24. detsember 2019

Hea on olla teel. Kuni oled teel, oled justkui kaitstud. Vähemalt seni, kui sul on veel natuke raha. Lennuk laskus läbi pilvede hämara ja tumeda maa poole. Pilvede kohal oli päike juba tõusma hakanud, taevas lõkendas selles talvekoidikute apelsinikarva lõkenduses, väga erilises, ja korraks paistis üle pilvede punase ketta ülemine serv nagu kalliskivi. Siis hakkaski lennuk laskuma ja kalliskivi kadus jälle ära. Pilvede all tundus veel olevat väga pime. Aga midagi ikka paistis juba. Veeloikudega põldusid, tumedaid metsi, siia-sinna visatud inimeste kodusid. Mõnes põles tuli. Siis olid all juba väikelinna äärelinna majad. Tänavate kaupa reas, igaühe ümber aed mõne puu ja muruga. Igaühes neist rullub lahti üks tumm elamise draama, millest me kunagi teada ei saa.

Juba Tallinn oli olnud sel jõulureede ja ühtlasi esmaspäeva hommikul väga tühi ja vaikne. Koolid on kinni ja vist paljud asutused ka. Hommikusel tipptunnil oli vaevalt mingit liiklust, justkui oleks linn juba maha jäetud. Mina kartsin lennukist maha jääda. Aga buss tuli, mitte linnaliinibuss, aga selline, mis tuleb kaugemalt. Ta pidas kinni ja korjas mu peale, bussijuht võttis raha ja kihutas ilma peatumata kesklinna. Sealt läksin tühja trammi peale. Isegi lennujaam oli tühi. Lennujaama raamatupoes käisin vaatamas, kas mu raamatud on ikka ilusti välja pandud, näod väljapoole. Kui jäävad ainult seljad, ei osta enam keegi. Jälgisin neil jõulueelsetel päevadel raamatupoodides inimeste käitumist. Selliseid, kes otsivad riiulitest raamatut, kes teavad, mida nad tahavad – või kui ka ei tea, mis raamatut, siis just nimelt otsivad, sest nad ikkagi teavad, mida nad raamatutest tahavad –, selliseid on jäänud väga väheks. Mõni üksik veel. Enamasti natuke imelik ja vähemalt minuvanune. Üldiselt inimene tuleb poodi sisse ja võtab midagi sellelt laualt, mis talle seal valmis seatud on. Kingiidee. Kultuursele jõuluvanale. Jõuluüllatus. Õnneks mu raamatud siiski olid nendel laudadel, kuigi mitte kohe ukse ees. Peamiselt võetakse neid, mis on kohe ukse ees.

Lennujaama raamatupoes nägin Kaiet. Ta lendas Lissaboni. Oli õnnelik ja nägi hea välja. Ta on üle seitsmekümne aasta vana ja mängib teatris. Ka minu tükis. See on ikka veel kavas, kevadel läheb viies aasta, aga eks ta siis võetakse maha ka. Palju sealt enam ei tule, parematel aegadel, kui veel kaks tükki kavas oli, võis tulla isegi viissada eurot kuus. Aga niisugust õnne oli paar kuud. Nüüd tuleb heal juhul nelisada kvartalis. Siiski midagi. Kevadest see lõpeb ära. Peaks kirjutama ühe rahvaliku tüki. Midagi lõbusat ja südamlikku. Suurde saali. Siis oleksin mõneks ajaks kindlustatud. Kui ma oleksin kirjanik... Aga olen vaid midagi sinnapoole. Vähemalt ma pole ka eesti kirjanik. Seegi on lohutus.

