Hindan Ibsenit kirjanikuna väga, kuid "Rosmersholm", mille Henrik Ibsen 1886. aastal kirjutas, ei kuulu minu meelest kirjaniku paremate tööde hulka. Näidend on küll müstiline ja täis huvitavaid sümboleid, kuid äärmiselt päevapoliitiline, sünge ja masendav oma lootusetuses. Üheks olulisemaks sümboliks antud näitemängus on valge hobune, mis Rosmeri majaelanikke kimbutab. Kohe saab tuua paralleeli ühe Ibseni teise näidendiga "Kummitused", kus nagu "Rosmersholmis", tegeletakse süü, armastuse ning minevikumuredega.

Johannes Rosmer (Margus Grosnõi) on ühiskonnas tuntud tegelane, kes on kaotanud usu jumalasse ning abikaasa enesetapule. Mees soovib väga eluga edasi minna. Teda juhendab igapäevastes tegemistes Rebekka West (Natali Väli), kes pooldab vabamõtlemist. Poliitikamaastikul võistlevatest konservatiividest ja radikaalidest pole naisel sooja ega külma –  tema mõtleb ikka oma peaga, mille pärast kutsuvad Rosmeri sõbrad teda emantsipeerunuks. Rebekka ning Johannese vahel on selge kiindumus, aga minevikuvari käib neil hoolega kannul. Minevikust meeletult lahti öelda soovides saab tunnetest kirgede torm, mis peategelastele väga traagiliselt lõpeb.

Yana Khanikova kunstnikutöö rõhutab Rosmeri majas toimuva õudsust oma tumedate toonidega ning koos Priidu Adlase valguskujunduse, Kärt Petseri videokujunduse ning Malle Maltise heliloominguga luuakse lavateosele sünge atmosfäär, mis mõjub tervikuna intrigeerivalt ning melanhoolselt. Lavastuse lõpustseen on eriti efektne!  

Näitlejatöödki on üldiselt head. Märten Matsul on mängida üks kompleksne tegelane, keda näitleja oma näoilmetega publikule huvitavaks mängida soovib. Paraku teeb võltslik habe noore näitleja näo ees rolli natuke ebausutavaks. Margus Grosnõi Rosmerist lausa tulvab raskemeelsust ning kurbust, mille näitleja jõuliselt edasi annab. Nii Eduard Salmistul kui ka Ülle Lichtfeldtil on Ulrik Brendeli ja Proua Helsethi kehastades täita lavastuse koomilisemad rollid, kuigi nende mõlemad tegelased on katkised. Helseth ei saa üle majaperenaise enesetapust ning Brendel tunneb, et on oma elu valesti elanud.

Kuigi karakterite humoorikus balansseerib lavastuse süngust, mõlemad näitlejad doseerivad huumorit just parajalt, siis ei saanud ma lahti tundest nagu oleksin Lichtfeldti ning Salmistut sarnastes rollides juba näinud. Eduard Salmistu puhul tuli meelde tema Jeppe-osatäitmine ja Lichtfeldti puhul tema "Provintsitraagikutes" tehtud vanaproua. Proua Helseth ning Ulrik Brendel mind tänu näitlejate varasemate osatäitmiste ära tundmisele päris lõpuni ei veennud.

Natali Väli mängib Rebekkat hingestatult. Tema kiindumus paistab tulevat otse südamest. Tegelase arengut oli Väli puhul selgelt näha ja tundus, et tekst voolab näitlejanna suust kui vesiveskil vesi. Lavastuse täht on aga üllatavalt Peeter Rästas, kes tasakaalustab oma ambitsioonika konservatiivse poliitiku rolli traagilise poolega, mida Rästas ekspressiivse kehakeele, lõpetamata jäänud lausete ning intonatsiooniga ilmestab. Selline osalahendus tegi rolli jälgimise äärmiselt huvitavaks.

Rakvere teatri "Rosmersholmi" kõige tugevam osa ongi selle tume atmosfäär, mida lavateose tehniline meeskond meisterlikult loob, ja Ibseni sümboolika, milleks on mõjusad tantsunumbrid ning laval olevate kardinate hoogne tuules liikumine, elustamine laval. Need valge hobuse tantsustseenid värskendavad lavateost ning annavad edasi Henrik Ibsenile omast tundelaadi.

Ibsenit lavastades tuleb aga arvesse võtta, et selle näitekirjanikuga käib kaasas ühiskonnakriitika-slepp. Kertu Moppeli "Rahvavaenlane" on näide sellest, kuidas Ibseni poliitiline näidend tänapäeval taas oluliseks mängida. Peeter Raudsepa lavastus püüab aga praegusest poliitikast rääkida 19. sajandi muredest lähtudes, mis teeb lavaloo liialt turvaliseks, ja sõna "turvaline" ei sobi ühiskonnakritiseerijale Ibsenile kuidagi.

Rektor Krolli šovinistlikud kommentaarid Rebekka Westi ja tema poliitikahuvi suunal ajavad 21. sajandi tugevama selgrooga inimese rohkem naerma kui šokeerivad. Lavastust vaadates tekkisid küsimused: kas lavastaja tahab öelda, et tänapäeval surutakse naiste arvamused maha? Naisi kritiseeritakse liiga palju nende soo pärast?  Kui nii, siis kuidas see maha surumine just praegu, aastal 2022, väljendub? Maailm on 19. sajandi lõpust edasi liikunud ning kõikide mõtted  –  olgu ta mees või naine  – võetakse heal meelel vastu.

Ma ei ütle, et "Rosmersholm" ei kõneta enam, vaid tähendan, et Rakvere teatri lavastus jääb liialt 19. sajandisse ning sellega mõjub turvaliselt. Usun, et laiemale publikule läheb Rakvere teatri "Rosmersholm" korda, kuna lavastuses saab nii naerda kui ka nutta. Kirjanduse ning teatrihuvilisena pean kahjuks möönma, et algsest poliitika ja kire sümbioosist on saanud turvaline ehk publikusõbralik lavastus.