See on 2016. aastal kokku tulnud trio (lisaks Järvele ka Raimond Mägi (kontra)bassil ja Hans Kurvits trummidel) teine album, mis järgneb 2018. aasta debüüdile "Kalamaja Session", mille puhul Pent Järve pööras suuremat tähelepanu kitarri orkestratsioonile. Seekordne materjal toetub veel enam trio koosmängule ja dünaamikale. Viimast märksõna võib täiendada sõnaga "eklektika", sest palade ülesehitus mõjub kui Lõuna-Eesti mägised kruusateed – kurvid, tolm, vabadus, joovastus.

Kauamängiv algab pealkirjale "Pidu" vastava võimsa energiapuhanguga, kus endorfiinilaeng nagu otsiks oma lõppu, kuid liigub stiihiana muudkui edasi. Hetkeks võetakse tempo maha, kuid "Tumemust" kasvab efemeersusest gruuvivaks kitarrisoleerimiseks, varieerudes kui heitlik ilm.

Järgnevad lood, milles kõlab jazzilik nõtkus ja kavalus, sekka rütmirühma kõlavärvide kirev palett. Kompromissitult otsekohene "Siena bluus" on vürtsikas pala, mille järelmaitsele pakub klaasi veena leevendust rafineeritum "Udune". Viimases loos "Kohtumine" on aga eespool tutvustatud stiilid oskuslike viidetena üheks palaks kokku sulatatud. Pent Järve Trio "3+2" ei hoia tagasi, vaid kehtestab intensiivsusega eriskummalise maailma, mis mõjub vankumatult laetuna.