"Põlvkond piiri taga" tundub oma skaalalt võib-olla isegi kõige mahukam projekt, mis "Eesti lugude" raames kunagi tehtud. Räägi lähemalt selle tagamaadest.

Film on seotud minu järeldoktori uurimisprojektiga Tartu Ülikooli etnoloogia osakonnas, mida rahastab Postimehe fondi Noor-Eesti grant. Projektis uurime just noorema põlvkonna väljarännet – need, kes on pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga läinud seoses õppe, töö, aga ka diginomaadlusega siit valdavalt läände.

Kuna grandi üheks tingimuseks oli, et teadustöö tekitaks ka avalikku arutelu, siis tundus asjakohane kaasata projekti visuaalantropoloogiline dimensioon. Sari "Eesti lood" pakub väga head võimalust jõuda laia auditooriumini, mistõttu otsustasin just selle formaadi kasuks.

Minu huvi oli luua lihtsale üldistamisele allumatu pilt sellest väga mobiilsest põlvkonnast, näidata erinevaid inimesi, kellel on ka erinevad Eestist lahkumise põhjused. Kui miski neid seob, on see lapsepõlv 90ndate Eestis ja väga tugevad tunded seoses Eestiga, aga ilmselt ka julgus astuda oma tuttavast kasvukeskkonnast välja, toimetada mõnda aega teises keele- ja kultuuriruumis.

Teema avamiseks sobivat meetodit välja töötades otsustasin sellise vormieksperimendi kasuks, mis on inspireeritud portreefotograafia ja suulise mälu traditsioonidest ning seejuures võimaldab pakkuda võrdlemisi laiapõhist antropoloogilist sissevaadet. 

Kui paljudesse riikidesse sa selle projektiga jõudsid?

Filmis näeme 21 inimest, kes elavad 16 eri riigis, kuid mõistagi ei jõudnud me päriselt kõigile külla. Seda ennekõike eelarvelistel kaalutlustel, aga ka reisipiirangute tõttu. Filmi produktsioon oli pandeemia tõttu tegelikult väga tugeva surve all – intensiivsed põhivõtted tegime kõigest kolme kuu jooksul möödunud suvel. Mitmete inimestega tegin intervjuud nende külastuse käigus Eestis, paaril korral värbasin kohaliku operaatori ning püüdsin režissöörina protsessi juhtida Zoomi kaudu.

Kevadel, kui filmi valmimine oli reisipiirangute tõttu veel väga suure küsimärgi all, käivitasime uurimisrühmaga loovuurimuse, kus palusime välismaal elavatel noortel eestlastel ise filmida ja pildistada oma kodust keskkonda. Projekt osutus väga viljakaks. Kogunes üle 700 foto ja 16 tunni videomaterjali. Paarikümne inimese kaadrid jõudsid ka "Põlvkond piiri taga" filmi, aga kogutud materjaliga tuleb muidugi veel edasi toimetada. Olgugi et filmi loovmeeskond oli väike, oli projekt siiski suur koostöö kõikide inimestega, kes usaldasid meie meeskonda, jagades oma lugusid intervjuudes või saates oma pilte ja videoklippe.

Reaalsus on see, et iga inimene saab filmis öelda vaid paar lauset või ühe tervikmõtte. Kui keeruline oli seda materjali niiviisi sõeluda, et ainult sedalaadi essents alles jätta?

See on tõesti selle filmi formaadi paradoks – ühestki inimestest ei teki terviklikku portreed, kuigi ilmselt võiks igast välismaale läinud inimesest teha ka kõneka portreefilmi. Aga selle filmi puhul läksin teist teed ning püüdlesin põlvkondliku portree poole, milles kõlavad erinevad, sageli vastuolulised hääled.

Lähtusime montaažirežissöör Madli Läänega filmi struktuuris teekonna motiivist – minek, tagasivaatamine, muutused identiteedis ja enesetunnetuses eestlasena, tagasipöördumisega seotud dilemmad ning kahe kodu paradoks. Nendest suurtest teemadest jõuavad filmi muidugi vaid jäämäetipud, aga eks ongi dokumentaalfilmi mõte pakkuda ennekõike platvormi, millelt ehitada edasisi ühiskondlikke arutelusid.

Üks lähtepunkt oli näidata, et inimesed emigreeruvad nii selle pärast, et kuskil mujal midagi "tõmbab", aga ka siis, kui kohapeal midagi justkui ära tõukab – rändealases kirjanduses viidatakse sellele kui tõuke- ja tõmbefaktorite teooriale. Kuigi tõukefaktoritest avanev peegelpilt Eesti ühiskonnale võib mõjuda üsna trööstitult, jääb filmist samuti kõlama, et päris paljud selle põlvkonna inimestest ei ole Eestist ära läinud, sest kuskil mujal on tingimata parem või Eestil on midagi puudu. Minnakse ka lihtsalt maailma avastama, teist kultuuri kogema või on siit ära viinud armastus.   

Kui palju üllatusi need vestlused sulle endale pakkusid? Ise tabasin end küll korduvalt mõttelt, et oi, tunnen ise täpsemalt samamoodi, aga pole osanud seda kuidagi sõnastada.

Iga intervjuu oli ääretult huvitav ja sageli ka väga liigutav kogemus. Mind ehk üllataski kõige rohkem teema emotsionaalsus, milliseid tugevaid tundeid need küsimused tekitasid. Meil kõigil on oma elutee ja asjad siin ilmas ajada, mõned inimesed lihtsalt realiseerivad oma potentsiaali paremini või tunnevad end kodusemalt kuskil mujal kui oma sünnimaal või on lihtsalt armastus ja elukorraldus neid kuhugi mujale kandnud.

Aga vähemalt need, kellega ma kohtusin, vaatavad valdavalt Eesti poole tagasi läbi soojade tunnete prisma. Sel samal põhjusel tunnevad nad vahel end ka häirituna, kui taamalt vaadates paistab, et siin asjad ikka piisavalt hästi ei edene. Pealegi teevad paljud neist eestluse hoidmise, aga ka eestlase stereotüübi eest vastutamise nimel päris palju tööd. Mõni on palganud Eestist endale lapsehoidja. Mõni korraldab igal vabariigi aastapäeval vinge peo, kus tutvustada kohalikele sõpradele eesti kultuuri. Neid näiteid on palju.   

Filmis näeme väga erinevaid eestlasi, kes on mööda maailma laiali. Kuidas sa nende inimesteni jõudsid? Kas nad on sinu isiklikud tuttavad või otsisid neid kuidagi?

Paari filmis osalenud inimest teadsin tõesti juba lapsepõlvest, mõnda tunnen kaudsemalt, olles aga nende trajektooridel võib-olla mitu aastat silma peal hoidnud. Aga tõtt-öelda enamiku filmis osalenud inimesega oli intervjuu meie esimene päriskohtumine. Küll aga tegin kõigiga enne võtet pikema telefoni- või Zoomi-kõne, vahel mitu.

Olen veendunud, et iga välismaale kolinud inimesega saaks põneva intervjuu, niisiis alguses panin lumepalli lihtsalt veerema. Seejärel vaatasin, et leiaks inimesi eri elualadelt või erinevate kogemustega, et tekiks ka sotsioloogiliselt mitmekesine pilt. Mitmed intervjueeritavad leidsin oma teadusprojekti kaudu, nad olid vastanud meie veebiküsitlusele ning andnud nõusoleku edasises uurimistöös osaleda.

Kui palju materjali tegelikult nendest intervjuudest kogunes? Ilmselt ikkagi tunde ja tunde?

Intervjuud kestsid tavaliselt umbes kaks tundi, vahel ka kolm ja rohkem, nii et materjali kogunes tõesti tunde ja tunde. 

Mis sellest materjalist nüüd edasi saab? Ilmselt pole see pooletunnine lühidokumentaal ainus väljund?

Tõepoolest, kogu selle materjali rikkus, inimeste kaas- ja koosloome, aga ka veendumus, et nendest teemadest ongi vaja rääkida, on mind piisavalt puudutanud, et siit lihtsalt peab edasi töötama. Mõtlen praegu veebiseriaali suunas, mis võimaldaks filmis kajastatud teemasid laiendada. Muidugi kasutame salvestatud intervjuusid ka teadustöös.

Kahtlemata oli selle filmi valmimise käigus hetki, mis lõpuks ekraanile ei jõudnud. Ehk meenutas mõnd eredamat neist?

Operaator Aivo Rannik ütles pärast meie Dubai reisi, et filmi avakaadrite filmimine oli ilmselt tema elus kõige väljakutsuvam võte. Olime Araabia Ühendemiraatides mägedes, seal oli väga järsk tõus ja 40 kraadi kuuma, päike loojus halastamatu kiirusega ning kõrbekuumusega harjunud Liis jooksis samuti halastamatu kiirusega. Õnneks kinkis see materjal filmile ilusa avangu, pingutus vääris küünlaid.

Aga kui me operaator Sasha Heifetsiga tahtsime Hollandis sujuvalt filmida Steni rattasõitu, siis selle avantüüri käigus üles võetud materjaliga nii hästi ei läinud. Kuna olime ise ka ratastel – nagu Hollandis ikka –, võtsin operaatori endale pakiraamile ja üritasin hästi sujuvalt Steniga paralleelselt sõita mööda kitsast Hollandi külateed, reielihased huugamas. Sashal olid jalad pärast krampis. 

Mis sul hetkel veel loominguliselt käsil on? Kui neist asjadest muidugi rääkida saad.

Eks see teema jääb mind veel mõneks ajaks saatma. Praegu keskendun peamiselt teadustööle, aga ka filmi levitamisele Eesti väliskogukondade juures.