"Maria Klenskaja ütles mulle "Tõstke oma lõug üles. Sest tema vaatab ju maailma nii" hetkel, kui esietendus oli lähenemas ja olin hakanud selle raskuse all koos oma tegelasega kokku vajuma, hakkasin tegelasele alla jääma," meenutas näitleja Teele Pärn ja lisas, et Maria Klenskaja tõmbas ta jälle püsti. "Nii, väikeste remarkidega, tegigi ta seda alati, napilt ja vaikselt, aga mitte kunagi märkamatult, pigem vastupidi, möödapääsmatult."

"Ta õpetas mulle oma kohaloluga, et elu on suur, ära jää talle alla. Mina ei lasknud Maria Klenskajal endale mitte kunagi teatris kaarte panna, sest ma teadsin, et ta näeb mind niikuinii läbi, mis siin enam," sõnas ta.

"Nüüd seda pilku enam ei ole, aga see ei tähenda, et saaks mööda vaadata sellest, mida ta läbivalgustanud on. See ruum ei saa enam pimedaks minna. Tuleb tõsta oma lõug üles ja vaadata sellele valgusele otsa. Ma olen põhjani tänulik," kinnitas Pärn.