Ukrainas lugusid korjanud filmirežissöör Vahur Laiapea rääkis, kuidas ta kohtus Bahmatšis mehega, kes kodulinnas tanki kinni pidas. Tanki kinni pidanud mees oli 1980. aastatel tankist ning teenis aega Ungaris. Kui vene tankid Bahmatšisse jõudsid, läks ta vaatama, ms toimub, kuid ühel hetkel ei pidanud enam vastu ning võttis oma jalgratta, viskas sellega tanki ja läks tanki ette seisma. Endise tankistina teadis ta, kuhu seista, et tanki sees oleva mehaaniku vaatepilu ära katta.

Inimesi, kes Ukrainas vene propagandat ja Putinit usuvad, on Laiapea sõnul vähe. "Ma kohtusin spetsiaalselt ühe naisega, kes oli veendunud, et tegelikult oleks tore, kui Vene armee okupeeriks Ida-Ukraina ja Lõuna-Ukraina, ülejäänud osa võiks jääda Ukrainaks endaks," kirjeldas Laiapea kohtumist naisega ja lisas, et kui ta küsis, kuhu naine ise eelistaks elama jääda, siis arvas ta, et Ukraina ossa, mitte okupeeritud ossa. Režissöör rõhutas, et sõda on järjest tugevamini loonud Ukraina identiteeti ning elanikud, kes pole Ukrainas sündinud, peavad ennast ukrainlasteks.

Laiapea rääkis kohtumisest Butša mehega, kellel oli kodus kaks tankitõrjerusikat ning kui vene vägede kolonn jõudis tema majani, tulistas ta oma aiast kütuseveoki pihta, mis plahvatas, peatas terve kolonni ning Ukraina sõjavägi sai terve kolonni hävitada. "See ei ole armee sõda, see on kogu rahva sõda," kirjeldas Laiapea olukorda Ukrainas.

Laiapea usub, et usk võita on see, mis Ukraina võidule viib. "Optimismiks on seda raske nimetada, see on see tunne, et meil pole mitte mingeid valikuid, me peame võitma. See on psühholoogiline mudel, et minul on õigus ja ma kaitsen oma peret, lähedasi ja rahvast. See on see, mis paneb seda rahvast lõpuks võitma," leidis Laiapea. "Enne murdub okupeeriv armee, kuid seda rahvast seal ei murra. See on päris selge."