Riho Undi sügis on tööd täis olnud: septembris nägi ilmavalgust tema kirjutatud ja illustreeritud lasteraamat "Taevasinine korsten" ning ta on nädala pärast toimuva Pimedate Ööde filmifestivali avatseremoonia lavastaja. Samas tseremoonial tuleb ka näitamisele Undi verivärske lühianimafilmi "Casablanca".

"Vikerhommikule" antud intervjuus tõdes Unt, et looming hoiab teda erksana. "Kui sa oled eluaeg ennast millelegi pühendanud, mina olen põhiliselt animafilme teinud, siis sa ei saa lõpetada. Siis sa kasutad ära kõik võimalused, mis sulle pakutakse, et oma vaimu värskena hoida. Kui sa lõpetad ära ja jääd ainult lehti riisuma või Türgi seebikaid vaatama, siis sa lihtsalt närbud nagu lill, keda ei kasteta," usub ta.

PÖFF-il maailmaesilinastub ka Undi verivärske lühianimafilm "Casablanca", mis räägib armastusest. "Mis sellel vanal mehel, nagu mina olen, ikkagi millestki muust rääkida on? Ikka armastusest," naljatles ta.

Muu hulgas on PÖFF-i kavas rootslaste dokumentaalfilm "Nukufimi lugu", mis räägib meie nukufilmi algusest kuni tänaseni ja milles on Riho Undil oluline roll kanda. "See oli ka minule suureks üllatuseks, et PÖFF seda dokumentaali näitab," tunnistas ta.

Kiiresti muutuvas maailmas on ka nukufilmide tegemine muutunud. Siiski usub Unt, et tehnoloogia ei suuda inimestelt kogu tööd ära võtta. "Iga looming algab ideest. Idee genereerimine, selle üleskirjutamine, sinna juurde piltide joonistamine, see käib ikkagi käsitsi. Ega need masinad väga ei aita, võib-olla ainult lihtsustavad," leiab ta.

Küll aga nukuanimatsiooni protsess ajas muutunud. "Esiteks juba nukkude valmistamine, nukkude emotsioonide väljanäitamine, uued materjalid, ülesvõttetehnika, vigade parandus – see on kiirendanud ja seda tööd kardinaalselt muutnud," selgitas filmimees.

Septembris ilmus Undil lasteraamat "Taevasinine korsten". Tema eelmine raamat kandis pealkirja "Siniste vagunitega rong". Unt märkis, et sinine on mõlemasse pealkirja väga teadlikult sisse pandud, sest see meenutab talle lapsepõlvest armsaks saanud Elva sinist taevast.

Värske raamat on Undi sõnul teatud määral autobiograafiline. "Igasuguse loomingu puhul on kõige tähtsam fantaasia, sest kui ma meenutan ennast, siis ma olin pisikest kasvu, tagasihoidlik ja häbelik, aga raamatusse kirjutasin end mingil määral kangelasena. Selles raamatus on kuskil 25 protsenti seda, mida ma mäletan, ülejäänu on fantaasia. Kes siis hakkab tossikesest raamatut kirjutama?" naeris ta. "Seikluste juurde putitamine ongi mu töö. See ongi see, kuidas ma kujutan ette ühe raamatu loomist."