Mis sa arvad, mis ema sellest raamatust arvaks?

Ma ei kujutagi hästi ette. Ega ma talle päriselt ei öelnudki, et ma seda raamatut kirjutan, mõtlesin, et see kuidagi häirib teda. Kuigi pidevalt oli kogu aeg küsimus, et kust see intiimse ja avaliku piir läheb. Ma ise arvan, et ma ei ole seda ületanud selles suhtes, et see oleks võinud teda 70 aastat hiljem häirida.

Liigume allikaid mööda edasi, kuidas see kõik on tekkinud?

Kunagi tekkis mõte lihtsalt kirjutada emast isiklikke mälestusi, umbes selles laadis raamatut. Aga kui ma hakkasin süvenema, siis see muutus liiga kitsaks, sest paljudest asjadest mul ei ole isiklikke mälestusi. See oleks puudutanud ainult seda Harju tn elu siin. Tegelikult alustasin ma intervjuudest, sest ma nägin, et see põlvkond on kõik suhteliselt viimase veere peal. Nägin, et sellega on kiire ja mitmest intervjuust jäingi ilma ja mitmed on praeguseks juba lahkunud. Intervjuud avasid mulle selle pildi ja sealt sai edasi minna. Asju, mida ma ei teadnud, oli ikka väga palju. Lisaks luuletused, mida ma olen kogu aeg leidnud. Väikese valiku andis Tammerraamat paar aastat tagasi välja, kus on palju varem avaldamata luuletusi, kusjuures mõned on päris head. See valik ei ole tehtud selle alusel, et nad oleksid kuidagi nõrgad.

Meile, väljaspool olijatele on pilt Ellen Niidust teistsugune kui teile. Meie jaoks on Ellen Niit ja Jaan Kross nagu esiema ja esiisa, küpsed inimesed. Aga siin raamatus on palju noorust, kirge. Kas sinu jaoks selle raamatu tegemise käigus pilt oma vanematele, enda elust muutus?

Võib-olla mul pole oma elust veel piisavat distantsi ja kuna see protsess on olnud aeglane, siis ma ei oska isegi sellele vastata. Tõesti, kui see tuleb äkki pahvaki, siis on teistmoodi. Kindlasti on ta seda muutnud. Ega mul oma emast sellist Krõllimamma mälestust ei ole nii väga olnud. Eks ma olen teda igasugusena näinud ja selle varasema vastu alati huvi tundnud ning pilte vaadanud eluaeg, näiteks purjetamise pilte. Ta oli väga sportlik, mida võibolla need, kellele Ellen oli Krõllimamma, ei kujuta üldse ettegi. Ta tegeles riistvõimlemisega ja ujus üle Viljandi järve, purjetas – sellised asjad.

Räägime loomingust. Suur avastus olid avaldamata luuletused mulle, kes ma olen kasvanud üles Ellen Niidu lasteluulega ja sealt edasi vaadanud. Aga see algus, keeruline algus, kus ta pidi kohanduma stalinistliku ja muu propagandaga, räägime natuke sellest ajast.

Võib-olla on huvitav see, et enamiku jaoks on ta lastekirjanik ja ma tean täiskasvanud haritud inimesi, kellele tuleb suure üllatusena, et Ellen Niit on ka täiskasvanutele kirjutanud. Aga ta alustas pigem täiskasvanute kirjanikuna ja see kuulsus lastekirjanikuna tuli väga ootamatult, mõne väikse asja peale – "Kuidas leiti nääripuu" ja "Rongisõit". Aga tema pretensioon oli olla täiskasvanute luuletaja. Enne veel oli ta väga hea tõlkija. Kui ta sai kuulsaks, jätame ära need tüdruku luuletused "Õnn", tänu millele ta sai hopsti kuulsaks, sest see oli laulupeo laul, aga ta luuletas koolitüdrukuna ja tal oli mingis mõttes siht silme ees ikkagi luuletada.

Raamatu valus osa on see, kus ta peab ülikoolis maadlema kriitika ja survetega. Sa oled kirjutanud ka, et see jättis jälje terveks eluks. Aga milles see väljendus või kuidas sa seda tajusid?

Ta on sellest ise üsna palju kirjutanud ja intervjuudes rääkinud. Esiteks et ta ei talunud kriitikat, eriti negatiivset. See ainult võttis tal hoogu maha, häiris teda ja tegi asja viletsamaks. Selle allergia sai ta sealt kaasa. Aga tegelikult rääkis Ellen oma ülikooliajast üldse väga vähe, proportsionaalselt hästi vähe. Võib-olla seepärast, et seal oli abielu Helduriga. See oli minevik, see oli möödunud elu, kus oli nii palju vastikut. Mitte abielu, mis oli tegelikult väga hea. Aga just see ühiskondlik surve, stalinism – see oli nii vastik. "Vastik" on sõna, mida ta selles kontekstis kasutas. Ta ei tahtnud eriti sellest rääkida. Et jah, seal oli neid leide kõige rohkem.

Minu jaoks oli selle raamatu suur väärtus lisaks intervjuudele, luulele ja allikatele sinu enda osa. Puhuti on need esseistlikud arutelud aja ja inimeste üle lummavad lugeda. Kuidas need on sinna tekkinud?

