Linnas on nii nagu alati. Vabandust, ei ole. Linnas on suvi! Jah, ma võtan endale vabaduse öelda 19-kraadise maikuu päeva kohta suvi. Kõrvus heliseb linnaloodus: autod, bussid, teetöölised. Krigin ja piiksumine. Mõnus ja nauditav kooslus. Ronin bussi ja avastan rõõmuga, et isegi konditsioneer töötab. Imede ime. Bussis on vaikne. Keegi köhatab, keegi krõbistab kilekotiga, mõni iste eemal arutleb seltskond millegi üle. Ei karju, ei käratse, arutlevad vaikselt. Liikluse heli on aimata, kuid üldiselt sõidad oma pisikeses mullis. Vahin aknast välja ja mõlgutan omi mõtteid. Kõigest ja mitte millestki.

Pelgulinna jõudes astun bussist välja ning sean oma sammud Positiivi galerii poole, kus on avatud Kristel Schwede näitus "Vaikusest välja voolanud". Endamisi muigan, et tabavamat pealkirja bussist väljumisele panna ei saakski. Ootusi kütab üles ka tutvustav lõik Schwede Facebooki postituses: "Kus asuvad inspiratsiooni allikad? Kas nende algkodu on alateadvus, millele pääseb ligi tänu välismaailmast korjatud impulssidele? Või on seemneks juba teiste poolt loodud ja laetud looming? Või elu ise oma kirevas kuues?".

Kunstinäitusele omaselt on see kõike ja mitte midagi ütlev. Samas, kui mulle pakutakse vaatamiseks midagi, mis viib mu n-ö lava taha, on huvi garanteeritud. Ja "inspiratsiooniallikad" seda tõotavadki, pakuvad võimaluse heita pilk sinna, kus asi alguse sai. Teen ukse lahti ja astun sisse. Malevitš, kurat! Tõele au andes ei ole näitusel eksponeeritud teose puhul tegemist küll päriselt Kazimir Malevitši "Musta Ruuduga". Tegemist on Kristel Schwede "ruuduga", mis galerii lae alla olevasse nurka paigutatuna kohe silma hakkab. Kuigi Schwede ruut pole teps mitte maal, vaid foto ja mitte must, vaid oranž. Kas Schwede ilmselge armastus suprematistide tööde vastu on üheks tema inspiratsiooniallikaks?

Maalid vahelduvad fotodega ja esimesel pilgul pole kohe aru saada, mis on mis. Kui üldiselt on maalide ja fotode koos eksponeerimine kaunikesti keeruline tegevus, siis antud näituse puhul kõik toimib. Ei teki tunnet, nagu keegi oleks korjanud kokku hunniku töid ja lihtsalt ruumi üles riputanud. Harmoonia on olemas ja Schwede julgus mängida värvidega on esindatud nii fotodel kui maalidel. Mõjutusi on samuti märgata, mõnda rohkem, mõnda vähem. Samas on ruumis teos, mida ei saa kuidagi liigitada kerge mõjutuse alla. Tegemist on Anneli Ivaste fotoga "Proovi ja kontserdi vahel. Concertgebouw Brugge" (2022), mis on paigutatud Schwede maalide "Siniseid pilte pole maailmas kunagi liiga palju" (2023) vahele. Anneli Ivaste fotole on antud aukoht. Sellest on võimatu mööda vaadata. Koos Schwede maalidega moodustab ta suurepärase terviku.

Üks hea ja tore inspiratsiooniallikas võiks vajutada sisemisele "päästikule" ka teiste vaatajate puhul ja minu jaoks Ivaste foto töötab. Mingi hetk avastan, et foto vaatamise asemel mõlgutan juba omi mõtteid. Tühi kontserdisaal. Lõppenud peaproov. Vaikus. Tühjus. Meenub, kuidas Tiit Veermäe armastas meile Eesti Kunstiakadeemias anda põnevaid fotoülesandeid, nagu näiteks: "Minge ja pildistage pimedust" või tema kurikuulus ruumi ülesanne, mis koosnes kolmest fotost: "Ruum, kust on korraks ära mindud", "Ruum, kust on ära mindud ja kuhu tullakse tagasi" ning "Ruum, kust on lõplikult ära mindud".

Kuigi Ivaste foto puhul võiks vedada paralleele eelmainitud ülesandega, on tema foto siiski teist laadi. Tegemist on perfektse näitega, kuidas pildistada vaikust. Mingil kaudsemal moel kuuluks ta ka rubriiki, kuidas pildistada tühjust. Vaikus ja tühjus on alati millestki sõltuvad. Buss on vaiksem kui tänav. Tühi kontserdisaal on vaiksem kui sama saal kontserdi ajal. Väljend "tühi kontserdisaal" on tegelikult suhteline. Mõistame selle all tavaliselt saali ilma muusikute ja publikuta, kuid toolid ja lava on osake tühjusest.

Tühjuse ja vaikusega mängimine on üsnagi läbiv ka Schwede teostes. Kas tühi kangialune on ikkagi tühi? Kuidas on omavahel seotud tühjus, vaikus ja üksindus? Kortermaja aknast paistev, ilmselt arvutiekraanile keskendunud inimkuju viib mõtted üksindusele. Need on mõttemängud, mida näitusel publikule pakutakse.

Tähelepanelikuma vaataja ette on laotatud algallikas, teekond ning loomulikult tulemus. Kusjuures lõpptulemus on näitusel sama suhteline kui vaikus või tühjus. Näitus pakub võimaluse liikuda edasi, võtta kellegi töö tulemus enda alguspunktiks (võiks Anneli Ivaste foto enda algallikaks!) ning vaadata, kuhu välja jõutakse. Kedagi ei sunnita mitte millekski, kuid pakutakse võimalusi.

Olen siiralt tänulik, et keegi laseb veel lava taha piiluda. Ja mitte ainult piiluda, Schwede tõstab lavataguse suisa esile. Vaatajana on tunne, justkui lubataks korraga nautida nii laval toimuvat etendust kui ka lavataguseid toimetusi.