Arvustus. "Midagi ikka" – ausõna, naljakas

Püstijalakomöödia
Püstijalakomöödia "Midagi ikka" autorid Kait Kall (paremal) ja Priit Pius. Autor/allikas: Veiko Tubin

Püstijalakomöödia

"Midagi ikka"

Autorid Kait Kall ja Priit Pius

Laval Kait Kall ja Priit Pius

Esietendus 22. septembril 2021 Paide muusika- ja teatrimajas

Lavastust tutvustav tekst lubab järgmist: "Kait üllatab sellega, milles on ta Eesti näitlejatest kõige parem ehk mitte millegagi. Priidult võib seevastu oodata isegi näitlejameisterlikkust ning paroodiat."

Kuna tükis puudutati ka reklaamiteemat, siis tuleb kohe tunnustada: poisid laval on ausad. Saad vaatajana selle, mida lubati. Kall ei üllata ja Pius vastab samuti ootustele. Ütlen kohe alguses ära, et mulje jäi positiivne. Isiklikult eelistan jätkuvalt professionaalsete näitlejate püstijalaetendusi püstijala-poolprofessionaalidele, keda võrsub järjekindlalt juurde. See taidlusvorm on iseenesest tänuväärt nähtus ja küllap leiavad nad oma vaataja üles.

Millest aga minu eelistus? Näitlejad peavad minu hinnangul publikust oluliselt rohkem lugu. Tekstid on vilunumalt komponeeritud, rollis püsitakse paremini ja üldjuhul ei kompenseeri nad piinlikke pause ja lavakrampi ülearuste roppustega. Vägisõna mõjub siis, kui on põhjendatud. Sidesõnana on roppused lihtsalt infantiilne, halb stiil. Jääb tunne, et närv on sees ja võtab koomiku üle ning siis ei oska muudmoodi öelda kui ropusti. Sõbrad ikka naeravad, rae! Seda on püstijalale pühendunud tüüpide seas liiga palju.

"Midagi ikka" koosnes kahest poolajast ja kulges tõusvas joones. Kui kohe alguses lubati, et Kall teeb Piusile eelmängu, siis nii täpselt läks. Kusjuures ega Kall omas mahlas üldse paha pole. Siiski tundub mulle, et ta natuke sipleb oma äbariku näitleja rollis ja on sinna lõksu jäämise ohus. Jah, selle rolli peale ongi välja mindud ja õnnestumise korral ta etendaks seda ainult väliselt, sisimas seda ületades, seda rolli pelgalt materjalina kasutades. Seekord jäi siiski mulje, et ta on endale võetud alama kategooria näitleja kuvandit ise ka liiga palju uskuma jäänud. Aeg oleks seda ignoreerida, sest tegemist on minu arvates väga talendika tüübiga.

Kui ta end unustab (näiteks kasvõi Piusi kaasabil) laval vabalt suhtlema, siis toimub hetkega positiivne muutus. Tal on ka üksi väga säravaid hetki ning vahel tundub, et ta ise ehmub oma parimate palade juures ära, justkui temal ei peaks välja tulema. Tuleb küll välja! Seda, et lihtne öelda, aga tasub talenti ja tunnet usaldada ja vabalt võtta. Praegu tundub, et Kalli eneseirooniline eneseeksponeerimine on hakanud enesekindlust parajate ampsudega ära sööma. Ebakindlad momendid varjutavad ka väga naljakaid nagu ta ei kannataks üksi rambivalgust välja.

Õnneks jagub nalja omajagu. Igaüks nii osavalt võrukeelset huumorit ei tee. Kui millegi kallal norida, siis on see üleminekute mehaanilisus. Naljade kombinatsioon võiks orgaanilisema tulemuse tekitada. Kall oskab humoorikat teksti välja mõelda, ta on üks seriaali "Alo" stsenaristidest (minu arvates üks õnnestunumaid kodumaised sarju üldse). Nii et tasuks pisut enam vaeva näha naljade läbikirjutamisel sujuvamaks tervikuks. Seekord pisut kärises.

Piusi poolaeg on tublisti viimistletum. Lugu kannab ja publik saab nautida heliefekte ja häälehuumorit, mis on välismaiste analoogiate väärilised. Ma ei hakka siinkohal kõige paremaid paroodiaid ümber jutustama, see polekski naljakas, ent mainin hoopis üht karakterit, kellest puudust tundsin. Kuidagi sain tüki kestel aru, et hinges pakitseb ootus näha üht vahvat Tanel Kiike. Et tuleb ja peab mõnegi sorava ning ajakohase monoloogi, aga seda kahjuks ei juhtunud.

See pole muidugi pettumus, sest Kiike ei lubatudki, ent ma jätaks tellimuse õhku. Omamoodi humoorikas kirgastumine tekkis lavale siis, kui üht paroodiat tehes meenutas Priit palju rohkem hoopis oma venda Märti kui iseennast. Metamorfoos liitis kokku kolm inimest ja see on omaette tase. Kiige juurde tagasi tulles – ministris ainest ju on ning Pius saaks kindlasti filigraanselt hakkama. Selle ampluaa esindajana on ta jätkuvalt priima ja loodetavasti doseerib oma meisterlikkust edaspidigi just parajas koguses. Nii et publikut ära ei tüüta ja samas hoiab poliit- ja muul elul kätt paroodiapulsil. See on jätkuvalt väga tervislik ja lõõgastav vahend.

Kokkuvõttes on "Midagi ikka" päris tore õnnestumine, sest tunne jääb peale tükki helge ja heatahtlik. Naljad pole kurjad, poisid on toredad ja publik kõrvukuuldavalt tänulik. Ju siis midagi ikka oli.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: