Säratu sündmus kajastus ka võitjates: kuigi auhinnatud said ka mitmed möödunud aasta parimad, siis lõppvalik on küllalt, khm, konservatiivne. Seda kinnitab eriti hästi fakt, et õhtu üheks suurimaks võitjaks on filmilegend Steven Spielbergi uusversioon 1961. aasta muusikalist "West Side Story". See võib olla kui tahes hea linateos, ent näitab tendentsina lihtsalt selgelt Ameerika filmitööstuse himu nostalgia ja uusversioonide järele. Lihtne, aga igav ja mitte kuigi jätkusuutlik lahendus.

Samas, mida saadki oodata auhinnagalalt, mille kategooriad on juba aastaid kandnud nime "muusika- ja komöödiafilmid"? Paberil täidab "West Side Story" kõik vajalikud linnukesed, olles korraga nii publikusõbralik kui ka samas jõulise sotsiaalse alltekstiga, kuid sinna kõrvale jagus tegelikult ka särtsakamaid kandidaate, mis väärinuks pisutki rohkem tähelepanu. Õnneks pälvis vähemalt ühe auhinna Netflixis vaatajate ette jõudnud kammerlik muusikal "Tick, Tick, Boom!", mis pole küll originaalmaterjal, kuid võlub oma pretensioonituse ja südamlikkusega. Ühe nominatsiooniga oli esindatud ka muusikalide must hobune, Leos Caraxi "Annette", kuid filmi veidrust arvestades jäi see igati ootuspäraselt tühjade pihkudega.

Küll aga on võimalik, et teen siinkohal põhjuseta välisajakirjanike ühingule liiga ja tegelikult tuleks mõelda hoopis sellele, milline olukord maailmas valitseb: omikron puhub marutuulena üle maa ja vahepealne lootus, et kõik läheb tänu tõhustusdoosidele äkitselt paremaks, on taas kadunud. Ehk just seetõttu peaksimegi aeg-ajalt silmaklapid ette panema – või õigemini, ronima kinosaali – ja reaalsuse eest mõneks tunniks kuhugi maagilisse kohta põgenema. Muusikalid on selleks ehk üks parimaid lahendusi, kuna suvaliselt keset tänavat valju häälega laulvad inimesed on nii kaugelt päriselust, kui vähegi võimalik, seega muremõtted peaksid selle kõige keskel küll korraks varjule jääma.

Autorikino on siiski ka esindatud

Draamakategoorias seevastu oli suurvõitjaks Jane Campioni kammerlik ja peene visuaalse keelega antivestern "The Power of The Dog", mis näitas, et Netflix on oma koha filmiauhindades igati üles leidnud. Rõõm, et peaauhind läks julgelt omanäolisele autorifilmile, mis ei ürita end mugandada filmitööstuse tänapäevasesse mudelisse, vaid julgeb igati erineda ja panna ka oma vaatajat vormimängudega proovile. Siingi on mitmeid provokatiivseid teemasid, mis võisid tagada lõpliku edu, kuid see ei vähenda kuidagi filmi väärtust.

Kui "The Power of The Dog" erineb suuresti isegi auhinnafilmi mudelist, siis draamakategoorias pärjati siiski ka filme, mida on toodetud juba sooviga saada tähelepanu suurtel filmiauhindadel. Pean silmas just klassikalisi oscarbait'i linateoseid, mille aluseks on võetud mingi tõsieluline aines, näiteks mõni kõmuline sündmus või vastuoluline persoon, lükatud peaosasse mõni A-kategooria staar ja voila. Selline on näiteks parima naispeaosa kategoorias pärjatud "Being the Ricardos", kus Nicole Kidman kehastab sarja "I Love Lucy" osatäitjat Lucille Balli.

Isiklikult rõõmustab enim parima stsenaariumi kategoorias auhinna koju viinud "Belfast", mis on tõeliselt lummav portree 1960. aastate Iirimaast. Hea mõttes väike autorifilm, mis on tehtud kire ja suure südamega. Eesti kinokülastajad, kellel film PÖFF-il nägemata jäi, peavad kinolevi paraku kuni märtsikuuni ootama. Kahju on aga sellest, et animapreemia viis koju Disney käe all valminud "Encanto", kuigi kandidaat oli ka aasta algul Eesti kinodesse jõudnud üliemotsionaalne ja ajakajaline animadokk "Flee".

Kuldgloobuste järgi võib enamasti teha juba mingeid järeldusi ka Oscarite kohta, praegune pilt kahjuks midagi eriti põnevat ei luba. Küll aga tasub alati vaadata kaugemale võitjatest, ka Kuldgloobuse kandidaatide hulgas leiab rohkem põnevat vaatamist, millega pimedaid talveõhtuid täita, paljud filmidest on meilgi voogedastusplatvormide vahendusel saadaval. Ja hoiame ikka pöidlaid ka Eesti kaastootmisel valminud "Kupee nr 6-le": Kuldgloobustel jäi parima võõrkeelse filmi auhind saamata, aga suurem auhinnahooaeg on alles ees...