Riho Unt debüütraamatust: eesmärk oli korrastada oma mälu

Foto: Ülo Josing

Kunstnik, karikaturist, režissöör, stsenarist ja animaator Riho Unt andis välja debüütraamatu "Siniste vagunitega rong", mis sündis soovist korrastada mälu enam kui 50 aasta tagusest ajast. Kuigi tegelased on pärit ajast, kui Unt oli väike poiss, ei ole jutustatav lugu päris see, mis temaga juhtus.

Unt end kirjanikuks nimetada ei julgeks ja tõdes, et ta on kirjutamises täielik kollanokk. Raamatut hakkas ta enda sõnul kirjutama selleks, et korrigeerida oma mälu.

"Inimese mälu on kummaline, just lähimälu osas – sa lähed uksest välja, astud kaks sammu ja sa ei mäleta, kas sa keerasid ukse või võtsid triikraua välja," kirjeldas ta.

"Ma hakkasin korrastama seda teist mälupoolt, mis juhtus umbes 55–56 aastat tagasi, kui ma olin pisikene poiss. See raamat ikkagi kirjeldab mu kogemusi ajast, kui ma olin väike."

Undi sõnul on tegemist rohkem põnevikuga. "Seal juhtub asju, mida tuleb uurida ja välja selgitada. Aga ta on kirjanduslikus vormis kirjutatud jutt, kuigi seda võiks kutsuda ka elulooraamatuks või mälestusteks."

""Siniste vagunitega rong" on selles mõttes sümbol, et ta on igavikuline tähis, sest see rong viis mind iga aasta, kui ma olin pisike poiss, Tallinnast Elvasse. Raamatus on see linnakene, aga minu jaoks on ta Elva. Nelja järve linn. Mina leidsin sealt neli, tegelikult on kolm."

Unt veetis oma koolivaheajad Elvas kahes kohas – raudteejaamas ja haiglas.

"Haiglas seepärast, et mu vanaema oli sanitar ja töötas seal. Seal ma sain kogu aeg haiglatoitu ja vihkasin seenesousti jne. Aga mulle imponeerisid kahtlemata need vedurid. Nõukaaegsed auruvedurid, mida ma olen oma silmaga näinud, kuidas nad 60 vagunit edasi veavad, tossu välja ajavad, ja need vedurijuhid olid vahvad," kirjeldas ta.

"Nad olid üleni tahmased, täpselt nagu afroameeriklased – silmad põlesid peas. See on kogemus, mis jääb igavesti meelde. Siniste vagunitega rong Tšaika on see, mis mind alati kohale viis ja kahjuks ka siis, kui kooliaasta algas, tagasi Tallinnas viis."

Unt ei ole Eestis rongiga sõitma sattunud paar- kuni kolmkümmend aastat, ainult välismaal, kui on vaja rongiga sõita ja lennuliiklus on vilets.

Ta tõdes, et raamatu kirjutamine väga kaugele nukufilmi tegemisest ei jäägi.

"Kui sa kirjutad stsenaariumi, illustreerid selle ära ja paned kõvad kaaned, siis see on ka raamat, kuigi teistmoodi. Stsenaariumi puhul pead sa kindlasti arvestama pildiga, mis peas jooksma hakkab ja hiljem kinolinal," rääkis Unt.

Otsib inimestest naljakaid jooni, mitte vigu

"Aga nagu ma mainisin, oli see mälu korrastamine – ma hakkasin meelde tuletama inimesi, kellega ma kohtusin, kui pisike poiss olin, ja neid kirjeldama nii joonistades kui ka üles kirjutades."

Unt rääkis, et näiteks on üks peategelasi arst, keda ta mäletab, et oli väga suur ja kellest peeti väga lugu, kelle ninal olid vuntsid nagu riidehari ja jämeda häälega. "Nii ma tegin endale galerii nendest inimestest, kaasa arvatud oma vanaemast."

Kuivõrd ta on rohkem tuntud komöödiažanris, otsis Unt enda sõnul inimestest mitte vigu, vaid naljakaid jooni. "Näiteks ka oma vanaema ma kutsusin mammaks, ka teda illustreerisin ma kui koomilist tüüpi."

Ta märkis, et see lugu, mida raamat räägib, hakkas ta peas iseenesest voolama ja ei ole päris see, mis temaga juhtus.

"Selle loo kirjutamisega on see põnev lugu, et ma tegin just ühte nukufilmi ja kuna nukufilmi tegemise protsess on hästi pikk – eriti võtteperiood – siis mõni plaan või stseen, selleks läheb aega isegi päev või paar ja mul oli aega vabalt käes ja kuna vana inimene muutub järjest kärsitumaks, siis ma lihtsalt hakkasin kirjutama Nukufilmi töökojas, kus oli ümber lärm, masinad töötasid ja kasutasin selle aja ära ja see raamat tegelikult sündiski Nukufilmi seinte vahel."

Unt selgitas, et kui ta teeb filmi ja kirjutab stsenaariumit, siis ta joonistab pildid kõrvale, aga raamatu puhul lähtus ta sellest, et ta peab need inimesed, tegelased ja interjöörid-eksterjöörid kirjeldama paberil ning jättis seega illustratsioonid pärastiseks.

Ta tunnistas, et teise raamatu idee mitte ei idane, vaid on juba ka valmis. Teine raamat on jätk esimesele, lugu kahe peategelasega esimesest raamatust. "Tänu jubedale kuumaperioodile, mis mind ängistas. Mul on probleem vererõhuga ja seda trotsides ma kirjutasin selle raamatu palavaga valmis."

Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Priit Kuusk ja Kirke Ert

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: