Tabasin end pärast "Tagurpidi torni" vaatamist mõttelt, et Jaak Kilmi täidab paljuski oma värske filmiga selle ootuse, mida alateadlikult olen alati noortefilmidele seadnud: need võiksid panna inimesed kinost lahkumise järel rääkima. Vaidlema, kellele see film mõeldud on. Arutama, kuidas ikkagi oleks üks või teine tegelane pidanud käituma. Seletama lapsele, mida ikkagi filmis toimunu tähendas. Ja nii edasi, ja nii edasi. "Tagurpidi torn" on niivõrd šokeeriv ja julgelt provokatiivne, et juba filmi ajal tahaks kõrvalistujale õlale koputada ja pisut arutada.

Üllatav on see, et kuigi "Tagurpidi torn" oli minu teadvuses ja infoväljas tiirelnud juba mõnda aega, olin toimetanud mitmeid uudislugusid ja näinud promomaterjale, aga kui filmi lõpuks päriselt nägin, rebis see ikka täie hooga vaiba jalge alt ära. Jaak Kilmi ei hakka oma värskes filmis hetkekski ninnu-nännutama, see pole mingi suhkruvatt ja limonaad, vaid pigem heavy metal. Maailm, kuhu vaataja heidetakse, on halastamatult aus: maaliline, end hääbuv maakoht, kus kõik isad grillivad, joovad longerot ja käivad Soomes tööl, peaks teoorias kuuluma 90ndatesse, Kilmi ja Vallik asetavad selle aga selgelt tänapäeva, näidates, kuidas elu on Eestis siin-seal seisma jäänud. Ja kui isadel on omadega piisavalt tegemist ja ka emad elavad suuresti oma elu, lähevadki lapsed ula peale.

Väga lihtne oleks rääkida "Tagurpidi tornist" nii, et ma reedaksin kohe sündmuse, mis kogu tegevuse käima lükkab, aga hoidun sellest targu. Jäägu kõigile vaatajatele ikkagi võimalus saamamoodi üllatuda! Küll aga saan öelda üht: lastekamp, kes moodustab filmi peatuumiku, saadab korda ühe pahanduse, mida nad ei julge kellelegi tunnistada. Seega näeme me ekraanil halbu lapsi, ja mitte selliseid nunnusid "oi-oi, tegid pättust" tüüpi paharette, vaid korralikke deemoneid, selliseid, kelle käitumine on kõigiti hirmutav. Seega leiavad Kilmi ja Vallik oma loo võtme tegelikult õudusfilmist, nad ei karda astuda üle piiride, mida enamikus noortefilmides ei julgetaks ületada.

Kohati lähevad nad sellega isegi liiga kaugele. Kuigi "Tagurpidi torn" on kahtlemata mõjuv ja poeb minutitega naha vahele, tabasin end üsna pea mõttelt: kas ehk ei ole mitmed probleemid filmis liiga keerulised? Muidugi, lapsed ei ole lollid ning vale oleks filmi selle pärast lahjendada, et kuidagi laste tasemele laskuda, aga noortefilm paratamatult vajab üsna selget moraali, millega oma sündmustik ära raamida.

Valliku stsenaarium vajutab küll näpu mitmesse mädahaava ja näitab kohati selgelt, mis on õige ja mis vale, kuid kripeldama jäi see, et halvad lapsed ei saanud päriselt karistust. Kui vaadata "Tagurpidi torni" kui õudukat, siis on see igati mõistetav, isegi küllalt klassikaline võte, kus kurjus jääb alati vähemalt osaliselt alles, kuid noortele, pigem isegi lastele mõeldud linateos peaks ikkagi lõpetama filmi selgema sõnumiga. Lihtne on öelda, et "päriselus ei saa ka alati pahateod karistust", aga mis sellest? Film ei ole päriselu, vaid annabki pigem võimaluse joonistada rasvase joonega välja teemad, millele muidu suuremat tähelepanu ei pöörata.

Just selle moraali-dilemma tõttu on mul lõplikku hinnangut filmile keeruline anda. Lapsed on peaosadesse suurepäraselt valitud ja mängivad suure lustiga, samuti on väga ilmekalt loodud depressiivse Eesti väikelinna mudel, nii efektselt pole seda Eesti filmis ammu tehtud. "Tagurpidi torn" teeb kõike õigesti, isegi kõrvaltegelased on reljeefselt välja joonistatud ja materjal on viimse kui detailini läbi tunnetatud, aga siiski: nooremate vaatajate jaoks võivad mitmedki probleemkohad liiga ambivalentseks jääda. Kooligrupid saavad kindlasti hiljem tunnis paljud teemad lahti rääkida, aga "Tagurpidi torn" on nii rikkaliku sisuga, et kõike ei jõua puudutada. Millestki võib ikka vale arusaam jääda ning seda võimalust pidanuks tegijad vältima.

Aga vaatame ikkagi korra positiivse poole pealt: Jaak Kilmi idee kasutada ära žanrikino elemente noortefilmi jaoks on igas mõttes õnnestunud. Vaataja pannakse ebamugavasse olukorda, kus sa tahaksid nende laste peale karjuda, neid korrale kutsuda ja öelda, kuidas peaks käituma, aga samal ajal mõistad, et nad on teispool ekraani. Vägisi sunnitakse sind olukorda, kus sa pead justkui neid lapsi vihkama, kuigi see on täiesti irratsionaalne mõte, sa ei taha seda vaatajana tunda, pigem üritad seda tunnet kogu filmi aja alla suruda. Mõneti ongi just see kõige tõhusam õudusfilmilik kontseptsioon: saalis istuja pannakse tundma ja mõtlema nii, nagu ta viisakas ja väljapeetud argielus kunagi tunda ja mõelda ei tohiks.

Kindlasti üks viimaste aastate tugevamaid kodumaiseid filme, mida julgen soojalt soovitada kõigile täiskasvanud vaatajatele, lastega pered peavad aga olema valmis seda kõike pärast pikalt ja põhjalikult lahti seletama. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, kus "Tagurpidi torn" ka ühe korra linastub, on veidral kombel võib-olla üks õigemaid kohti sellele filmile...