Hobusepea galerii näitusel on kujunenud välja orgaaniline ning tasakaalus tervik, kust sai näituseidee alguse ja miks tõid just Štefanigová, Ruukholmi ja Lillevere omavahel kõnelusse?

Lilian: Olen kõigi kunstnikega varasemalt koostööd teinud – tutvusime poolteist aastat tagasi, kui asutasin enda keldrigalerii Hoib ning kutsusin neid grupinäitusel osalema. Tajusin ka nüüd, et nende looming haakub nende teemadega, mis mind kuraatorina huvitavad – antropotseen, inimjärgsus, liikideülene suhtlus ja koostöö.

Kui Denisa teosed kujutlevad vabamalt eri liikide vahelist suhtlust, millest ei puudu kirg, jõulisus ja äng, siis Lisanni ja Johanna teosed on rohkem kaalutletud, õrnad ja moodustavad isevärki süsteemideahela, kust igal inimesel tuleb omal käel läbi tulla ja kuskile jõuda.

Mis neid kunstnikke ühendab, on teatud helgus ja mängulisus. See on minu kui kuraatori jaoks, kes selliste süngete teemadega tegeleb, oluline – mitte rääkida antropotseenist ja inimjärgsusest kui düstoopilisest kõrbest, kus ainsad habitant'id on vaid tehnoloogiajäänused ning viimane inimene eraldatud kapslis. See on vaid üks, aga popkultuuris väga levinud käsitlus. Muidugi olen ulmefilmidest väga mõjutatud, võib-olla proovingi sellele nägemusele alternatiivi pakkuda.

Kui teie loodud esteetilist mikrokosmost Hobuspea galeriis saaks millegagi võrrelda – nt mõne ilukirjandusliku raamatu, filmi, muusikapalaga, miks mitte ka lõhnaga, siis milline see oleks?

Lilian: Terry Gilliami 1985 aasta filmiga "Brazil". Lugu räägib ühest harilikust mehest, kes seikleb enda kujutlusvõime ja ülima bürokraatia suuraparatuuri vahel, sattudes unenäolistesse, kummastavatesse ja rahutust tekitavatesse situatsioonidesse. Teos on prohvetlik retrofuturism, mis vürtsitatult musta huumoriga on täna ahastust tekitavalt akuutne. Näitus ise lõhnaks niiskelt!

Johanna: Mul tuli pähe Tove Jansson ning tema loodud fantaasiamaailmad. Jansson tegeles läbi helguse ja armastuse üsnagi tõsiste teemade ning probleemide püstitustega. Kindlasti on ta üks minu peamisi mõjutaid nii loominguga tegeledes kui ka elus üldisemalt.

Lisann: Mike Oldfieldi lugu "Far Above the Clouds".

Denisa: "The Wild Boys" – prantsuse režissööri Bertrand Mandico film. Näen ka koobast, paljajalu olemist, värske maa lõhna, meenub mõni väga lapselik muinasjutt, kuri kuninganna "Lumivalgekesest".

Näitus kannab pealkirja "Teostamata olevik", miks olete otsustanud suunata pilgu tuleviku asemel praegusel hetkel olevasse? Mis on meil siin ja praegu tegemata jäänud?

Lilian: Kui räägime tulevikust, siis võib see tihti tunduda liialt abstraktse ja kaugena – saab ainult fantaseerida, karta, ennustada. Sõnaga "olevik" toome esile, et ka selles tänaseks struktureeritud ühiskonnas, kus rabeleme edu, kasumi ja kasvu nimel, on iga inimese omailmas neid seletamatuid, kuid tähtsaid, ebaharilikke, maagilisi, ebaratsionaalseid ja kummastavaid momente. Et on "midagi veel" peale argirassimise, infokülluse, päevapoliitika ja elatise teenimise – see näitus võiks külastaja korraks neist asjadest eemale tõugata.

Lisann: Möödunud sajandi jooksul on tulevikku tihtipeale düstoopiana kujutatud ning nüüd oleme siin düstoopias kinni – ajaloo kaare all, keset läänepärast modernsust ja tüübistumist, mis liigub metaversumi elluviimise suunas. Kuskilt maalt on eksistentsi perspektiiv nihkesse läinud. Mind huvitab elujõuline suhtumine olevikku, kus nähakse elamise võimalikkust ka looduslikus keskkonnas. Teostamata olevik jõuab isikliku tasandini välja. Hallata oma elu – see on iseseisva mõtlemise ja puhta tunnetuse järgimine ning valikute tegemine, mis toimub protsessina end tundma õppides ja enda tegelikkust luues.

Denisa: Praegune hetk on midagi, mis on pidevalt elav, uuenev, kaduv, ilus, kuid milles püsida on samas nii raske. Olin täna bussis ja täpselt nii see juhtuski. Istun ja vaatan midagi, aga ei näe seda lõpuni, mõtted ja mõistus käivad minust üle – enamasti tulevikus või toimunule mõeldes. Tundub, et olevikku ei juhtu peaaegu kunagi. Kui suudaksime täielikult keskenduda kohalolule, oleks meie elud täidetud kergusega, sest tulevik töötab peamiselt soovide, unistuste ja illusioonidega, aga ka hirmuga "mis oleks, kui …". Ma ei taha, et elu mu näppude vahelt libiseb. Mis on siin ja praegu tegemata jäänud? Tundub, et küsimise kese on edul või ebaõnnestumisel. Täiuslikus kohalolus olles me võib-olla seda küsimust ei esitaks.

Näitusetekst sõnab: "Moodustame lugusid, mis oleks võinud juhtuda ja mis on võimalikud juhtuma. Mängime, et tänane sotsiaalne kord, kehtivad reeglid ja majandussüsteem on nihestatud. Et ajatelg on segamini ning lineaarsus ja kasvu- ning kasumiideaal on unustusse jäetud." Selle valguses küsin, kuidas suhtute ambitsioonikasse postulaati, et kunst muudab maailma?

Lilian: Üksinda ei muuda keegi ega miski maailma. Kunstil on võime osutada teatud küsimustele ja rääkida asjadest teist keelt kasutades, kui seda tehakse verbaalselt või tekstiliselt. Rohkem saaksime kunsti tähtsusest aru siis, kui seda järsku enam ei oleks – ma ei pea silmas vaid kujutavat kunsti – vot siis muutuks maailm ja inimesed kindlasti märgatavalt.

Lisann: Kunst saab inimese seisundit mõjutada nii nagu on seda võimalik teha filosoofia, teaduse, muusika jne kaudu. Ka väike seisundimuutus käivitab meis võimekuse näha maailma teisiti. Nagu Põhjamaade Hirm ühes räpiloos on hästi sõnastanud: "Siis su mõttest sünnivad uued maailmad ja ruumid, milles aeg seisab, sest ta muutumisest puhkab. Ja näitab sulle tervet skeemi läbi oma luubi. Ja see on tunnetes peidus, tohutus tähtede sajus, telepaatiline jõud, jõena sööstmas sust läbi. Ja kui see juhtub, siis seda voolu sa tajud. Neid miljardeid molekule, mis on töötatud läbi üheks teoseks, hetkeks, üheks lauseks, looks ja nendega tungib sust sisse valgustatuse joon."

Denisa: Kunst on kujundlik, see võib esitada nähtamatut, isegi seda, mida pole olemas. See ergutab kujutlusvõimet, viib mõtetes sinna, kuhu sa tegelikult ei läheks. Kunst muundub, pakub alternatiive, ei ütle, et miski on, vaid ütleb, et miski võib olla – see on võtmeline.

Kas te usute millessegi – energiatesse või maagiasse, jumalasse või jumalatesse, krattidesse või paganatesse? Edasi, kas te arvate, et inimestel on vaja usku millessegi kõrgemasse?

Lilian: Täna on inimesele vaja meelde tuletada, et ta ei ole maailma hierarhia tipus ja kõik ei pea olema inimmõistuse ning ressursi tootmise käsutuses. Usun seeneniidistikesse ja bakteritesse ning sellesse, et kõik tarkused, mida pakub loodus ja selles eksisteerivad organismid, ületavad inimvõimete piire.

Johanna: Usk millessegi, mida sõnadega pea võimatu väljendada ja loogikaga seletada, on üks kujutlusvõime aluseid. Kujutlusvõime omakorda on minu jõu ja energia peamine allikas ning aitab ka kõige raskemad hetked ületada.

Ma ei tunne ühtegi inimest, kes millessegi kõrgemasse ei usuks, nii et raske on öelda, kas ilma saab. Aga et olla päriselt õnnelik ja harmoonias end ümbritsevaga, selleks on vaja usku.

Lisann: Inimene sisaldab endas looja potentsiaali. Olulised on korrastatud mõtted ja vaimse telje tunnetamine ning välismõjutustest võimalikult puhtana hoidmine. Kui see õnnestub, siis ei ole vaja enam uskuda; siis inimene tunneb ja teab ilma moonutusteta.

Antud näitust läbib religioossus ja selle sümboolika. Tööprotsess algas residentuuris Itaalias. Sealne visuaalkultuur on religioonist tugevalt mõjutatud. Itaallastel on oskus religioossusesse suhtuda igapäevase neutraalsusega – see on nagu hommikukohv, millest ei pea tingimata rääkima. Kirik või koht mäenõlval on püha, kus inimene saab vaikuses olla ja eemalduda. Mõni käib seda otsimas metsast. Minu jaoks on see üks ja sama. Mulle sümpatiseerib pühaduse tähendus ja selle tähenduse valguses elusse ja elavasse suhtuda. 

Ma ei järgi ühtegi konkreetset usundit. Aga ma leian, et kõik, mis on ökonoomne ja sotsiaalne, on vaid pealispind, ja selle kõige alus on metafüüsiline aksioom. Aksioomid kokku kombineerivad üldisema süsteemi, mis vormib maailma kindlal viisil. Ehk teatud metafüüsilised seadistused ja parameetrid loovad maailma. Reaalsus on nagu kudum, mis on tehtud olemise viisidest ja vormidest, mis iganes keegi sinna sisse koob.

Denisa: Usun energiasse, tšakratesse, millessegi – mida ma tavaliselt nimetan enda jaoks "jumalaks". "Midagi" on tunne või energia, mis on abstraktne, mida ei saa näha ega puudutada. Vahel lähtun pildist, et meie teadvus on nagu energiaosakeste tuhk keset meie rinnakut – see ongi jumalik elu tõukejõud.

Usk millessegi aitab mõista rohkem iseennast ja seejärel maailma. Kuid sellega kaasneb jälle probleem ja see on aste, mida ja kui palju uskuda. Usk on ka ohtlik ja väga habras.

Kas teid huvitab tuleviku kõrval ka minevik ja inimkonna ajalugu, mil määral puudutab teie näituse teema või ka üldisem kuraatori- ja kunstnikupraktika seda, mis on olnud eelnevate põlvede kogemus?

Lilian: Igal põlvkonnal on omad rüsinad, millega tegelda. Ma ei arva, et ennemuistsel ajal oli kuidagi parem või lihtsam elada, aga ihasid käivitavaid impulsse ja informatsiooni oli vähem, mis aitas võib-olla selgemalt olla.

Johanna: Kohati tunnengi, kuidas meie kunstipraktikas on olulisel kohal mineviku ja oleviku põimumine – esimese ühisprojekti puhul oli üks näide aktsioon, kus käisime kadrisante jooksmas. Mängisime läbi lapsepõlverituaali, mis aitas keskenduda praegusele momendile. Selle kogemuse tulemusena sündis heliteos-miksteip "If I would be a Nintendo elf, what kind of world would I enter?", kus tõime kokku näiteks kadrilaulu, William Blake'i luuletuse ja trance'i – elemendid, mis kooskõlas kandsid hästi edasi hetke meelestatust ja uskumusi. Sel näitusel kompame videoteoses "Keep it open" taas erinevate ajastute jälgi ja olemust, ning nende kogemustega edasi mängides jõuame praegusesse hetke ja endasse. Usun, et meil on palju eelnevatelt põlvedelt ja nende kogemustest õppida.

Denisa: Püüan mõista tehtut, mõista raskusi, mida eelnevad põlvkonnad pidid kogema, et saada abi ja ajaga paremaks kasvada. Eestis või Tšehhis ei ole suure osa inimeste jaoks iga päev elu ja surma küsimus. Oleme praegu suurepärastes tingimustes, et tegeleda paremini maailma tundlikumate ja hapramate üksikasjadega kui eelmised põlvkonnad.

Galeriis näeb nii keraamilisi objekte, video- kui ka maalikunsti. Mõneski mõttes on kõik osalevad kunstnikud astunud sammu edasi varasemast loomingust ning pannud end proovile. Denisa Štefanigová suurte lõuendite kõrval näeme nüüd ka hoopis väikesemõõdulisi maale ning duokunstnikud Johanna Ruukholm ja Lisann Lillevere on keraamika kõrval loonud video. Kuidas teie, kunstnikud, neid uusi vormikatsetusi iseloomustaksite?

Johanna: Video ja heli annavad palju võimalusi erisuguste jutustusviisidega mängimiseks, ning see on meid huvitanud juba koostöö algusest peale. See näitus tundus hea võimalus end selles meediumis proovile panna ning mul on väga hea meel, et selle käsile võtsime. Nüüd tunnen, et video on mõnes mõttes meie installatsiooni kese, toetades ülejäänut, mis üksi oleks jäänud ehk abstraktsemaks. 

Denisa: Olen värskelt Eesti kunstiakadeemia lõpetanud ning koolikeskkonnas tähendas minu jaoks suur paremat. Suur maal oli šokeerivam, tõi rohkem tähelepanu. Väikeste mõõtkavade maalimine tähendas minu jaoks tempo aeglustumist, nende arvukate ideede jäädvustamist, mis igapäevasest ja argisest peas keerlevad. Vastupidiselt sellele on suure lõuendi jaoks parem läbi ja ette mõelda, teada järjekorda, mis läheb esimeseks ja järgmiseks. Sellegipoolest meeldib mulle endiselt maalida ka suuri skaalasid, sest need võimaldavad teatud pintsli liikumise vabadust ja vältida väikseid pintslitõmbeid, mis võivad mõnikord mõjuda veidi dekoratiivsena.

