Eve Marguse ja Piret Hirve Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi (ETDM) trepigaleriis toimuva näituse "Triiv" üks varasemaid nimevariante oli ka "Kahevahel". Loominguliste tandemite, triode, kvartettide jne rühmitumine on kunstimaailmas tavaline. Muusikat on üksipäini päris mõnus teha. Käid, mängid kitarri, laulad. Kui seltskond ühiste huvide ja soovidega inimesi kokku satub –näiteks kas koolis, laagris, töösituatsioonides –, võib juhtuda, et sarnaste vibe´ide, mõttemaailmade, elutunnetuste, visioonide või energiate vahel hakkavad toimima mikrokosmilised gravitatsiooniväljad. See on nagu armumisega, aga seksimise asemel pakub enam pinget hoopis ühiste projektide ettevõtmine, kambakesi stuudio rajamine, loominguline joovastumine jne. Sedasi laulab Tätte Matverega, jandib Sepp Avandiga, maalib Mäetamm Olega.

Enamik häid asju juhtuvad kahevahel. Vili jahvatub jahuks kahe kivi vahel. Muusika on kogus organiseeritud helilaineid, mis tekivad instrumendi ja sellele survet avaldava muusiku kahevahel tekkinud pinge vabanemisest. Legendaarne autori surm tekib vaid kunstniku loomingu ja vaataja kohtumisel. Lapsed tekitatakse kahe pinna hõõrdumise tagajärjel. Enamasti kahevahel, kuigi ei tahaks erilise konservatiivina tunduda.

Oma hariduse ja elukutse poolest on Margus ja Hirv ehtekunstnikud ning ühise tandemina tegutsenud kooli ajast saati üle 20 aasta. Ehteid vaataja siiski eest ei leia. Ruumi poolitab sein, millele on projitseeritud lainetav meri. Seina lõhestab sisselõige, mis täidetud kõikvõimalike objektidega. Mis need on, esmapilgul öelda ei oska. Nõela taga pole, järelikult mitte prossid. Ketti küljes ei ripu, järelikult mitte kaelakeed. Seal on tükk äratambitud otsaga puitu, purustatud oksi, täksitud eebenit, killustatud obsidiaani, sisselõigetega graniiti, lömastatud pronksi, nätsutatud rauda. Need on asjad, mis on kahevahel. Pole enam rüvetamata puhas loodus, aga ka mitte veel skulptuur.

Üle sajandite ühendab rannarahvast kibelus minna pärast tormiseid päevi mereäärde aakrikku kaema. Mu stuudio, kodu ja töökoht on täis kõikvõimalikku kaasasukaid häirivat kullavara. Kollakas käsnalaadne amööb, mis kunagi vist oli mõni võrgupoi. Roostenäritud raudvitsad. Mere poolt kameedeks lihvitud peldikuseina kahhelid ja viinapudeli killuhelmed. Vaatan installatsiooni detaile nagu randa uhutud esemeid. Kunagi võisid need olla pardaplangud, laevatisleri puuvasar, laudise needid, mastiklambrid. Neil on tunnuseid, et olla miski ja samas piisavalt anonüümsed, et olla eimiski. Kõik need asjad on kas hävimise või millekski saamise üleminekufaasis. Lebavad vee ja maismaa liminaalsel piiril. Vahu sees. Kahevahel.

Nagu Piret Hirv kunstnikevestluses tähelepanu juhtis, siis toimib elu meile teadaolevalt vaid väga õhukeses viirus. Suure tahtmise korral võime kaevata end hädised meetrid maa alla või ajutiselt lennukiga õhus viibida, kuid võrreldes universumi sügavustega, on meile loomuomane kiht pea olematu mastaabiga. Sedasi me viibimegi kogu aeg piiril. Kahe suure valla eikellegimaal, mida egotsentriliste Vale-Dmitritena oma kuningriigiks üritame kuulutada.

Maastikuarhitektid väärtustavad üleminekutsoone. Piirialad on alati kõige suurema elurikkusega. Seal on kõige rohkem erinevaid taime-, looma-, linnu- ja putukaliike. Samamoodi nagu pakatab kõige eriilmelisemast elust paari meetri laiune joon metsa ja põllumaa vahel, jäävad ka kõige lummavamad kultuurilised krantsvormid erinevate selgelt väljakujunenud kunstižanrite piirile.

See on üks peamiseid põhjuseid, miks ülistada defineerimatuid nähtuseid. Nõgusale savist vormile võib alati sanga külge panna ja nimetada seda tassiks, aga see ei saa olla peamiseks põhjuseks, miks üks inimene otsustab hakata keraamikuks ja motiveerib end igal hommikul voodist lahti tõukama, et käed taaskord maapõuest kaevatud massi suruda ja see läbi põletamise igavikuliseks muuta. Igasugune nõgusa ruumilise objekt vormimine on arhitektuuriküsimus. See on tühjuse vormimise ja ruumi organiseerimise küsimus. Niisamuti saab kõik muuta ehteks, kui sellele nõel või kett külge panna. Aga see pole see, kust saab alguse poeesia. Olemise ja tegemise mõte. Stiimul. Kahevahel olek.

Nagu sõnas Hirv kunstnikuvestluses, pole poeesia lihtsalt ilutsemine, vaid mingi kokku pressitud ning kontsentreeritud asi. Väga selgelt, väga täpselt väljendatud asi, mis sisaldab rohkem kui peale vaadates paistab. Eesmärgiks on füüsilises mateerias saavutada seda sama tunnet. Saad kuhugi sisse panna või välja võtta midagi enamat, kui see põllukivi või rauatükk esialgu peale vaadates aimata laseb. Sedasi on kahevahel olek pigem protsess kui tulemus. Tähendused tekivad teekonnal, kohalejõudmine on vaid kõrvalprodukt ja hea õnne küsimus.