Ümarlaual võtsid sõna kultuuriminister Tiit Terik, Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, Rahvusooper Estonia peadirektor Ott Maaten, Estonia teatri loominguline juht Arvo Volmer, arhitekt Ike Volkov, riigikogu liige Mart Helme (EKRE), riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa), riigikogu liige Eduard Odinets (SDE), samuti Reformierakonna ning Keskerakonna fraktsioonide esindajad. Arutelu juhtis Marko Reikop.

"Kui rahvusooper tõstatas 2021. aasta alguses teravalt diskussiooni juurdeehituse abil tekkiva uue ooperi- ja balletisaali ümber, siis algusest peale oli meie lubadus, et toetame igati ühiskondlikku diskussiooni ja selle avatust, kaasates võimalikult palju osapooli," sõnas rahvusooper Estonia peadirektor Ott Maaten.

"Riigikogu on tänaseks oma otsuse teinud ja leidnud, et saal peaks sündima samasse kohta, kus on praegune ajalooline Estonia hoone. Ka Rahvusooper on arvamusel, et uue ooperi- ja balletisaali tekkimine kesklinna annaks Tallinna kesk- ja vanalinnale uut tõmmet ning oleks pigem võimalus mitte probleem," rääkis Ott Maaten.

"Samas oleme teadlikud problemaatikast, mis on seotud linnaruumi, muinsus- ja looduskaitsega ning mis tuleb kõigi osapooltega põhjalikult läbi töötada. Seetõttu ongi laiapõhjaline diskussioon väga oluline."

Mart Helme märkis, et teatri näol on tegemist kombinaadiga ja ei ole mõeldav, et me teeme kusagile midagi, mis ei ole orgaaniliselt seotav ja kasutatav. "Juurdeehitus on orgaaniline ja võimaldab hoida kombinaadi töös nii, et tõrkeid ei teki."

Ike Volkov sõnas, et kui rääkida sellest hoonest, tuleb rääkida ka linnaruumist. "Arvamuspõhiselt ei saa edasi minna, rääkima peaks faktipõhiselt. Tänavaruum peab olema tänavaruum ja Pärnu mnt on väärt seda, et ta lõppeks tänava, mitte ebamäärase hajutatud väljakuna. Estonia-esises pargis keegi põhimõtteliselt ei käi."

Mihhail Kõlvart tõdes, et pole kindel, et juurdeehitus on parim lahendus. "Räägime, et kui oleks teine koht, siis ei oleks enam sama Estonia. Aga kui meil tekib siia uus hoone, mitte juurdeehitus, siis kas see on sama sümbol või uus sümbol? Me vajame uusi sümboleid."

Arvo Volmer tõdes, et talle meeldib mõte teha juurdeehitus, sest see võimaldab ühendada moodsa saali olemasoleva saaliga. "Muusikateatri arenguks on vaja kombinaati, laiemat põhja. Kui saaksime selle siia juurde ehitada, siis vana, uus ja kontserdisaal oleks seninägematu potentsiaal, mis oleks rahvusvahelises plaanis unikaalne. Me ei hävitaks midagi, aga saaks midagi seniolematut juurde."

"Juurdeehitus on mõistlik, mitte rahaliselt, vaid traditsioonide hoidmise pärast. Emotsioonid tuleb kõrvale jätta, sest see sama mõte, mis üle 150 aasta tagasi eesti seltsi meestel tekkis, et peaks tulema eesti seltsi maja, millest kasvas teater. On ideed, mis peavad edasi kanduma. Kui me ehitame uue teatri, siis on see üks teine teater."

Helme tõdes, et kui ehitada mujale ülimoderne kaasaegse tehnikaga saal, siis see ei ole sümbol, vaid uus hoone.

"Estonia ei ole lihtsalt maja, teater ega ka kontserdisaal. Estonia on sümbol. See ehitati eesti rahva annetuste ees. Kui me ehitame ükskõik mis rahadega uue maja, siis siin sümboli momenti ei tule. Aga kõrvale ehitades uut, väärindades seda, mida meil on, me väärindame sümbolit," märkis ta.

"Tallinna riik ei ole linnriik, see kõik on eesti rahva oma. Kui eesti rahvas on otsustanud, et ta tahab siia ehitada juurde, väärindada seda sümbolhoonet, siis ei ole linnal moraalset õigust bürokraatlike takistusi tekitada. Kui seda teete, siis lähete eesti rahva tahtega vastuollu."

Helme jätkas ja ütles, et kellelgi ei ole selle vastu midagi, et ERSO-l oleksid inimlikud ja paremad tingimused.