Maalidel näeme läbipõimunud kehasid, kes teineteisesse sukelduvad või kehaosiseid pidi seotud on justkui sooviga teist poolt ära puua. Denisa, kas tunned, et inimeses peituvad ihad, sh seksuaalse tungid, pigem vabastavad või pärsivad meid? Kuidas sina seda käsitled?

Denisa: Ma ütleks, et mõlemat. See sõltub tõesti sellest, kuidas iga inimene suudab nendega toime tulla. See on jällegi seotud sellega, et kui palju ihasid sordiini alla surume ja kardame neid välja näidata, aktsepteerida, et lasta neil olla loomulik osa meist. Kui need on peidetud, ei tähenda see, et neid polekski ja mõnikord on veelgi meeldivam, kui need on lihtsalt kujutlusvõimelised, täitmata.

Johanna ja Lisann, üks läbivaid motiive teie loomingus on ukse ning akna motiiv, mida võib lugeda näiteks väljapääsuna või avausena või ka lävepaku olukorrana. Kas te tunnete, et meie ühiskond on jõudnud mingile lävepakule või oleme sellest juba üle astumas? Kuhu see avavus või kust see lävepakk meid edasi viib?

Johanna: Uksed ja avaused sümboliseerivad maailmasid, mis saavad võimalikuks, kui suudame end piisavalt avada ja avatuna hoida. Inimkonnana astume uutele lävepakkudele iga päev ja seeläbi areneme ning jõuame järgmiste usteni. Lõppude lõpuks tuleb usaldada ning uskuda, et teeme eksimise kõrval ka õigemaid valikuid.

Lilian, kuraatorina on see teine osa sinu mitmeosalisest näitusteseeriast. Kas seeriat iseloomustab teatav dramaturgia või muutumine? Mida on oodata sinu viimasest antropotseeni kriisi ja teistsugust võimalikku maailma kujutavast näitusest?

Lilian: Esitlen enda uurimuses teatavat trendi, mida kunstiväljal näen. Nimetan seda "posthumanismi uueks esteetiliseks laineks". Lisaks esteetilisele poolele, millel on selles nn laines kindlad omadused, on üks selle trendi tunnus ka see, et näitused ei pea toimuma enam institutsioonides ega juba olemasolevatel näitusepindadel. Need võivad aset leida ükskõik kus, pälvides seejuures siiski palju erialast tähelepanu ja tunnustust. Esimene näitus toimus minu keldrigaleriis Hoib. Praegune Hobusepeas kui kõige klassikalisemal näitusepinnal ning kolmas osa toimub linnast väljas kasvuhoones – tomatitaimede ja sõnnikumulla keskel. Viidates sinu teisele küsimusele, siis kolmas näitus saab olema veel niiskem.

Mis on olnud selle näituseprojekti juures teie jaoks kõige põnevam või olulisem uus teadmine või kogemus?

Lilian: Kinnitus sellele, mida me kõik teame, aga usun, et kordamine ei tee halba: it takes a village. Tänaseks nii individualiseerunud ühiskonnas läheb ka mul endal meelest, et kunstimaailma ökosüsteem ei alga kunstniku ega lõppe kuraatoriga – üksinda ei saa. Iga näituseprojektiga on seotud vahel ka palju teisi pooli alates galeriitiimist ja tehnikutest, keeletoimetajatest keraamikaahju haldajani, kunstikogujatest koduloomade ja elukaaslasteni. Võib ka juhtuda ka nii, et poolkogemata käivitad oma loominguga sõpru nõnda, et nad lõpetavad sinu näitusel varikunstnikuna – Lisanni ja Johanna installatsiooni olulise kaasautorina astub üles näiteks Joonas Timmi.

Johanna: Tore on leida mõtlejaid, kunstnikke, sõpru ja inimesi, kellega jagada oma tundeid ning mõtteid ning kes neid arusaamu ka laiendavad ja huvitavaid lahendusi välja pakuvad – seda juhtus selle näituseprojekti juures korduvalt ning see tekitab põnevust, et mis kõik veel saama hakkab ning mis on praeguse aja tegelik potentsiaal.

Denisa: Seisa alati oma arvamuse taga ja näita enda töid nii, nagu tahad. Tore on töötada, jagada ja arutada teiste kunstnike ning kunstiprofessionaalidega ideid ja olla osa meeskonnast, mitte lihtsalt üksi tegutseja. Oluline on koostöö professionaalse kuraatoriga nagu Lilian seda on. Alles siis saab kunstnik päriselt ja lõpuks keskenduda kunstiteostele mitte taotluste, tekstide, eelarve koostamisele – ma isiklikult põlgan seda.