulu. Saksamaal on viiuliprofessori palk 6000–7000 eurot. Aga Eestis fotoõpetajal palka muidugi ei ole, tasu on naeruväärne. Siis loodad, et tuleb mingit energiat inimestelt tagasi, et energia liikumine on kahepoolne. Tegelikult ei kaota kunagi midagi. Energia liigub.

Puude ja puidu eluaegse projekti kõrval – kas jätkub ka inimeste oluliste asjade projekt "What would you take"?

Ei tea veel, aga see mõte oli, et kui on Londoni "What would you take", siis võiks olla sama asi Damaskuses, Tallinnas, New Yorgis. Suurtes linnades on grandid, mis taolisi asju toetavad.

Tänan sind, edu. Kas lähme nüüd karjääri kopitanud viiuleid põletama?

Jah.

Kellel oli maal mehest, kes mängib põlevat viiulit? Dalil?

Võiks olla Dali pilt küll.

Nojaa, kord paneb põlema kaelkirjaku, siis viiuli.

Kodus vaatasin järele. Põleva viiuli mängimisest on maale mitmetel. Näiteks Abbey Hoffmanil. Ja fotosid samuti. Tundub arhetüüpne motiiv. Miks või mida tähendab, ei tea.