Loe katkendit Tõnu Õnnepalu raamatust "Viimane sõna"

Tõnu Õnnepalu
Tõnu Õnnepalu Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

Kirjastusest Paradiis ilmus hiljuti Tõnu Õnnepalu uus raamat "Viimane sõna". Avaldame katkendi raamatu algusest.

Katkend

18. juuli, 2021

Ärasõit! Milline erutus. Mis siis, et sõit läheb ainult selle väikese maa teise äärde. Haapsalu taha, aga mitte üle mere, nagu ma alati olen sealt sõitnud. Mitte saarele. Olen vist natuke väsinud ... saartest. Aga mul on puhkus! Tõeline ja ametlik, nagu inimestel on, aga kirjanikul kunagi pole. Sest kirjanik puhkab alati, puhkab oma mõtete ja kannatuste ja kõhkluste ja erutuste meres, nagu "haikala laines", kui tsiteerida vaest Baudelaire'i. Puhkab alati, aga ei puhka iial. Töötab alati, aga ei tööta iial. Kuid minul lõppes üleeile töö ja eile algas puhkus. Tähendab, ma olen inimene. Ükskord ometi. Puhkus ja puhkusele sõitmise erutus, elevus, on selle vahetuks tõestuseks. Teine poeet, Aleksander Suuman kirjutas:

Kord olin maalikunstnik ma,

siis tegelesin luulega.

Nüüd olen kolkaküla mees

ja võitlen väljal tuulega.

Nüüd olen puukoolitööline ja võitlen puukooli kumeral künkal kuumuse ja parmudega, niidan vikatiga puukeste vahelt närtsinud rohtu, lähen tööle kella kuueks, et oleks vähemalt alguses natuke jahedam. Parmud ärkavad kell pool seitse. See on nüüd kindlaks tehtud: juuli keskpaigas ärkavad nad kell pool seitse ja on kohe väga näljased, terve pikk paastuöö on ju selja taga, mitu tundi!

Kunagi õpetas isa mind vikatiga niitma. Olin noor poiss. Isa õpetas: kand maha, vikatil peab kand mööda maad käima. Nüüd räägin seda teistele. Ikka ju vehitakse kuidagi õhus ... Tookord isa õpetus ärritas mind, nagu kõik tema õpetused. Ühest küljest ma tahtsin vikatiga niitma õppida, sest olin otsustanud minna elama maailmast kaugele, metsavahitallu, raba- või meresaarele, ja teadsin, et selleks eluks on vaja vikatiga niitmise oskust (ja veel kõiksugu oskusi, mille omandamise jätsin targu hilisemaks ajaks). Teisest küljest teadsin, et minu elu ei hakka siiski sõltuma vikatiga niitmisest. Et see on mäng. Kirjaniku jaoks on elu – kogu see inimeseelu koos kõigi tema tööde ja murede ja rõõmudega – mäng. Aga seda peab mängima, peab mängima, tõsine nägu peas, ja isegi hinges. Peab mängima tõsisemalt isegi kui inimesed mängivad (sest tegelikult kõik mängivad), mängima, nagu olekski elu kaalul. Ja on ka. Ja pole üldse. Ja nüüd, oh imet, ma teenin vikatiga rohtu niites endale leivaraha. Või igatahes mängin, et teenin. Aga vikat on reaalne, parmud, palavus, väsimus ja tüdimus on reaalsemad kui reaalsed, ning ka see väike raha, mis ma saan, on reaalne. Reaalsem kui raamatute raha iial on. Ja muidugi ebareaalselt väike. Kuidas sellega ära elatakse? Aga elatakse. Elan. Igatahes mängin, et elan. Mängin, sest kõigel sellel mängul on minu jaoks vaid üks salajane eesmärk: ta peab minema nii suureks, nii mänguks ja nii tõeks, et temast saaks kunst. Või mis? Sõnad paberil. Sõnad õhus, sõnas hinges, muusika.

Kõik kunst on viimselt muusika. Kui ta pole muusika, pole ta miski. Ja muusika on täiuslik eimiski. Õhuvõnge, tabamatu heli. Mida tabamatum, seda miskim. Alles siis, kui see läheb kuidagi muusikaks, läheb lauluks, läheb üminaks ja suminaks ja põrinaks, on see kunst. Sõnad peavad purustama oma sõnakesta ja sündima liblikateks ja lendama laiali, värvilised ja täiuslikult mõttetud. Ja ometi on see, mida ma siin teen, mõtteraamat? On ja pole. Mõtted on ainult kest, on tõuk. Arusaamine on liblikas. Teda ei püüa, või kui, siis vigaselt, surnult, värv maas. Oma täiuses on ta tabamatu ja vaba.

