Maksim Gorki 1904. aastal kirjutatud näidend "Suvitajad" sai toonasel esietendusel publikult nii ovatsioone kui nördimust tunda. Demokraatlikke mõtteid hindavale vaatajaskonnale näitemäng meeldis, kuid kodanlik osa publikust pidas Gorki kirjutatut solvavaks. "Suvitajad" pakub tõepoolest palju kriitikat inimeste pihta, kes jäävad seisuselt kodanike ja haritlaste vahele, virisevad elu raskuse üle ning ei tee midagi selleks, et enda olemist parandada. (Maksim Gorki Kogutud Teosed 10 1959: 579-580)

"Suvitajad" on filosoofiline näidend, mis meenutab oma eksistentsiaalsuses Anton Tšehhovi näitemängu "Onu Vanja". Vihmar on just "Kolme õe" lavastamise lõpetanud, seega Gorki kallale asumine tundub loogiline käik. Võrreldes Anton Tšehhovi töödega kirjutab Maksim Gorki otse ja halastamatult, Gorki näitemäng lõpeb aga palju lootusrikkamalt kui "Kolm õde" või "Ivanov".

Ingomar Vihmar päris lõpuni Gorki algmaterjali ei järgi. Tegelased ja sündmused on jäänud samaks, kuid tekst on muutunud absurdsemaks. Vihmar on "Suvitajatesse" lisanud temale omaseid roppusi ja eestipäraseid viiteid: Karl-Andreas Kalmeti kehastatud Vlass laulab Alika Milova "Õnnenumbrit" ning Priit Loogi Bassov mainib Sten Karpovit. Ingomar Vihmari ümberkirjutus Maksim Gorki tekstist on mahlakas, naerutav ning tema tegelased parajalt mühaklikud.

Karakterite melanhoolsus tuleb näitlejate mängust välja. Priit Loogi Bassov on maskuliinne, proovides meeleheitlikult negatiivseid teemasid vältida. Loogi ebakindel kehakeel mõjub kõnekalt ning näitleja osatäitmine on nauditav, kuigi Priit Loog on teinud Endlas huvitavamaid osatäitmisi, tema "Kummitustes" tehtud roll tuleb selgelt silme ette. Ireen Kennik ja Karin Tammaru saavad enda rollides bravuuritseda, kuid näitlejannad teevad seda parajalt, äärmustesse kaldumata, kuigi võimalusi sinna kalduda leidub väga palju. Nad mängivad kergelt, ent veenvalt.

Kati Ong mõjub sisendusjõuliselt ja melanhoolselt, ent temas peitub midagi habrast ja naiselikku, mis on võluvalt jälgitav. Ongi kehastatud Varvara öeldud tõsiasi "Laidate elujanulist inimest, aga kas viriseva inimesega on siis parem elada?" on väga aus ning pani elufilosoofia üle mõtlema. Märt Avandi oskab publikut nii naerma kui nutma ajada, alustades stseeni koomiliselt, aga lõpetades traagiliselt. Ta ei helbi rolli luues sama vana kapsasuppi – nagu mõned teised näitlejad –, vaid leiab alati mõne uue viisi, kuidas vaatajatele meelelahutust pakkuda. Enn Keerd üllatas oma osatäitmises, tema onu-tegelases peitus nii šarmantsust, irooniat kui ka traagilisust, mis sobitus vaatemängu ning tegi tema rollilahenduse huvitavaks.

Karl-Andreas Kalmeti tegelane, kes kasutab huumorit, et traagilistest olukordadest üle olla, mõjus väga päevakajaliselt. Kõik Kalmeti maneerid polnud esietendusel küll loomulikud, kuid eks need lavastuse mängukordade suurenedes parane. Ott Raidmetsa Rjumini närvilisus oli seevastu loomulik ning tundus, et ka näitlejale passis roll hästi. Rjumini soov Varvarale meeldida on Raidmetsa esituses kirglikult publiku ette toodud ning see kirglikkus lisas karakterisse parajalt pinget.

Kleer Maibaumi ja Carita Vaikjärve tegelaste traagilisus tuli esietendusel aga kõige selgemalt välja. Vaikjärve armastav pereema, kes hakkab töökoormuse all väsima, lausa tõmbab kaastunnet ligi. Carita Vaikjärve väljaelamised on siirad ning veenvad. Kleer Maibaumi kehastatud Marja on vanem naisterahvas, kes ei saa aru, mida armunud noor mees temas näeb, ta esitab ilmselt lavastuse kõige mõjusama laulu "Võsa", mis on sisekaemuslik ja efektne.

Feliks Küti loodud muusika on Ingomar Vihmari lavastuse silmapaistavaim osa. Laulud värskendavad laval toimuvat, lisavad tegelastesse nüansse ning lavateosesse hoogu. Laulusõnad on vaimukad ning Rauno Zubko koreograafia illustreerib muusikapalu mõnusalt. Margus Vaiguri valgustus saadab lavateost ja sobitub Andrus Jõhviku ning Ingomar Vihmari kunstnikutööga, milles rõhutatakse maitsekalt suvilates pesitsevaid tüüpe, keda minagi olen suviti siin-seal näinud.

 "Suvitajad" on, nagu Ester Vilgatsi tehtud tutvustuses öeldud¹, meloodiline draama, mis on kohati väga naljakas, kuid mitte tegelaste endi jaoks. Lavateost vaadates jääb aga tunne, nagu oleks Gorki algmaterjalist tehtud kommertslikum lavaversioon, mis massidele peale läheb.

Huumor on karme teemasid – elu mõttetus, eksistentsialism – käsitledes oluline, aga seda tuleks doseerida parajalt. Kohati tundus, justkui hakkaks dramaatiline osa loost tänu külluslikule huumorile ära kaduma, ning see jättis lavastusest provintsiliku, liialt meelelahustusliku mulje. Näidendi raskust oli justkui eiratud ning sellest oli vormitud skulptuur, mis Maksim Gorkit väga ei meenuta.

"Suvitajaid" vaatama minnes võib arvestada mõnusa teatriõhtuga, kus on häid näitlejatöid (eriti Carita Vaikjärvelt, Kleer Maibaumilt ning Ott Raidmetsalt) ja uskumatult hoogsad laulunumbrid, kuid Ingomar Vihmari uuslavastuse puhul on tegu tavapärase "publiku lemmiku" stiilis lavateosega, mida saab kokku võtta salmiga, mis on inspireeritud Julia Filippovna laulust "Olen linnanaine":

Olen suvitaja,

pole muud mul vaja.

Sigmund Freud ja viin,

ent elu on ikka piin.

 ¹ https://kultuur.err.ee/1608596914/ingomar-vihmar-suvitajate-lavastamisest-pelgasin-seda-natuke