Indrek Koff: laps on lihtsalt inimene

Foto: Klassikaraadio

Klassikaraadio kirjandussaates "Gogol" oli külas lastekirjanik Indrek Koff, kellega vesteldi kirjastuse Härra Tee ja proua Kohvi kahest uuest raamatust: "Kui ma oleksin vanaema", mis räägib väikesest tüdrukust, kes end vanaemaks kujutleb ning "Kuhu lapsed said?", kus lastel ühel hetkel täiskasvanute keeldudest-käskudest villand saab ja nad lihtsalt jalga lasevad.

Koff avaldas lootust, et lastel läheb maailmas praegu hästi, kuigi muret seoses sellega, mis toimub tervishoiurindel, on palju. "Pandeemia on lastele kõvasti liiga teinud. Rohkem siiski muidugi vanadele, väetitele ja haigetele, kes on väga suures ohus, kui kroonviirusega nakatuvad, aga lastele just sellepärast, et neil on siiski väga vaja käia päriselt koolis ja lasteaias, olla koos omasugustega ja saada õpetust otse, päris inimestelt."

Kirjanikud Indrek ja Eva Koff on nelja lapse vanemad, kodus on neist praegu veel 13-aastased kaksikud poisid, kellele pikad kodusolemise ajad on omajagu kehvasti mõjunud. "Nad saavad muidugi hakkama ja me üritame omalt poolt võidelda, kiskuda neid ära nutiseadmetest siis, kui koolitöö on tehtud, aga see on ikkagi lakkamatu võitlus. Tegelikult nad ilmselgelt janunevad selle järele, et saaksid koolis käia," ütles Koff.

Vanemate käsud, keelud ja piirangud on aga just need põhjused, miks lapsed teoses "Kuhu lapsed said?" kõik korraga linnast jalga lasevad. "Ma arvan, et selle raamatu idee tuli tegelikult kuskilt sügavalt minu enda alateadvusest, sest ma näen, et mu oma lastel on väga suur koormus," rääkis Koff. "Koolikoormus kasvab iga aastaga järjest enam, mida rohkem kannad kaela, seda rohkem on tunde ja seda keerulisem on koolis hakkama saada. Ained lähevad keerulisemaks ja siis veel hobid, millega nad tegelikult väga hea meelega teevad." Lapsed peavad just Koffide poegade eas hakkama tegema valikuid hobide ja koolitöö vahel ning žongleerimine mitme palliga võib väga keeruline olla.

Lastele, kes tunnevad survet olla osava, andeka ja hea eesti perekonna kvaliteedi näitajad, langeb päris suur koormus nii füüsiliselt kui ka vaimselt. "Üks korraliku pere laps peab ikkagi iga hinna eest pääsema võimalikult heasse kooli, mille keskmised näitajad riigieksamite tulemuste ja muu koha pealt on parimate seas, ja eelistatult niisugusesse kooli, kust kasvavad ministrid ja nii edasi, ja nii edasi… Loomulikult on see neile päris suur surve," sõnas Koff.

Võrreldes ajaga, mil Indrek Koff ise gümnaasiumiõpilane oli, teavad praegused noored märksa varem ja selgemini, mis neid ees võiks oodata ja mis suuna nad võiksid elus võtta. "Minu aeg oli nii suurte muutuste aeg – ma olin koolis siis, kui toimus laulev revolutsioon, Eesti vabanes, me olime väga aatelised –, aga majandusliku koha pealt ei näinud vähemalt minusugused boheemhumanitaarid mitte mingeid väljavaateid ja seetõttu see meid üldse ka ei huvitanud. Karjäärivalik toimus millalgi siis, kui olid juba ülikoolis. Ka selle koha pealt on praegused lapsed ja noored kõva surve all."

"Lapse" defineerimisest Indrek Koff aru ei saa ja ta ei pea seda vajalikuks. "Ma ise kipun ennekõike arvama, et laps on inimene. Lihtsalt inimene ja kui temaga niimoodi ümber käia, siis tuleb tema poolt vastu väga-väga ilus inimlik suhtumine." On muidugi perioode, kus lapse peamine ülesanne on kontrollida, kust jookseb piir ja üritada neid piire kaugemale lükata või üleüldse puruks sõita. "Minu ülesanne on siis olla sparringupartner," ütles Koff. "13-aastased on just need inimesed, kelle pilgu läbi mina muutun järjest nõmedaks ja ogaramaks. Me oleme nendega sellest ka rääkinud ja nad saavad aru, et see võib-olla päris nii ei ole. Aga on täiesti normaalne, et vanemad ja õpetajad on nende jaoks praegu täiesti ebaadekvaatsed. Ainsad, kes näevad maailma normaalselt, on sõbrad."

Indrek Koff soovitab lugeda rootsi autori ja paljude laste ema Anna Wahlgreni teost "Kooskasvamine", kus on kirjas, kuidas teismelised pakuvad väga vähe ja harva võimalusi, mil neid saab jäägitult lõpuni armastada. "Kasutage need hetked ära. Ma saan väga hästi läbi nii päris väikeste lastega kui ka mõnel õnnelikul juhul teismelistega, eks nad on ikkagi kõik inimesed," ütles Koff.

Väikesed inimesed jõuavad esimest korda kogemusteni, milles mingi ajani saab lapsevanem olla toeks ja vastata küsimustele. "Ühel hetkel märkad ootamatult, et tema hakkab sinu küsimustele vastama ja sind kättpidi järel tarima, see on vastastikune. Kui oled seda õigel hetkel hästi teinud – ehk mitte liiga pealetükkivalt ja piisava kannatlikkusega –, siis võib ju loota, et sel hetkel, kui sina väga vajad tema juuresolekut, jätkub temal ka kannatust," muheles Indrek Koff.

Vanavanemaks saamisest, vanadusest ning maailma parimaist vanaemadest ja vanaisadest saab kuulata 18. detsembri kirjandussaatest "Gogol".

Toimetaja: Karoliina Tammel

Allikas: "Gogol"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: