Koreograaf Teet Kask märgib, et loomevargusele on tantsukunstis arusaadavalt keeruline näppu peale panna ja sellest olulisem on kunstniku moraaliküsimus. Läbi sajandite on püütud koreograafiat fikseerida ja üles kirjutada, aga tõelise revolutsiooni tõi esile video. Lõpuks ometi on näha liikumise dünaamika, ruumikasutus ja liigutuste iseloom. Paratamatult võib see tekitada ohjeldamatu soovi ehtida end võõraste sulgedega – maakeeli varastada. Kuigi klassikalise balleti karakterlikud jooned said paika pandud juba Louis XIV rajatud Kunglikus tantsuakadeemias ja on vabalt kasutada, on Teet Kase arvates koreograafia originaalsuse üle oluline arutleda. "Autorlus on pigem see, millises järjekorras ja millisesse muusikasse ma need liigutused kokku panen," ütles Kask.

Autorluse küsimused on viimasel ajal tõstatunud teravalt ka sotsiaalmeedias. Näiteks lühivideote platvorm TikTok on tantsust pungil. Viimase puhul ongi esile kerkinud küsimus, kust läheb täpselt kellegi originaalsuse piir. Selle tuvastamiseks on TikTok teinud vastava süsteemi. "Selline tendents peaks olema ka klassikalistes teostes ja klassikalises balletis," lisas Kask.

Teet Kask kinnitas, et loomevarguse juhtumeid esineb ka siinses balletiringkonnas. Ta on seda usku, et kohtutee ette võtmise asemel on Eesti kontekstis oluline elimineerida probleem koputusega südametunnistusele. "Sellepärast et meid on niivõrd vähe. Me teame vanasõna, et üks tõrvatilk meepotis rikub selle ära," selgitas Kask. Oluline on juba koolipingis rääkida, et loomevargus ei ole kutselise kunstiloome sfääris aktsepteeritud. "See on see vastutus, mida loovinimesed võiksid endale rohkem teadvustada. See ei ole kunst, kui sa kopeerid. Kunst on see, kui sa lased ennast mõjutada," täiendas Teet Kask.

Koreograaf Teet Kask on veendunud, et tõelises loomepalavikus on loomevargus siiski välistatud. "Inimese luustik võimaldab teatud liigutusi ja loomulikult need liigutused mingi hetk hakkavad kattuma. Küsimus on lihtsalt selles, et kust visioon tuli? Mis sind pani liikuma? Liigutus on ainult jäämäe tipp," leidis Kask.

Plagiaadi definitsioon on lihtne: tegemist on võõra teose esitlemisega enda nime all. Selle tõestamine on aga keeruline ja riigiti erinev. 28 aastat Eesti autorite ühingut juhtinud jurist Kalev Rattus selgitas, et Eestis kehtiva seaduse järgi esineb plagiaat juhul, kui võõra teose võtnud inimene on sellest teadlik. "Meil on kindlasti vaja tõestada seda, et see, kes varastas, tegi seda tahtlikult," täpsustas Rattus. Mõnes teises riigis on see üles ehitatud objektiivsetele näitajatele. "Kui tegemist on sarnasusega, siis ei hakata enam uurima, kas kasutaja teadis või ei teadnud ja lähtutakse lihtsalt sellest, kas teosed on sarnased."

Ka tsiteerimine on autoriõiguse seaduses lubatud tegevus, aga seda tuleb teha motiveeritud mahus. "On suur vahe, kas tsiteerid neljarealist haikut või 400-leheküljelist romaani," ütles Rattus. Ühe nõudena on seadusesse sisse kirjutatud see, et tsiteerimise puhul tuleb viidata autorile ja teosele, mida tsiteeritakse. "Ma ei kujuta muidugi ette, et Villu Veski võtab esinemise ajal pilli suu pealt ära ja ütleb, et nüüd ma tsiteerin härra Parkerit. See ei ole ilmselt praktikas mõeldav," rääkis Rattus ja lisab, et tegelikult on keeruline tsiteerimise motiveeritud mahtu kindlaks teha.

See, et maailmas eksisteerib teineteisele sarnaseid teoseid, on Rattuse sõnul paratamatu. "Noote on ju nii vähe ja tegelikult on ju see teoste hulk, mida kogu aeg luuakse, tohutu," ütles Rattus ja tõi näite Ott Leplandi laulust "Kuula". Nimelt saatis mõni aeg tagasi Joel Steinfeldt Kalev Rattusele oma eelmisel sajandil kirjutatud loo "Lepitus" ja vihjas sarnasusele kümne aasta taguse eurolauluga. "Jah, olid sarnasused, aga ma küll ei usu, et Ott nüüd teadlikult vehkis sisse Steinfeldti loo," kommenteeris Rattus.

Väidetavalt on võimalik maailmas üldse ainult seitset tüüpi lugu jutustada. Kas see tähendab, et ühel päeval võib originaallooming otsa saada ja järele jäävad juba olemasolevad ideed? Kunstiteadlane Heie Marie Treier ei usu originaalloomingu lõppemisse. Piibellikult võib öelda, et kõik kordub, aga elu, ühiskond ja majandus muutuvad ning see dikteerib ka teooria uuenemise. "Need erinevad makro- ja mikronäitajad, mis pidevalt on muutumises, välistavad selle, et ideed lõpevad otsa." Ta lisas, et juba postmodernistliku kultuurimudeli loogika oli see, et kõik ideed on otsa lõppenud.

Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada.
(Friedrich Reinhold Kreutzwald)

Laenamisega algab ka meie rahvuseepos "Kalevipoeg". ""Kalevipoeg" lähtub sellisest eepilisest traditsioonist, kus iga uus teos jätkab mingit vana lugulaulu. Kalevipoeg ei tule tühjalt kohalt, vaid asetab ennast varasemasse suulise kultuuri traditsiooni ja see väljend "Laena mulle kannelt, Vanemuine" ei tähenda mitte niivõrd seda, et jutustajal oleks puudu kandlest, vaid vajab mingisugust eelnevat lugu, mille peale omaenda laul ehitada," selgitas ajaloolane Marek Tamm. ""Kalevipoja" näide võtab hästi kokku selle, kuidas kultuur toimib, sest kultuur kasvab välja alati varasemast kultuurist, kultuur on oma olemuses laenuline mehhanism," lisab ta.

Mis on vargus, austusavaldus, tunnustus või inspiratsioon? Loomevarguse defineerimine on Marek Tamme sõnul väga peen kunst. "Ma arvan, et siin peab lähtuma juhtumipõhiselt. Mis on ikkagi autori kavatsus? Kas ma kasutan kellegi teost selleks, et talle austust avaldada või ma petan lugejat ja vaatajat sellega, et omistan kellegi mõtteid omaenda ideede pähe?" rääkis Tamm.

"Meie DNA koosneb ka piiratud hulgast nukleotiididest, aga nende paigutumine on lõputu ja me teame, et maailmas ei ole sündinud ühtegi identset inimest," tõi Marek Tamm näite bioloogiast ja lisas, et see andub edasi ka vaimumaailma. "Ideed ei saa kunagi otsa, sest ideede kombineerimise hulk on lõputu."