"Tegelikult marginaaliat ei ole olemas. Elu suured küsimused ja tõed – neid me võime avastada igas väikeses pisiasjas. Lastekirjandus ja nende asjadega tegelemine – ka seal võib jõuda kõige suuremate küsimuste juurde," märkis Toomet.

"Mind on vähemalt teismeeast peale huvitanud elu suured küsimused, nagu elu, surm, maailm, kes me oleme või igatsus millegi järele," jätkas ta.

"Ma olen nendega tegelenud vähem kui ma oleks võinud tegeleda, aga ma olen tundnud, et minu jõud käib nendest väikestest teemadest üle ja lõpuks need teed viivad ühte kohta, kui sa oma teed mööda täie tõsidusega käid."

Selleks, et oma sisemist last elus hoida, tuleks säilitada uudishimu. "Laps on see, kes vaatab esimest korda maailma, kelles on üllatumise moment, kes suudab imestada, kes küsib küsimusi, on uudishimulik ja tahab õppida."

Toomet rääkis, et kusagil 4–5-aastaselt laps teadvustab ennast ja maailma ning küsib ka suuri küsimusi, kes ta on ja mis on see maailm, mis on elu ning surm.

"See laps iseendas – see tegelikult püsib meis kõigis alles. Mõnikord me unustame argiaskeldustes ära need küsimused ja imestamise selle ime üle, mis igal pool meie ümber on. Kui sa selle suudad alles hoida või uuesti avastada, siis minu arust muutud sa uuesti elusaks," rääkis ta.

Toometi sõnul on lastele kirjutamine tema jaoks olnud väga loomulik, kuna tal on endal palju lapsi, kellele on lugusid jutustanud.

"Lastele tuleb kirjutada väga ausalt ja lihtsalt. Mulle meeldib, kui asjadest saab kirjutada natuke humoorikalt. Lastele võib kirjutada kõigest, ka väga tõsistest teemadest," nentis ta.

"Aga ma olen mõelnud, et võib-olla väga väikestele lastele siiski peaks jätma õnneliku lõpu võimaluse. Me peame lastekirjandusega andma lapsele lootuse ja väljapääsu," ütles ta.

"Minu lasteraamatud on väga mitmesugused, vana aja raamatud on tingitud minu huvist ja soovist, et lapsed teaksid, et maailm ei alanud nendega. Kuigi tegelikult ju maailm algab iga lapsega uuesti," rääkis Toomet.

"Mingis vanuses nad võiks teada saada, et enne on olnud teistmoodi, et nende isad-emad on elanud teistmoodi ja neil on olnud teistsugused asjad. Vana aja lugude kirjutamine on olnud suur rõõm, sest raamatus "Vana aja lood" ma räägingi enda lapsepõlvest, oma lapsepõlve mängudest ja keskkonnast Kalamaja agulis, kus ma kasvasin," jätkas ta.

Ta rääkis, et teose "Vanaduse võlud" kirjutas ta oma 70. sünnipäeva paiku protestiks toona ühiskonnas levinud eakaid puudutavate hoiakute vastu.

"Siit-sealt anti mõista, et need vanad võiks üldse kõrvale tõmbuda ja eest ära minna. Ma mõtlesin, et misasja, vana on tegelikult tore olla. Ma kirjutasin trotsist selle raamatu, et ka vanainimene on samasugune inimene nagu nooremad või keskealised," selgitas ta.

Toomet märkis, et inimese elu on üks tervik – see algab lapsepõlvest, siis tuleb raske teismeiga ja noorusaeg, seejärel kiire aeg, kui tuleb ennast teostada, pere luua, ja kui tööl on kiire, võib lapse endas täiesti ära unustada.

"Vanaduse aeg on täiesti omaette etapp, aga see võib olla täitsa hea ja tore aeg. On küll mõned tingimused, mis selleks peaks olema täidetud," nentis ta.

"Esiteks, tervis peaks olema enam-vähem. Kui sa oled ikka väga haige, siis ei ole vanaduse võludest midagi rääkida. Teiseks on oluline, et sa suudad ise oma asjadega hakkama saada, maksta oma maksud, osta vahel teatripileti, lastelastele kingitusi – kui sa jaksad seda teha," kirjeldas Toomet.

"Sellega on meie riigis natuke halvasti, et vanad inimesed jäävad sellega hätta. Jah, lapsed küll aitavad, kellel neid on. Aga see oleks vanainimese väärikuse küsimus," lisas ta.

"Kolmas väga tähtis asi, et vanadust nautida ja selle võlusid tunda, on see, et sa pead suutma iseenda ja oma eluga ära leppida. Kui sa ei ole kibestunud ja kalestunud, ei mõtle, et oleks võinud teistmoodi olla. Tuleb olla rahul ja andestada endale need asjad, mis sa oled valesti teinud. Muidugi peab olema säilinud uudishimu ja huumorimeel," jätkas ta.

Elu geeniuse kõrval

Sel suvel lahkus Tiina Toometi abikaasa Jaan Kaplinski, kellega ühendas teda poole sajandi pikkune abielu. Toomet rääkis, et Kaplinski suutis kuni lõpuni hoida endas alles seda lapse uudishimulikkust suurte küsimuste vastu.

"Meil oli väga sarnane elutunnetus, saime maailmast ja kõigest sellest ühtemoodi aru, me otsisime vastuseid samadele küsimustele. Me olime väga ühel lainel," ütles ta.

Toomet on öelnud, et elu Kaplinskiga oli kui elu geeniuse kõrval.

"Ta oli eriline inimene, ta oli eriliselt kokku pandud, sest ta mõtles kogu aeg. Mul läks tükk aega, et aru saada sellest, et ta võis niita, lõhkuda puid või vahetada lapse mähkmeid ja samal ajal mõelda näiteks kajasõnadest tamili keeles, 62 miljonit aastat tagasi Maale kukkunud asteroidist või Wittgensteini filosoofiast. Tema eruditsioon, tema mõttehaare ja sõnaline andekus väljendada oma mõtteid oli erakordselt suur," kirjeldas Toomet.

"Ta ei olnud suur mitte ainult Eesti kultuuris, vaid maailmakultuuris, ta oli rahvusvaheline mees. Tema vahend oli sõna, eesti keel, mida räägib ainult üks miljon inimest," tõi Toomet välja.

"Oleks ta sündinud mõnda teise kultuuriruumi, siis see, mida tal oli öelda – nii tema luule kui mõttelood – oleks palju paremini levinud. Ta kirjutas eesti keeles umbes 60 raamatut, üle tuhande luuletuse. Teda on tõlgitud küll umbes 30 keelde, aga see on nii väike osa tema mahukast mõttevaramust. Tema loomingu kogu suurust saab teada ikkagi ainult eesti keeles," jätkas ta.

Toomet rääkis, et on tegelenud paar viimast kuud tema käsikirjade kokku kogumisega – tal on tohutult kaustikuid mõtetega, loengute tekste, päevikuid mitmest eluperioodist, tohutu kirjavahetus, konspekte ja mida kõike veel.

"Ma selgelt ei suuda sellest üle käia. Selleks peaks teadma, mida ta on juba avaldanud ja kasutanud. Temaga oli see, et ta mõtles ja kirjutas kogu aeg. Ma teadsin, et ta kirjutas iga päev, aga ma ei kujutanud ette, et seda kõike on nii palju," tunnistas ta.

"Kõigi heade omaduste kõrval puudus tal süstematiseerimise oskus. See asi teeb mulle natuke muret, et see ei jääks kuskile tolmama või ootama kaugeid aegu," rääkis ta. Tal on tunne, et sellega peaks hakkama tegelema.

"Meil on koos Jaani sõpradega plaanis luua Kaplinski keskus, võib-olla juba tuleva aasta algul. See hakkaks tema pärandiga tõsisemalt tegelema. Võib-olla saaks sellele keskusele ka mingi füüsilise kodu," rääkis ta.