Kuressaare tänavad olid sel hommikul veel täiesti inimtühjad. Siit oldi küll juba lahkunud. Kas saab olla, et mõni kohvik on niisuguses kohas ja niisugusel tunnil lahti? Aga oli. Ja seal oli peale minu veel mitu inimest. Kõik nad tegid aega parajaks, ootasid midagi. Mida, niisuguses kohas niisugusel päeval, ei oska arvata. Et need pikad pühad juba mööda saaksid. Võtsin inglise hommikusöögi ja kannu musta teed, mis läks kokku ligi kümme eurot. Hirmus raiskamine, tõstis tuju. Mulle meeldis see hämara pooltühja kohviku õhustik, need mahedad jõuluviisid, need paar siin ja seal nurgas oma arvuti või ajalehega konutavat kuju, tühi hämar ja ikka veel hämar tänav akna taga. Tasapisi läks siiski valgemaks. Nii pimedaks ei jäänud kui Tallinnas. Natuke maad lõuna pool? See võib mõjuda. Jõulude paiku Tallinnast Helsingisse jõudes tunned küll, et seal on veel pimedam.

Kirjutasin seal kohvikus ühe pika kirja. Miski ei viida paremini aega kui kirjutamine. Oligi käes lõuna, aeg minna poodi toiduvarusid ostma. Selgus, et kõik inimesed, kes selles linnas veel järel on, on kas tulnud poodi või sõidavad autoga parajasti poe poole. Peateel oli isegi midagi ummikulaadset. Aga mul ei olnud kiiret. Võtsin oma tavalised asjad. Kuus liitrit piima, seitse pakki Rukkipala leiba, ainult seitse, sest mul on neid juba külmkapis. Unustasin hapukoore, aga eks siis ole ilma. See tuli alles paadis meelde. Paadi peal oli peale minu veel kaheksa reisijat (koos lastega lugedes), väga suur hulk toidukompse ja -kaste. Jõulude ajal ikka süüakse...

Kogu see teeloleku hommikupoolik ja aeg paadis möödusid mingis vaikses mitteootuses. Tuult polnud, meri oli peaaegu täiesti sile ja see mõjus ebareaalselt. Paat kihutas läbi selle hämara ebareaalsuse ja juba oligi kohal. Ma ei teadnud, mida oodata. Mu saare-auto, teiste käest saadud ürgvana roheline Volkswagen Caddy ei läinud kohe käima. Aga siis ikka läks. Seda tuleb iga kord võtta kui jumalikku sekkumist. See auto ei tohiks mitte mingil juhul enam käima minna.

Rääkisin küll, et vahest Deemon jäi Saarele maha ja ootab mind seal. Aga rääkisin nõnda ainult selleks, et niisugust asja ei juhtuks. Ja südames olin kindel, et ei juhtu. Me oleme parandamatud optimistid.

Ta ootas. Kohe trepil. Ma ei teinud temast välja, läksin vuhinal mööda, majja sisse, tegin tule alla. Pakkisin toiduasjad välja ja panin ära. Tõin sügavkülmast topsitäie kunagist kanasuppi ja panin pliidi peale sooja. Peenralt tõin peterselli. Midagi saab sealt ikka veel ja nad on isegi uusi lehti ajanud! Need on küll helerohelised ja õrnad, valguse puudusest, aga need on. Sõin suppi trepil. Oli tuuletu ja sellepärast imelikult soe. Temagi istus seal.

Tegelikult on nii Deemon kui Suur Loom natuke eksitavad nimed. Esimene kõlab huvitavalt, teine suurelt. Aga ta pole ei huvitav ega suur. Ta pole ei noor ega vana. Ta on hall, pehme, vormitu, haaramatu. Teda ei saa lüüa. Teda ei saa ära ajada. Ta ei tule kallale ka. Tal pole küüsi ega hambaid ega leegitsevat pilku. Ta lihtsalt kössitab seal, nähtamatul toolil su vastas, ta ei vaatagi su poole, ta vahib lootusetult ja jõuetult kõrvale. Eikuhugi. Ei ütle midagi ja ära ka ei lähe.

Võtsin ennast siiski kokku ja läksin pärast sööki veel kõndima. Kuigi tunne oli: kuhu? Pole ju kuhugi minna. Ta vantsib igale poole järele... Need kohad on talle kõik juba tuttavad. Vaid uues kohas, võõrsil, kuskil nimetus hotellitoas võib tulla tunne, et teda ehk polegi.

Jah, ta vantsis. Ma ei jaksanud isegi kõndimise tempot tõsta. Vahel hea kiire kõnd ka päästab, aga selleks peab olema sisemist tempot, jõudu. Seisatasin iga natukese aja tagant, et kombata oma meeleheidet. Muide, esimene märk tema kohalolekust oli see valu: see tuim valu roiete vahel või taga, vasakul pool. Täpselt tuttav. Taipasin, et need peaaegu neli päeva teda polnud. Kui teda pole, teda ei mäleta.

Meeleheide enam mitte millegi, vaid ainult meeleheite enda pärast. Selle pärast, et ta on tagasi. Et nüüd siis ongi nii. Pääsu pole. Kuhu ta eest joosta?

Oli juba peaaegu pime. Aga selle pimedusega on just jõulude ajal, pööripäeva ümber üks huvitav asi. Päeval, kui peaks olema valge, on pime. Aga öösel, kui peaks olema täiesti pime, taevas on paksus pilves, pole mingit kuud (on üldse kuuloomise aeg), siis polegi pime. Taevast kumendab mingit seletamatut valgust. Võib-olla on meie silmad lihtsalt juba nii tundlikuks muutunud selles lõputus videvikus. Aga see poololematu valgus tundub äkki kuidagi väga suur, väga hea, väga lohutav. Ta varjab sind ja samas ikkagi näitab teerada.

Kiviaia juures lehvib mu näo eest läbi üks vari. Öökull! Arvan, et seesama, juba sügisest tuttav. Mõnikord ta saatis mind videvikus, kui jalgrattaga koju tulin. Ükskord, kui istusin hommikupimedas trepil laua ääres ja jõin teed, telefon oli laua peal ja selle ekraan helendas, tuli ta ja lendas otse mu näo eest läbi, nii et telefoniekraani valgus valgustas tema tiibade heledat alapoolt ja kõhtu. Ja siis ta tuli veel üks kord. Nüüd laskub ta kiviaia ääres kasvava väikese pihlaka latva, nii kümnekonna sammu kaugusele. Kui lähemale tulen, hõljub siiski minema. Tema lend on ju täiesti hääleta. Ta on vari.

Aga ta ei jäta. Natukese maa pärast on ta jälle mu ees, teeb kaare mu näo eest läbi ja laskub umbes sama kaugele kui eelmine kord, nüüd männi latva. Sealgi on ta vaid siluett, mida ei näeks, kui ei teaks, et ta seal on. Aga ta on. Kui lähenen, tõuseb see siluett lendu ja kaob. Kaks korda, see on tema norm. Tavaliselt ta rohkem ennast ei näita.

Seisatan. Öö on imevaikne. Merelt kostab luikede heledaid haugatusi. Nad on väga kaugel, aga need hääled on valjud nagu lasud. Haistan niiskes õhus äkki taimede ja maa lõhna, maarjaheina, midagi veel...

Kevadeviirastus. Ja selsamal hetkel olen alguses. Olen seal, kus ma midagi veel ei olnud teinud. Kus kõik oli ees. See oli just seesama õrn lõhn, kevadel, ühel õhtul, kõik oli ees. Ma polnud veel midagi öelnud. Ma polnud veel avaldanud. Olin küll juba kirjutanud, aga mind polnud veel avaldatud. Ma polnud veel isegi otsustanud avaldada. Olin alles puhas. Ilma patuta. Kas see saab olla jälle? Kas on võimalik sinna tagasi minna, alustada uuesti? On. Sest on ju. Mida see tähendab, ei tea. Igatahes teda äkki polegi mu kõrval. Ei märganud, kui ta maha jäi. Või läks ta hoopis ette, üksi vanaduse poole? Ja jättis mu üksi siia, algusesse. Kuulen metsast äkki selget inimhäält. Selget ja valju. Ulgumist. Ei, see on siiski šaakal. Esimene kord, läinud talvel, kui teda siin kuulsin, tundus ka, et see ei saa olla loom. Liiga inimlik. Täna on neid kaks. Duett. Nende nukker laul teeb alati meele rõõmsaks. Selles on midagi lõbusat.