Tegelikult ma alustasingi ühe sellisega, kus ma üritasin läheneda kirjutamisele kunstniku silmaga. Kui tahad midagi jäädvustada, siis ka see, kui sa joonistad, muutub kogu aeg, eriti kui see on looduses. Inimene on ju nagu looduses – päike liigub, erinevad varjud, kõik kogu aeg muutub, siis tuleb sinna aja mõõde, mis kogu aeg muutub. Joonistades on sama asi – isegi kui paned seadeldise kuhugi, hakkad seda joonistama, muudad oma asukohta, siis see asi kohe muutub. Et tekib küsimus, kus on siin see tõde. See oli mu jaoks huvitav ja ma üritasin sinna juurde tuua sellist kunstniku vaadet, kuna ma olen selle asjaga tegelenud ja see on mulle lähedane.

Oled sa saanud tagasisidet?

Mul ilmus Loomingus neli peatükki. Aitäh Loomingule, sest kui see küpses, siis ma tundsin et ei suuda end mobiliseerida ja pöördusin Loomingu poole, küsisin, kas neid huvitaks selline asi. Neid huvitas ja siis ma sain tähtajad, siis oli mul kuskil pidepunkt, kuhu ma pidin pürgima. Loomingu Asta Põldmäe ja Toomas Haug nemad olid esimesed lugejad ja neist on olnud kõvasti moraalset tuge. Üldiselt on olnud tagasiside küllaltki hea, kuigi ma ei tea, kui palju neid on, kes on selle otsast lõpuni läbi lugenud, sest käsikirjas või arvutis on nii mahukat asja lugeda suhteliselt ebameeldiv. Aga paistab, et tagasiside on väga hea, nii paljukest kui seda on jõudnud olla. Kes see ikka halvasti sulle otse ütleb ka.

Kes on see Ellen Niit, kes selle raamatu kaante vahelt välja tuleb?

Ta on ikkagi väga suures osas ema ja naine ja see aspekt on seal väga oluline, sest tema elu möödus nõukogude ajal, kus kõige selle asja peale vaadati teistmoodi. Tema pürgimus ennast teostada ja ühtlasi olla siis ka nelja lapse ema ja armastav abikaasa, see on küllaltki keeruline komplekt kokku panna, pealegi tol ajal ei olnud vabakutselisus väga tavaline. Oli muidugi neid ka, kes olid vabakutselised ja elasid küllaltki hästi, aga kodus töötamist oli suhteliselt vähe ja just pürgimust neid asju omavahel ühitada. Raamatus on ka koopia paberilehekesest, kus ta küsib, et kuidas neid asju omavahel ühitada – kutsetöö, armastusetöö, kodune töö. See teda kogu aeg ühest küljest vaevas, teisest küljest huvitas, kuidas neid kokku viia. Ühiskondlik surve oli samas natuke selline, et "vaene Ellen, nüüd ta ei saa üldse midagi teha, et kogu aeg nüüd hoolitseb selle Jaani eest", aga see ei olnud tegelikult õige. Ta tahtiski niimoodi, selle kõrvalt ta tegi ja tänu sellele tegelikult jõudis teha, et tal see Jaan oli, mitte et sellepärast ta oleks midagi vähem teinud. Elu ei saa ju tagantjärele tükkideks võtta ja teisiti kokku panna. See oli selle asja tuum, see hea kooselu Jaaniga.

Eks selline armastuse õppetund tuleb sealt küll välja mitmest küljest.

Peaks tulema jah, seal on küllalt palju väikseid detaile, mis võib-olla on natuke ebakonventsionaalsed tema olekus ja mõtteviisis. Ta pööras tähelepanu lihtsatele asjadele, et mõnes mõttes lihtne ja soe inimene. Ta ei olnud üldsegi mingi proua ega daam, pigem selline, et läks paljajalu naabritelt suhkrut laenama. Mingis plaanis ebatüüpiline.

Kui palju sind mõjutab, et sa oled Elleni laps, et sul on selline ema ja isa ning peremudel kõrval olnud?

Kui sa oled selle sees, siis on see tavaline. See ei ole mitte midagi. Ma olen mingis mõttes püüdnud ennast sellest distantseerida. Tahan ise olla ja ma ei afišeeri absoluutselt, et olen kellegi järeltulija. Mõnes mõttes on see pluss, mõnes mõttes miinus. Mulle on nii mõnigi öelnud, et kui sa tahad ise kirjutada, siis on see pigem miinus, sest siis vaadatakse, et nojah, et ema kirjutas valmis. Niipea kui sa tuled kusagilt maalt ja oled puhas leht, siis on mõnes mõttes palju kihvtim tulla kirjandusse. Teiseks tundub, et nii palju head on juba ees ja mis seal ikka enam, pigem teeb see hästi enesekriitiliseks, aga üha enam saan aru, et see on õudne vedamine, et teenimatult palju on niisama kätte antud ja elus asju ette tehtud, kõik on nagu niiviisi kandikul ... Kui tuleb ise leiutada, siis on kõik teistmoodi ja keerulisem. Igatahes ülbeks ei tohi minna ja tuleb olla ennekõike tänulik, kõigele ja kõigile kogu aeg, niipalju ma olen aru saanud, võib-olla tänu emale. Aga tänulikkus ja teatud alandlikkus, seda annab muidugi veel õppida kaua, et selgeks saada.