Tagasihoidlikku pruuni pakkepaberisse mässitud karbi liigutamisel võib kuulda liivasahinat ning sõrmede all tunda liivaterakesi. Ehkki detsembrilõpu kingiralli ajal kujunes reis pakiautomaadi juurde peaaegu igapäevaseks tegevuseks, tõid vähesed pakid nii palju põnevust kui Paide Teatri lavastus, mis karbiga koju tuleb.

Enne avamist kästakse tutvuda juhistega. Näib, et paki avamine nõuab pühendumist. Praegu pole vist õige hetk. Kuidas aga leida see õ i g e hetk, mil oledki täiesti üksi pimedas toas, ainult väike lamp lauda valgustamas? Olles sisse skaneerinud QR-koodi karbi kaanel, hakkab kell tiksuma. Tiksub.

Maria Paiste helisev hääl küsib, kas ma märkasin, millal pimedaks läks. Aga seda, kuidas…. Märkamine ja mäletamine, kogukondlik mälu ning indiviide üheks siduvad universaalsed kogemuslood viivad mõtted kiirelt Paide Teatri viimase uuslavastuse "Lahinguvälja" juurde. On tajutav, et kaks lavastust pärinevad samast mõttepesast ning toetuvad samale poeetilise alusele – elu virvarris ära kaduvate hetkede teadvustamisele. Kui aga "Lahinguväljas" sukeldutakse publiku mälusoppidesse, siis "Räägi mind magama" viib kuulaja hoopis rongisõidule läbi argiruumide ning kujutluspiltide.

Esmalt saad osa linnaruumi uinumisest. Iga öö suletakse kassad ning pestakse ära poepõrandad. Linn tühjeneb autodest ning tehakse ettevalmistusi maa loomulikuks hingetõmbepausiks. Lavastuse jooksul läbitud teekond koosnebki peamiselt mõtetest, tunnetest ja tegevustest, mis öö tulekuga kaasas võiksid käia. Pimedus toob rahu ja vaibumist, kuid kergitab ka ärevust ja hirme. Oma välisust ma siiski jutustaja märguande peale kontrollima ei läinud. Teadsin, et see oli lukus.

Teekonna jooksul antakse kuulajale mitmeid ülesandeid ning märkasin, et suuremat füüsilist pingutust nõudvate ettevõtmiste puhul kerkis minus väike trotsipisik. Kui mõistlik on ikka kinnisilmi mööda maja seiklema minna? Tegelikult polnud nendel juhtudel teksti jäetud ka piisavalt aega, et salvestust pausile panemata ülesandeid edukalt sooritada. Nii töötasid paremini rahulikud kulgemised aktiivse kaasamõtlemise saatel. Oli siis tegu aknast välja vaatamisega või enda toa kõige tolmusema koha leidmisega, enamik ülesannetest suunas kuulajat end ümbritsevat ruumi uutmoodi tajuma, tuttavaid kohti uue pilguga vaatama. Ka minu kriitiline pilk uinutati hävitava kiirusega, kui jutustaja eestvedamisel enda raamaturiiulis tuhnisin.

Üleüldse tundub arvustajana, et "Räägi mind magama" kogemise ja analüüsi vahel on tavalisest tugevam vastuolu, eriti mis puutub dramaturgia essentsi tabamisse. Ühelt poolt võiks iga psühholoogilist sisseelamist taotleva lavastuse kohta väita, et (üheks) teksti õnnestumise parameetriks on see, kui tugevalt ja märkamatult tekst sind endasse haarab, kuid teisalt eeldab traditsiooniline teatrimudel siiski ärkvel olekut. Tekst võiks pakkuda pinget, tekitada emotsioone, olla jälgitav.

"Räägi mind magama" teeb seda rännaku alguses väga edukalt, kuid vaikselt ja tasahilju muutub aktiivne kaasamõtlemine tasaseks unelemiseks kuskil sinises liivakõrbes. Rännaku viimase kolmandiku peal pole enam oluline, millest kõneldakse. Tähtis on vaid kulgemine, mis sellega saavutatakse. Konkreetsetest hetkedest jäävadki kõige eredamalt meelde just need, mis sind une-eelsest maailmast välja tõstavad, mis ei mõju usutavalt, nagu näiteks paleesaali lavastatud hammaste pesemine kauni barokkmuusika saatel.

Veel seni mainimata muusika- ja helikujundusel oli lavastuse õnnestumisel muidugi keskne roll ning Paide Teatri helivõlur Kenn-Eerik Kannike rõõmustas taaskord värske ja paeluva helimaastikuga. Muusika ja helid mitte ainult ei äratanud teksti ellu, vaid rääkisid ka iseseisvat lugu sõnalise osa taustal, mille täielikuks tabamiseks ei piisa ühest ega ka kahest kuulamiskorrast.

Oli tegu siis südamemonitori piiksumise või popmuusika nootide vahele peidetud õrna uneliiva sahinaga, heli tekitatud assotsiatsioonid viisid mõtte alati rändama ning pakkusid meeldivaid üllatusi. Oluline oli ka see, et muusika ja helide kuulamiseks oli teksti jäetud piisavalt hingamis- ja mõtlemisruumi. Õhku jätkus ja kuhugi ei olnud kiiret.

Seletades lavastuse algul lahti öö olemust, kasutas jutustaja fraasi "hetk, mis aitab teha lõpu lõputule ruttamisele". Nähtavasti seda püüab Paide Teater enda publikule ka pakkuda. Seda ja veidi enamat.

Paki avamine (ning mängureeglite järgimine) sunnib tempo maha võtma. Annab võimaluse olla täielikult hetkes siin ja praegu ning lasta eesootava päeva ärevusel minna. Mõtted kõigist järjekorras ootavatest töödest asenduvad uute mõtetega ööst, ruumist, eksistentsist ning need mõtted muutuvad omakorda sinakasrohelisteks mõttekujutelmadeks. Ehkki plaan oli hoopis teistsugune, veetsin viimase osa lavastusest iseendalegi üllatuseks õndsalt voodis teki all. Töötas.