"Aga meil ei ole kõikide valdkondade rahastamiseks piisavalt vahendeid. See on üleüldine ja kui ütleme, et Estonia viskame kõrvale ja ehitame Helioru või ERSO maja, siis see on ülimalt kontraproduktiivne, sest kokkulepe on saavutatud, rahastamismudelid on välja töötatud, konkursi plaanid on olemas."

Kõlvart märkis, et sümboleid ei kujunda seinad ja katus, vaid inimeste ajalooline ja kultuuriline mälu.

"Kui kuhugi tekib uus kultuuriobjekt, siis ei ole välistatud, et ka sellest saab 10, 100, 200 aasta pärast sümbol. Küsimus on selles, kas soovime erinevaid sümboleid või arvame, et uus maja ei saa eksisteerida ilma sümbolita, mis on kujundatud aastasaja jooksul. Siin ei ole ühtset nägemust ja ei saagi olla."

Ta lisas, et kuigi räägime juurdeehitusest, siis on tegemist ikkagi uue hoonega. 

"See on tehniliselt juurdeehitus. Aga arvestades mahtu, rääkimata kõrgusest, siis on tegemist uue hoonega ja see rahaline ressurss, umbes 50--60 miljonit, sellega ei ole võimalik seda ehitada. Ka sellele tuleb väga konkreetselt mõelda. Võib-olla mu küsimused on pragmaatilised, aga kui projekti realiseerida, siis need küsimused tekivad."

Terik sõnas, et ministeerium toetab projekti, kuid see on Tallinna linna volikogu ja valitsus, kes saab öelda, kas sellisele kohale on võimalik selline asi planeerida. "Me peame linnapeaga olema heas dialoogis, muud moodi me seda objekti sinna ei saa."

Kõlvart märkis, et linnaeksperdid on toonud välja, et seda realiseerides tuleb loobuda erinevatest põhimõtetest.

"Alustades sellest, et muldkindlustuste vööndit ei hoonestata ja see kehtib juba 150 aastat, lõpetades sellega, et kesklinna üldplaneering näeb selles alas tegelikult pargiala," kirjeldas Kõlvart.

"Rääkimata sellest, et Tammsaare park on riikliku looduskaitse all, Estonia on seotud otse vanalinnaga ja ala on UNESCO kaitse ja muinsuskaitse all. Ma ei räägi kommunaal- ega liiklusaspektidest. Me peame mõtlema, analüüsima ja vaatama, kuidas läheb. See on koht, kus võiks väga ausalt rääkida."

Helme sõnul on logistiliselt oluline, et kogu kombinaat töötaks ühes rütmis. "Linn ei saa võtta omale vetoõigust. Arutame, mõtleme, ärme kiirusta – see tähendab projekti põhjalaskmist."

Kõlvart märkis, et Estonia teatri sümbol on ammu kujunenud ja see kuulub eesti rahvale.

"Kui tuleb juurdeehitus, siis see juurdeehitus on pseudoajalooline. Kui tekib uus hoone, siis see peabki olema moderne, lähtuvalt uutest arhitektuurikontseptsioonidest ehitatud. See on igatahes täiesti uus, mitte samas stiilis hoone. Kas see on hea või halb, seda praegu pole mõtet arutada, aga selleks peab olema valmis, et tulebki uus kaasaegne hoone uue stiiliga."

Tiidus märkis, et kui Estonia uue hoone projekti konkurss toob Eestisse 21. või 22. sajandi mõtteviisi, siis see on ka omaette kultuuriline väärtus.

Kõlvart ütles, et näeks seda hoonet siiski eraldi, uue suure kaasaegse hoonena mere ääres.

"See on emotsionaalne lähenemine. Näen, et tekiks uus linnaruumiväärtus, aga tulevikus ka sümbol. See oleks minu arust ideaalne, aga ma suudan ka olla kahe jalaga maa peal ja saan aru, et otsustavaks saavad olema rahastamise võimalused. Aga ma tuletaks meelde, et sellest riigikogu määratud summast selle kontseptsiooni järgi ei jätku."

Eduard Odinets selgitas, et riigikogu otsuses ei ole konkreetseid summasid. "Meil on prognoosid, mis baseeruvad aastatetagustes visioonides. Summa ei ole kivisse raiutud."

Helme ütles, et on vaja kindlat otsust, et Estonia juurdeehitus tuleb. "Kui me jäämegi arutama, siis vajub asi laiali ja ei tule midagi. Rahast kallim ei ole. Raha on poliitiliste otsuste küsimus. Põhimõtteliselt on raha olemas, aga keegi jääb siis ilma," tõdes ta.