Linnaruumidiskussioon on Tallinnas juba aastaid õhus olnud, aga mis hetkel otsustasite, et sellest tuleks film teha?

Peatänava projekt kuulutati läbikukkunuks ja pandi seisma 2019. Umbes sel ajal hakkas ka idee filmist idanema. Õige pea hakkas kostuma murelikke noote, et Vana-Kalamaja tänava projekti ootab sama saatus. Nii et ühe korraga võeti ära igasugune lootus, et Tallinn võiks nüüdisaegse ja praegusele ajale vastava tänavaruumi saada. Eks see vimm siis niimoodi kogunes ja pidi mingi väljundi leidma.

Film "Lokaalsed linlased" on meie toetus mõlemale projektile ning ehk aitab see kübekenegi kaasa, et nii peatänav kui Vana-Kalamaja tänav kunagi valmis saavad. Kuigi praegu pole välja kuulutatud ka Vana-Kalamaja tänava ehitushanget, mille projekt on ammu valmis, annab lootust Tallinna uus linnavalitsus. Uus koosseis, eriti uued abilinnapead on nüüdisaegsete linnaruumi teemadega väga hästi kursis. Vaatamata sellele, et koalitsioonileppes on pelgalt kirjas, et peatänava rajamiseks loodetakse ära lahendada linnaruumilised, piirkonna ettevõtlusega ja liikluskorraldusega seonduvad küsimused, tahaks siiski väga loota, et asi ei piirdu ainult sellega ning rajamistöödega minnakse ka päriselt edasi. 

Kas kõigepealt oli plaan teha film linnaruumist ja siis tulid sinna juurde Siiri Vallner ja Indrek Peil, või oli vastupidi? Ehk kas film algas teemast või persoonidest?

Seda ja teist. Siiri Vallner ja Indrek Peil on Eesti praeguse aja ühed parimad arhitektid, kes iga projektiga otsivad uut ruumikvaliteeti. Nad lähenevad igale tööle kui uurimisprojektile, mille abil midagi uut teada saada või luua. Nad ei tee kunagi midagi lihtsalt ära tegemiseks või tellijale meeldimiseks.

Ilmselt teame palju paremini nende loomingut kui neid ennast. Arhitektuuribüroost Kavakava on tulnud Eesti nüüdisaegse arhitektuuri tippteosed. Näiteks Kultuurikatel, mis on võõrustanud kõiki olulisi tippkohtumisi. Armastatud ja vihatud, ent ilmeksimatult ikooniline Tartu ülikooli Narva kolledž. Rakvere vallimäe mänguline ja unenäoline trepp. Tundlik ja õhuline Okupatsioonide Muuseumi hoone jne. Kõige selle juures hoiavad Indrek ja Siiri ise pigem tagaplaanile, ei taha liigset tähelepanu ega rambivalgust.

Peatänava ja Vana-Kalamaja projektid andis filmile ilusa, selge raami. Neid on avalikkuse ees põhjalikult lahatud ja paljud oskavad nendega suhestuda. Tänavaprojektide raami sees sai rääkida nii arhitekti töö eri tahkudest kui kritiseerida pausile pandud tänavate rajamise protsesse konkreetselt.

Kas filmiga proovisite ennekõike ikka portreteerite kaht persooni, kes üritavad iga hinna eest nn tuuleveskitega võidelda, või soovisite hoopis avada laiemalt seda teemat?

Enne kui läheme kooli, tööle, poodi või teatrisse, peame ikka esmalt minema linnaruumi. See, kuidas me ennast seal tunneme – kas linnas on hea olla või pigem ebameeldiv, kas tahame tänavanurgal naabriga juttu vesta või tahaks võimalikult kiiresti tänavalt minema – ei ole juhuslik. Keegi on selle linna meile loonud, ruumi selliseks kujundanud. Eks ikka on kuulda kirumist, et miks üks või teine asi nii on tehtud, et arhitektid, maastikuarhitektid ja linnaplaneerijad on puusse pannud. Aga asi pole alati nii lihtne.

Ühest küljest tahtsime seega avada linnaruumi sünni tagamaid: see pole ühe inimese looming. Hea linnaruumi sünniks on vaja kõigi osaliste head tahet ja ühes suunas vaatamist. Kui seda pole, siis saamegi ruumi, kus midagi on vildakas, kus torupiirded on keset kõnniteed, kus ülekäigurada viib jumal teab kuhu, ruumi, kus domineerivad autod jne. Kogu selles tohuvabohus on maru lihtne lüüa käega ja lasta lihtsalt kõigel minna. Aga nii sünnibki suvaline linn. See on just see, mille vastu Siiri ja Indrek võitlevad.

Teisest küljest tahtsime portreteerida just Siirit ja Indrekut, kui Eesti arhitektuurimaastiku isepäiseid, täpseid ja maailmaklassi tegijaid.

Ilmselt oli "Lokaalsed linlased" ka üks neid filmiprojekte, millega alustades ei olnud tegelikult aimugi, kuhu see peatänava projekt lõpuks väja liigub. Kui palju tegelikult film valmimise käigus muutus?

Üldjoontes sai film selline nagu me esialgu "Eesti lugude" konkursile saatsime. Tolleks hetkeks oli selge, et peatänava projekti saame kajastada n-ö postuumselt. Küll oli lootus, et 2021. aasta kohalike omavalitsuse valimisteks lüüakse Vana-Kalamaja tänaval kopp maasse. Pidime esialgu filmi lõpetama kaadritega uue moodsa tänavaruumi sünnist, mis oleks sümboliseerinud uut lootust nii Tallinna linnale kui arhitektide loomingule. Nii see siiski ei läinud.

Keskendusime seega enam loomingulise paari omavahelisele dünaamikale ja Siirile ja Indrekule kui loojatele.

Kas Siiri ja Indrek olid kohe algul nõus, et neist filmi teha? Kuidas nad pidevalt samas käivatele kaameratele reageerisid?

Siiri ja Indrek ei vajanud pikka veenmist, nad olid pea kohe nõus. Eks kaameraga harjumine võttis veidi aega. Võttemeeskond oli ju lõpuks kohati rahvarohkem kui nende büroo koosseis!

Võtteperiood jäi paljuski koroonakarantiini aega: projektikoosolekuid ei peetud, kokku ei saadud, pidime rohkem filmima õues, kokkusaamisi ise kokku kutsuma ja natuke loomingulisemalt lähenema.

Kui pika aja vältel see film valmis?

Idee hakkas idanema 2019. aasta suvel. Esimese võttepäeva tegime 2020. aasta sügisel. Film sai linastusküpseks 2021. aasta lõpus.

Ehk on rääkida ka mõni põnev seik, mis filmi valmimise käigus juhtus, aga mis ekraanile ei jõudnud?

Filmi teises pooles oleme Aegviidus raudteejaama veetornis ja ümbritsevates metsades. Sõitsime sinna rongiga ning ega meil tegelikult kohale jõudes polnud kindlat plaani, kuidas rongijaamast kogu oma krempliga mitme kilomeetri kaugusele metsa ja tagasi saada. Indrek ja Siiri olid rattaga, meie jala.

Erich Maria Remarque on öelnud, et juhused puuduvad ainult heas kirjanduses, elus on need alati olemas. Õnneks oli veetorni kallal nokitsemas ehitaja Ahti, kes nõustus oma töödest pausi võtma, meid oma kaubiku pimedas furgoonis metsa sõidutas, ise ujumas käis ja siis meid tagasi rongijaama tõi. Ehk elu tasub alati usaldada!

Linnaruumifilme liiga palju Eestis ei ole ja võiks alati rohkem olla. Kui raske on üldse sellisest teemast filmi teha?

Merle töötab igapäevaselt kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetajana. Kui teha järeldusi artiklite lugejanumbrite pealt veebis, siis tundub, et linnaruumiga suhestub laiem publik aina enam ja linnaruumifilmide maastik avatud.

Maria teeb juba kuuendat aastat telesaadet aasta parimatest arhitektuuriobjektidest. Selle kaudu on kasvanud teadmine ja huvi arhitektuuri ning linnaruumi vastu. Oskus arhitektuuri vaadata ning seda ka mitte-professionaalile põnevalt edasi anda.

Kokku moodustus "Lokaalsete linaste" tegemisel seega päris hea meeskond, kus üks oli sügavuti linnaruumi ja tänavate projektidega kursis, teine oskas asju vaadata natuke distantsilt ning sisse tuua tegelaste inimlikum pale ning kõigile mõistetavalt kokku võtta, miks ühes ruumis on olla hea, teises halb. Meeskonnana oli meie koostöö omamoodi telepaatiline ja toimis esimesest hetkest. Tavaliselt kulub filmi tegemisel üksteise piiride kompamiseks ja koostöö õlitamiseks omajagu aega. Eriti kui koostööd tehakse esimest korda. Me haakusime kuidagi kohe.

Praeguseks on arhitektuur valdkonnana metsikult laienenud. Selle alla käib nii hoonete, maastiku, siseruumi ja linnaruumi loomine. Samas on kuidagi ikka nii, et lood, mis puudutavad linnaruumi loomist, on enamasti populaarsemad kui need, mis käsitlevad mõnd hoonet. Seega linnaruum on ihule lähedal ja see kõnetab. Linnaruum on natuke valdkondadeülene nähtus. Selle katuse alla mahuvad nii linnaloodus, linnakultuur, linnakunst, linnaliiklus jms. Selles mõttes on tööpõld lai. Oluline on lihtsalt need lood ja narratiivid sealt üles leida.