Ja mina olen täna vaba: mul on puhkus. Kümme pikka päeva! Terve elu. Ja ees on ärasõit, päike on juba ammugi tõusnud, ei, tuleb minna, sest kohe ta hakkab kuumutama. Praegu on alles jahe. Hämmastav jahedus pärast kõike seda lämbust ja kuumust! Millega harjus ära. Meist said lõunamaalased, rohkem inimesed, rohkem alginimesed kui muidu. Sest inimene on ikkagi lõunamaa loom. Põhja on ta välja rännanud. Aga siin on mu kodu. Imelik kodu, mille seinad on ööst, põrand põhjatust pimedusest ja jäätunud maast, aga lagi, lagi on valgusest, südaöö müstilisest kumast. Lagi on juunist ja juulist, heinaajast, igavikust. See on muide ainus igavik, mida me siin tunneme. See päikesekuma metsa kohal, ükskõik, mis kell öösel ka uni ära ei läheks.

Kohe see saab läbi, see igavik, algab jälle aeg. Hommikud ongi juba väga vaiksed. Paar päeva tagasi kuulsin veel kaugelt järve tagant kägu. See oli viimane kord. Mõni põõsalind veel laulab keskpäevakuumuses, mõni rästas päikesetõusu eel. Varsti on vaikus. Meie põhjamaa kodu aknad on tehtud vaikusest ja uks – uks, see on tähtedega kinni naelutatud. Aga praegu veel seisab uks lahti, tähti pole. On lõputa ruum ja valgus. Meie salajane unistus on surra niisugusel ajal. Kui kõik on lahti, kui hing on vaba.

Muidugi, imelikust imelikum on olla sel maal kirjanik. Tähed ja sõnad matab tuisk nii kergesti kinni. Keegi ei oska lugeda. Või kes näekski, seal pimedas? Ja mida mul kõige selle vastu öelda on?

Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle. Sest selles põhilises vaikuses ja vastusetuses, mis on meie elu siin, mille keskel me mängime oma elude suurt ja tühist mängu, mängime himu ja huviga, igavuse ja valuga – siin ei oota me midagi rohkem kui vastust. Et tema vastaks. Ükskord ometi. Kirjanik peab olema iseenda tema. Ja tema ise, tema teine. Kui suudad vastata endale, korrakski tunda, et see, mis räägid, on vastus, on ümin, on laul, et see äiutab sind teisele unele, unele, mis on tõelisem kui kõik muu – siis vastad ju kõigile. Vastad isegi talle, kes sulle iial ei vasta, sest niisugune on elu seadus. Sest mis nad siis muud on kui sina? Ometi on meie vahel see imeõhuke vahe, mis teeb, et me justkui oleksime eraldi, täiesti eraldi ja autonoomsed, ja meie sõnad ja isegi puudutused peaksid nagu ületama terveid ookeane. Sõnad muuseas, et nad olevaks saaksid, peavadki muutuma puudutusteks. Muusika on puudutus: ta puudutab meie kõrvade trummikilet ja paneb selle värisema. Ja mitte ainult kõrvu. Ta paneb õrnalt värisema terve kena. Siis me korraks oleme olemas ja polegi eraldi. Polegi vahet, kes see on, kes olemas on.

Rong vilistas voore taga. Märguanne: läki. Maailm on ikka veel vaikne. Maailm juulipühapäeva varahommikul. Unistajate, armunute, õngitsejate, hommiku peale jäänud piduliste ja puukoolitöölistest kirjanike, võimatute olendite maailm.

Vist on see jahedus, mis tekitab seda imelikku ekstaasi. Ei, siin veidral põhjamaal on mu kodu, mu ahistus ja mu ekstaas. Siin oskan ma kasvada maast taevasse nagu puu ja lennata maa ja taeva vahel nagu lind. Ja närtsida nagu hein, mille vikat on niitnud. Lõhn: viimane läkitus. Mis viimane? Mitte miski ega keegi pole siin viimane. Kõik on olnud ja on ja on ja on. Ja on. On aga muudkui edasi (et väljendada tulevikku). Lihtsalt on. Tee, mis tahad.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: