Valges kardinatega ääristatud ringis on publikuala jagatud kaheks: neli rida ühel ja neli teisel pool, keskel vaid kitsas vahekäik. Istutakse nägudega vastamisi, õhus on tunda ootusärevust. Algab muusika, kuid näitlejaid ei ilmu veel mõnda aega. Kohalolijate nägudele hakkab tekkima nõutu ja kergelt piinlik naeratus, mis aga Kirill Havanski sisenedes veel ei kao. Näitleja ei räägi, ainult vaatab publikut ja publik teda. Mitte distantsilt; mitte neljanda seina tagant, vaid  päriselt. Sügavale silma vaadates ja mõõtmatu uudishimuga, justkui näeks ta teist inimolendit esimest korda. Pilk näib küsivat, kes sa oled? Sõnatu küsimus võtab nihelema.

Maria Paiste ja Johannes Richard Seppingu liitudes pilgusõda jätkub. Näitlejad piidlevad teineteist, siis jälle uurivad publikut. Kõik kolm on valgesse riietatud ning ringi sisenedes panevad rõhutatud liigutusega pähe valge krooni, mis osalt sarnaneb kardinatest ringile, teisalt meenutab linna siluetti. Kas mäletad, kuidas teatrisaali jõudsid? Tegelikult ma ei mäleta, mis oli esimene küsimus, mida küsiti. Küsiti palju ning iga küsimus algas ühtemoodi: "kas sa mäletad…. ?"

Kas sa mäletad oma teekonda teatrisse; oma esimest koolipäeva; mis tegelikult juhtus Valgevenes; et miinusmärk sulu ees muudab märgid sulu sees? Küsimustevalangu vahel peatuti, mõteldi, kuulati muusikat ja vaadati valgust. Ringi atmosfääriline ambivalents oli paeluv. Piisas vaid nupuvajutusest, et soe mänguplats muuta ähvardavaks südatalviseks vangikongiks. Efekti võimendasid ka tavalisi teatrisaali istmeid asendanud helehallid kirikupingid, mis külma valguse käes tekitasid surnuaialikku kõhedust. See tunne aga kaotati ruttu, õõvatajudega vaid flirditi. Katkestused olid lühidad ning lõppesid alati ühtemoodi: uute küsimustega.

Taban end mõttelt, kas selline ülesehitus ei peaks mõjuma staatiliselt ja ennastkordavalt, kuid sõnad kannavad. Küsimused kannavad. Tähelepanu ei haju, põnevus ja pinge ei kao ning silmside näitlejatega äratab üles, tekitab sisimas säriseva tunde. Samuti mõtlen, kas pole see lavastus tõestus inimese enesekesksusest. "Mina" mäletan, "mina" tean, "mina" ei mäleta…

Lavastus töötab, sest ei jutustata lineaarset lugu võõra nimega kangelasest, vaid lastakse igaühel avatud küsimuste galeriist üles noppida just need mõtteterad, mis isiklikult puudutavad. Terve teatriteos ainult iseendast. Tegelikult on see kiuslik, lavastuse poeetikat ja teostust alahindav mõte, sest ehkki küsitakse ainsuses ning ühtegi vastust päriselt ei kõla, on "Lahinguväli" väga selgelt kollektiivne kogemus.

Tumeda peaga tüdruk mu ees meenutas auto parkimist närvilise naeratusega. Naine mu kõrval naeris irooniliselt, kui küsiti, millal esimest korda lubasid suitsetamise maha jätta ning poiss minust vasakul näis vägagi täpselt mäletavat, millal ta jooksis nii kiiresti kui jaksas, aga jäi sellest hoolimata hiljaks. Näitleja pilku endalt tabades inimesed noogutavad, teised raputavad vaevumärgatavalt pead. Mõeldakse, meenutatakse ja naerdakse koos. Tihti on põnevam jälgida teisi kui mõtelda ise. Hoolikalt valitud küsimuste kaudu omandab ühe juhuslikult valitud inimgrupi potentsiaalne ühisosa väga konkreetsed piirjooned ning mida ootamatumad on seosed, seda suurem on samade kogemuste leidmise rõõm.

Vaataja kõrval ja vastasridades istuvate inimeste olulisus suureneb sedamööda, kuidas mõtted iseendalt edasi suunatakse. Kas mäletad, millal viimati mõtlesid, et oled rase? Kui sinise särgiga mees enda elust sellist olukorda ei leidnud, siis ehk meenutas ta vestlust tüdruksõbra, abikaasa, sõbranna, õega? Või liikus ta pilk automaatselt enda ees istuvatele naistele, püüdes neilt tabada reaktsiooni?

Kuigi need on vaid oletused, võis siiski tähele panna, kuidas küsimuste ja publiku vaheline distants märkamatult suurenes ja sellega koos instinktiivne huvi teiste inimeste mälestuste ja elude vastu. Püüd teist inimest lugeda ja mõista. Mingil hetkel aga ei piisanud ka sellest. Soo ja vanusespetsiifilistele küsimustele lisandusid fiktiivsed ja ajaloolised küsimused; asjad, mida enam keegi siit mäletada ei saa. Ja miskipärast tekitas see kurbust.

Kui lahinguid peeti publiku peas, siis näis kaotust tähistavat mitte mäletamine. Isiklikku kaotust, kultuurimälu kaotust, oskuste ja teadmiste kaotust, kohati isegi terve mõistuse kaotust. Hoolimata sellest, et keegi hinnanguid ei jaganud, näisid osavalt põimitud triviaalsed ja ühiskonnakriitilised küsimused pärivat, kes ma olen ja mida mu vastused minu kohta ütlevad. Mida ütleb see minu kohta, et mäletan oma esimest koolipäeva, kuid ei mäleta Süüria kodusõja algust? Kas see, et mul puudub mälestus Eesti iseseisvumisest, teeb mind vähem väärtuslikumaks eestlaseks või kas tõstab see, et olen lähisuhtevägivalla ulatusest teadlik, mind kuhugi ühiskondlikule pjedestaalile?

Kahtlemata võimaldab materjal sõnastada ka hoopis teistsuguseid katusküsimusi (mis siis saab kaotajatest?) ning sütitada teistsuguseid mõttelahinguid. Ja see on hea. Sellega on "Lahinguväli" end tõestanud mitmekülgse lavastusena, kus ühendatakse sügav sisu mängulise ja kergesti vastuvõetava vormiga; mis on filosoofiline muutumata elitaarseks ning mis peamine, on korraga väga individuaalne ja kollektiivne.

Etendus läbitakse ja lõpetatakse (!) üheskoos, kuid tõeline lahing algab hoopis pärast etenduse lõppu, kui iseendalt küsida, milliseid küsimusi ma praegu mäletan? Miks just neid? Millistele küsimustele ma tegelikult vastata oskasin? Ja mida sellest järeldada?