Fotokunstnik Martin Buschmann on pildistanud mitme aasta jooksul ERKI moe-show telgitaguseid ja püüdnud kaadrisse hetked, mis tavaliselt jäävad vaatajate eest varju. Buschmanni jäädvustatud maailm on glamuurne, ent ka argiselt igapäevane. Näitusel on väljas fotod, millel kajastub töine olustik - modellid, meikarid, juuksurid ja disainerid, kes kõik sagivad selle nimel, et lavalaudalele jõuaks publikut lummav visuaal. Võlutrikk on sealjuures asjaolu, et raske töö ei peaks lavalt välja paistma. Sõltuvalt disaineri visioonist jõuab lavale raskest tööst väljapuhastatud lõpptulemus, mis ei reeda nähtud vaeva. Seda olustikumaagiat annavad eriti hästi edasi fotod, millel modellid ei poseeri, vaid on mõttessevajunult ootuses. Sest see viimseni sätitud välimus, mis lõpuks moelavale jõuab, võtab aega. Ja see osa ei ole alati nii küütlev, kui väljastpoolt vaatajale võib tunduda.

Mul tuleb paralleel näiteks kunagi vaadatud Fashion TV moeshowde reportaažidega, mis näitaksid showde ettevalmistamisprotsessi. Lavatagune võib olla paralleelselt nii kaootiliselt kiire kui ka veniv. Sotsiaalmeedias jäi hiljuti silma klipp supermodelli Gigi Hadidist, kes ruttab lava taga toolile istuma ning tema ümber on 4-5 inimesest koosnev meikarite-juuksurite parv, kes teda korraga sättima asuvad. Mündi teine pool on see, et korraga on vaja suurele hulgale modellidele meik ja soeng teha, kuid nende modelli jaoks võib oma järjekorra ootamine venida. Võib ainult ette kujutada, kui kurnavad sellised momendid nii modellile kui ka meikaritele-juuksuritele on. Ootamise momenti illustreeris eriti elavalt foto, millel olid kaks tekkide sisse mässitud modelli. See on nii aus ja ilustamata kaader sellest argireaalsusest, milline modellide elu on. Üks kõige köitvam foto kujutas modelli, kes seisis rahulikult silmad kinni, kui juuksurid tema ümber toimetasid. See foto on pilkupüüdev, sest modellil on kerge naeratus näol ja näib, et ta naudib seda, kuidas tema ümber askeldatakse.

Ma lahterdaksin Buschmanni fotod paari-kolme tüüpi, mis annavad vähemalt pealtnäha edasi seda, mis telgitagustes toimub. Buschmann on kaameraga delikaatselt ümber käinud, sest ta on tabanud vaikseid momente. Need on sellised hetkel, mis võivad lihtsalt mööda minna, kuid Buschmannil on õnnestunud neid tabada. Tundub, et tema kõige parem omadus lavataguse fotograafina on jääda ise märkamatuks, et inimesed tema ümber saaksid olla oma mullis või tegevusest haaratud ning ei pane kaamerat tähele, mis murraks hetke ilu. Need kaadrid mõjuvad soojalt ja inimlikult, sest näitavad modelle nende loomulikus olekus, üritamata esile manada mingit persoonat.

Candid-tüüpi jäädvustus nõuab silma, sest kui poseeritav tajub kaamerat, siis võib ta automaatselt poseerima hakata. Siin tundub, et Buschmannil on õnnestunud tabada inimesi nende loomulikus olekus. Loomulikkus ja kunstnikkus on märksõnad, mis käivad näituselt mitmes variandis läbi. Teine huvitav kategooria on n-ö pildistamise pildistamine. Buschmann on jäädvustanud kaadrid, kus modellid poseerivad telefonikaamera ees.

Positiivi galerist ja kuraator Kristel Schwede osutab näitusel olnud tekstis rollide loomisele ja küsimusele sellest, kuidas erinevate grimmide ja soengute abil luuakse fantaasiat. Moe-show kontekstis on see rolliloome kahtlemata võimendatud, kuid ka igapäevaelus toimub pidev enda maailmale esitlemine, mis võib väljenduda mitut moodi. Näituse pealkiri "Võimalus olla sina ise?" viib mu mõtted sellele, kuidas inimesed moe, soengu ja meigi abil end maailmale esitlevad. Kui mõelda ERKI moe-show'de peale, siis mis rollis on need modellid? Kas nad on laval nemad ise või esitavad nad moelooja ja stilisti nägemust? Ilmselt on tõde kuskil nende kahe vahel. See mulje, mida näitus annab, peegeldabki moemaailma duaalsust, kus ühel pool on modellid ja teisel disainerite nägemus ning huvitav on näha, kuidas Buschmann on nende kahe kokkusulandumist pildile püüdnud.