Kerttu Soans: mind huvitas Endel kui oma kunsti allikas
"Eesti lugude" sarja raames valmis režissöör Kerttu Soansi käe all lühidokumentaal "Randvere Leonardo" kunstnik Endel Saarepuust.
Kuidas jõudsid Endel Saarepuuni? Kas tead teda isiklikult või sattusid tema tegemisteni teisi teid pidi?
Endlit tunnen mitukümmend aastat, lapsepõlvest saadik. Ta oli minu kunstnikust isa Olev Soansi õpilane, siis juba kolleeg (Endel abistas isa "Eesti kultuuriloolise piltatlase" tegemisel) ja nad olid sõbrad ka. Mäletan, et isa rääkis alati Endlist kui erilisest nähtusest. Ega mina siis Endliga ise nii väga suhelnudki, aga kuulasin põnevusega nende omavahelisi jutuajamisi, kui lubati. Isa ütles, et tegemist on mehega, kes teeb ainult seda, mida ise õigeks peab, keda ei piira ei akadeemilised raamid ega kokkulepitud hea maitse. Võin öelda, et Endlil, ja vist enamgi - minu isa suhtumisel temasse ja tema kunsti - oli märkimisväärne roll minu arusaamade kujunemisel.
Milliste mõtetega ta reageeris, kui ütlesid, et soovid temast filmi teha?
Kes neid tema mõtteid nüüd nii hästi teab. Aga ega suurt vastu punnimist olnud. Ma ei arva, et ta oleks mõnele teisele režissöörile nüüd kindlasti "ei" öelnud, aga seda usun küll, et meie ühine minevik lihtsustas protsessi, kirjutades sinna juba algusest peale sisse usalduse.
Kuidas filmi protsess käis? Kas läksid midagi konkreetset
Endeli juurest otsima või jälgisid teda lihtsalt kaameraga kõrvalt?
Muidugi oli mul stsenaarium kirja pandud (kuidas teisiti produtsenti ja rahastajaid üldse nõusse saada) ja eks püüdlesin selle täitmise suunas. See on mul neljas "Eesti lugude" formaadis tehtud dokfilm, aga tegelikult olen ju režissöörina ikka paras profaan. Nii et stsenaariumis võin kirjanikuna vahutada ja usaldust äratada, et tulemas on võimas film, aga kui tegemiseks läheb, siis sünnib palju inimestevaheliste suhete pinnalt, maagilisel-müstilisel moel.
Kangelane, kes filmi ideed kannab, on aga alati see, keda ma siiralt armastan ja imetlen. Selline on mu kõigutamatu meeleseisund kogu protsessi jooksul, võiks öelda. Soovin edasi anda parimat temast, midagi, mis oleks inspireeriv ka vaatajale. Nii, et mõnes mõttes on filmi narratiiv, jah, nagu novell, oma tõusude ja mõõnadega, mis on leidnud endale vormi liikuvas pildis. Kuidas kõik lõpuks kujuneb, saab selgeks montaažilaua taga. Ja siin minu suur tänu monteerija Kersti Miilenile, kes Endli kuju pildis ja minu soovmõtted Endlist elegantsel viisil kiiresti kokku viis.
Lisaks kunstile, mida Endel teeb, on ta ka väga värvikas karakter küllalt julgete väljaütlemistega. Kumb karakter sind filmi seisukohalt rohkem huvitas? On neid üldse võimalik teineteisest eristada?
Jah, on küll julge vend, võiks öelda. Kõige mahlasem osa Endli kõnepruugist filmi muidugi ei jõudnudki. Aga kuna oled sellise küsimuse esitanud, siis midagi ikka sinna jäi, ja see on hea - karakter pole päris ära nuditud.
Mind huvitas filmi tehes eelkõige Endel kui inimene. Tema ise kui oma kunsti allikas. See pidurdamatus, kompromissitus, loov rahutus ja hoolimatus teiste arvamusest, mis Endlis pidevalt hõõgub. Tema looming - sellega on nii ja naa. On teoseid, millest olen vaimustatud ja teoseid, mida eriti pikalt ei vaataks. Kuid, mis minu jaoks kõige olulisem, Endli kunst justkui testib vaatajat, vaataja vastupanuvõimet ja iseseisvust. Kuivõrd vaataja ise on läbi imbunud kõigist neist kunstimaailmas heaks tavaks peetavaist kokkulepetest ja kuivõrd me suudame aktsepteerida looja vaba eneseväljendust. See on küsimus, mis mind on alati huvitanud. Endel on siin suurepäraseks kaalukeeleks, pakkudes nii üht kui ka teist, nii heamaitselist kui ka väljakannatamatut.
Ehk meenub sulle mõni lõbus või huvitav seik, mis filmist välja jäi, aga mis on kuidagi eriliselt meelde jäänud?
Pigem võin öelda, et oli seiku, mis jäid filmist välja peategelase "paindumatuse" ja/või minu küündimatuse tõttu. Endlil on kaks tütart ja mõlemad on kunstnikud, lõpetanud kunstiakadeemia. Selge, et isal on hea meel oma tütarde üle, kuid sellise... üksiku hundina... jäi Endel siin sõnaahtraks. Ja üldse - isiklikku ellu puutuvat tuli püüda kui tikutulega. Vahepeal tundus mulle, et lamedaks jääb kõik see lugu, aga viimasel salvestusel lubas Endel vaadata oma lapsepõlve ja oli nõus sellest rääkima - see andis loole soovitud sügavuse. Eks ma teadsin muidugi ka, mida otsida...
Põneva teemana tuleb "Randvere Leonardos" sisse seegi, kuidas aastate
jooksul Endli tööd tegelikult hävinevad, loodus teeb nendega oma
töö. Kuidas ta ise sellesse suhtub? Näeme ka filmis omamoodi rituaalset hetke, kuidas üks töö ära põletatakse.
Endel kasutab oma loominguks puid, mis on juba surnud või suremas. Selline lähenemine teeb talutavamaks ka selle, et temagi looming kord sureb ja muutub millekski muuks, kattudes samblaga ja vajudes lõpuks mullaks. See rituaalne põletusmatus filmis - seal on vist päris hästi välja tulnud (tänud operaator Erik Norkroosile) Endli tunded. Endlile omaselt ta neisse ei takerdu. Mis seal ikka, nagu hävineb tema looming, nii lähme ka meie ükskord siit kõik.
On sul loominguliselt lisaks "Randvere Leonardole" veel mõni projekt käsil, millest saaksid juba rääkida?
Mul on väga hea meel selle küsimuse üle, sest soovin nüüd teha ühe pikema portreefilmi. Olen juba esialgse idee kirja pannud ja produtsent on nõus. Alustame kevadel esimeste võtetega.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja