Arvustus. "Midagi tõelist": pornosõltuvusest veidra koomiksi taustal
Uus lavastus
"Midagi tõelist"
Lavastaja: Sander Pukk
Kunstnik: Veiko Tammjärv
Videokunstnik: Lauri Urb
Helikujundaja: Veiko Tubin
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Osades: Andres Roosileht, Toomas Täht
Esietendus 25. mail Kellerteatris
Martin Alguse 2018. aastal kirjutatud näidend, mille Andres Noormets Vanemuise teatris lavastas ning mille Algus kiiresti ka väga hinnatud romaaniks kirjutas, on lugu pornosõltuvusest, elu tühisuse tundest, väljapressimisest ja soovist millegi tõelise – perekonna või intiimse suhte – järele. Martin Alguse tekst on jaotatud kahe tegelase vahel, kes jutustavad lugu enda vaatenurgast. Leo (Andres Roosileht) on töökas pereisa, kellel on lapsed ja pere, kuid väga õnnetu abielu. Sestap hakkab mees pornosaitidel ja tutvumisportaalides käima. Karl (Toomas Täht) on eks-vang, kes soovib oma peret, kuid raha teenimiseks valib kriminaalse – teistelt inimestelt väljapressimise – tee.
Kahe eelpool mainitud mehe elud põimuvad ja Alguse romaani lugenuna võin kinnitada, et tegu on kaasahaarava ja filmiliku looga, mille võiks keegi ühel päeval filmiks või sarjaks vändata. Martin Alguse "Midagi tõelist" – mis on ilmselt kirjaniku tugevaim näidend – on tabanud 21. sajandi valusamaid teemasid nagu suhete pinnapealsus, inimeste meeletu tarbimine ja kange soov kuhugi pürgida, vaatamata sellele, kelle elud oma soovi täitumise nimel ära rikud.
2018. aastal Vanemuises esietendunud "Midagi tõelist" oli väga pingeline, ihukarvad heas mõttes püsti ajav lavastus, milles Riho Kütsar ning Veiko Porkanen tegid suurepärased rollid. Sander Puki lavaloos jutustavad – nagu Vanemuiseski – oma lugu kaks meest, kes on näoga publiku poole, annavad üksteisele rääkimisvoore ning toovad enda narratiivi publiku ette sõnajõul.
Veiko Tammjärve kunstnikutöö kujutab endast kahte tooli, mis on hallile põrandale paigutatud. Minimalistlik stsenograafia annab loole säramisvõimaluse ning seda kasutab lavastaja ära. Priidu Adlase valguskujundus ja Veiko Tubina helikujundus illustreerivad toimuvat ilmekalt, ent mitte liialt. Lauri Urbi videokujundus toob publiku ette Frank Milleri "Sin City" laadse graafilise romaani maailma, mis on omanäoline ja põnevalt lahendatud, kuid minu jaoks ei avanud see Martin Alguse näidendit ühestki uuest küljest. Pigem jäi koomiksilaadne saali tagaseinale projitseeritud videokujundus mitte midagi ütlevaks. Graafilise romaani maailm oleks võinud selgemini lavateose jooksul lahti mõtestatud olla, sest Martin Alguse näidend meenutab oma kiire sündmustikuga tõepoolest krimifilmi. Teater pole siiski kino ja kõik lahendused, mis töötavad filmis, ei tööta laval.
Näitlejad olid esietenduse alguses väga kobavad, Andres Roosileht ja Toomas Täht ei paistnud end vaatajate ees vabalt tundvat ning teksti esitati veidi ebakindlalt. Õnneks läks näitlejate mäng aja möödudes varjundirikkamaks, täpsemaks. Andres Roosilehe pornosõltlasest pereisa on sümpaatne, tema hääles on huvitavaid nüansse. Kohati valgub Roosilehe Leost eksistentsiaalset depressiivsust ja Leo meeleheitlik soov olla kõikide oma pahede kiuste hea inimene mõjus väga inimlikult.
Toomas Tähe kehastatud Karli keelekasutus on iseäralik. Näiteks sõna "nende" asemel ütleb mees "nonde" või "sääraste", mis ilmestab eksvangi eneseväljendusoskust. See oli üpris omanäoline leid, tehes karakterit isikupäraseks. Tähe mängus leidub erilisi detaile veelgi: meenuvad Karli järsk vaoshoidmine, ülbe pilk ja närviline olek. Paraku jäi laias laastus Toomas Tähe eksvangist ülbik siiski natuke üheplaaniliseks. Näitleja miimika ning häälekasutus kippusid ennast stseenist stseeni kordama ja kohati tekkis tunne, nagu näitleja oleks saanud oma rolliga palju enamat teha.
Sander Puki lavastus ei suutnud tegelastevahelist pinget lõpuni hoida, Karli ja Leo jutustamine polnud alati piisavalt köitev, kuigi pinevaid momente lavateoses siin-seal leidus, seda suurelt tänu Andres Roosilehe häälenüanssidele. Minu tähelepanu kippus näitlejatelt kaduma, suundudes nende taga projekteeritava koomiksi mõistmisele. Lavateos mõjus staatiliselt, puudusid üllatused ning "Sin City" stiilis maailm jäi lavastusel efektselt loomata.
Kellerteater on suurepärane põnevusteater, kuid Sander Puki "Midagi tõelist" ei olnud nii põnev kui oleks oodanud. On tore, et teater võtab lavastada Eesti algupärandeid, kuid enne näidendi lavale toomist tuleks läbi mõelda, kas teatrikollektiivil on pakkuda näitemängule mõnda huvitavat vaatenurka, ja kui on, siis kas see hakkab laval tööle või mitte. Praegune lavaline lahendus ei hakanud. Kes tahab tunda midagi tõelist, olgu selleks hirm või kaastunne, see võtku omale Alguse "Midagi tõelist" lugeda, kuna Kellerteatri lugu pornosõltuvusest veidra koomiksi taustal ei kõnetanud sama hästi kui romaan.
Toimetaja: Kaspar Viilup