"Tartus on lagunenud seisus üks kena maja 20. sajandi keskpaigast, mille lasid ehitada Aino ja Oskar Kallas ja see maja on tema sünnimaja, kus ta elas oma elu esimesed kolm aastat ja millest tal on ka väga soojad mälestused," kirjeldas Toomet.

"Selleks, et see unistus sellest keskusest saaks teoks – sinna viib väga keeruline tee. Me ei tea, kas see läheb lõpuni, aga me loodame, et me jõuame selleni."

Sisemine loomus suunab meie teed

Toomet rääkis, et tal on veel suur tahe kirjutada ja luua.

"Üsna sageli tekib tahe mingit lugu kirja panna. Ma olen küll üsna kinni selles igapäevases argielus ja pole olnud seda julgust alati võtta seda aega kirjutamiseks. Aga ma tahaks kirjutada küll, sest vahel on nii, et kui sa kirjutad läbi midagi, mis justkui on sinu elust, aga päriselt ei ole ka, siis sa saad sellest paremini aru," mõtiskles ta.

Toomet ütles, et meil kõigil on mingisugune sisemine loomus, mis suunab meie teed ja jagas mälestust sellest, kuidas ta selle enda jaoks ära tundis.

"Me käisime vist 4.–5. klassis ekskursioonil Lasnamäel, kus oli siis veel tühi paekallas ja seal oli kas linnuvaatlustorn või piirivalvetorn või midagi sellist. Ronisime lastena sinna otsa, aga see logises ja tuul puhus. Mul tekkis tunne, et ma võin siit alla kukkuda, ära surra ja mind ei ootagi ees elu," meenutas ta.

"Aga siis tuli mul kindel tunne, et ei ma ei kuku alla, sest minu elu on ette nähtud, et ma elan vähemalt 70-aastaseks, minu elu saab siiski olema. Kummaline, et sel hetkel ma justkui nägin oma elu, küll mitte midagi konkreetset," kirjeldas Toomet.

"Aga tekkis see tundmus, et ma ei saa kõiki asju, mida ma igatsen ja unistan, aga ta tuleb päris hea ja rahuldav. Ma tulin sealt alla ja olin nagu natuke pettunud, et ma ei jõuagi päris tippu ja tegelikult mingis mõttes mu elu ongi nüüd selline olnud," jätkas ta.

"Ma olen mõelnud, miks me niimoodi teeme, miks me teeme selliseid valikuid. Miks ma valin kirjutada rohkem lasteraamatuid ja vähem neid suuri küsimusi, mis mind ennast puudutavad. Aga see ongi minu loomus, et ma tahangi olla selles argipäevas, selle väikese inimese väikeses elus, millest paistab tegelikult läbi ka see teistsugune tõelus. See on minu kõige õigem tee," rääkis Toomet.  

Kultuurisoovitus: "Ma käisin Adamson-Ericus Valve Janovi näitusel, see toob välja ühe varjul olnud killukese meie kunstiajaloost. Tema kunstnikutee algas 1940–50-ndatel, kui näitusel võisid rippuda ainult sotsrealistlikud ideoloogilised teosed, aga tema tegi kodus kunsti enda lõbuks lähedastele ja sõpradele," kirjeldas Toomet. "Need on seal nüüd väljas ja on vahva vaadata kui vaba ja eksperimentaalne võib olla kunstnik, kes ei hooli sellest, milline on tema aeg.

Teine soovitus, mis räägib samast sõjajärgsest ajast, on Juta Kivimäe raamat "Suur tuba", kus räägitakse tõsistest ja kurjadest aegadest ühe väikese juuditüdruku suu ja silmade läbi. "See on väga delikaatselt ja rahulikult kirjutatud. Sealt jooksevad läbi meie kultuuriinimesed, kõik see aeg ja traagilised inimsaatused," rääkis Toomet.

"Kolmas, kui te juhtute olema Tartus, käige kindlasti ära ka Mänguasjamuuseumis, otsige üles see laps iseendas," soovitas ta.