Ukrainas toimuva sõjaga on Laiapea seotud alates 2015. aastast. "See sõda, millest me räägime, algas 2014. aastal. Enamus ukrainlasi, kellega ma olen kohtunud, tuletavad inimestele, kellel see meeles ei ole, meelde, et sõda on kestnud juba üle kaheksa aasta. See, mis algas 24. veebruar, oli selle ammu eos olnud agressiooni viimane vaatus, mis loodetavasti varsti otsa saab."

Laiapea rääkis, et dokumentalistina hoiab ta alati silmad ja kõrvad lahti, mistõttu läks ta juba mitu nädalat enne suure sõja puhkemist Ukrainasse filmi tegema, tundes ja teades, et suur sõda on peagi algamas. "Ma tulin tagasi 8. veebruaril ja oli veel jäänud siis umbes kaks nädalat selle suure sõja puhkemiseni, aga see kõik oli õhus," nentis ta.

Viimase aasta jooksul on režissöör kuus korda Ukrainas käinud. Visiitide käigus on ta suhelnud sadade inimestega ja samuti pidanud päevikut, et seal toimuvat inimestele lähemale tuua. "Et see sõda ei jääks statistikaks ja loosungiteks, vaid et neid inimesed, kes seal reaalselt iga päev oma valu ja kaotustega on, märgata."

Laiapea sõnul on sõda selgelt välja toonud nii inimeste suuruse kui ka väiksuse. "Mõnel juhul on lausa huvitav näha, kuidas inimeses, keda ei ole enne tähelegi pandud, avaneb selle sõja kontekstis selline pool, mida võib-olla tema lähedaseki ei osanud arvata, et see temas olemas on. Samamoodi igasuguse alatuse ja väiksusega – ka see avaldus nendes, kellele see alge piisavalt suur ja tugev ilmselt on," kirjeldas ta.

Mehe sõnul on tehtud intervjuude käigus välja tulnud nii asju, mida võiks nimetada vapruseks ja kangelaslikkuseks, kui ka arvamusi, mida on raske omaks võtta. Ta meenutas, kuidas kohtus Irpinis Vene juurtega naisega, kes on Ukrainas sündinud ja elanud, kuid arvas, et Ukraina oleks võinud Venemaale soovitud alad ära anda, sest siis poleks suurt sõda tulnud.

"Kui ma küsisin, kuhu ta ise sooviks elama jääda, siis ta arvas, et ta tahaks ikkagi Ukrainasse ehk siis Kiievisse elama jääda, mitte nendele aladele, mille ta sooviks Venemaale ära anda," lisas ta.

Režissöör tõdes, et on samuti palju kokku puutunud arvamusega, et tegelikult on mõlemad osapooled süüdi. "See on hästi solvav, rumal ja alatu," märkis ta ning tõi välja, et see mõjub kui olukord, kus inimest inimest pekstakse tänaval ja pealtvaatajad ütlevad, et nad ei ole ühe või teise poolt. "Kui sa ei vali poolt, oled tegelikult vägivalla poolt."

Raamatukaante vahele jõudis Laiapea sõnul suurem osa kirjapandud lugudest. Raamatust leiab lugusid ajast, mil sõda veel polnud alanud, jutte piiri pealt ja Ukrainas ning samuti on kirja saanud vestlused sõjapõgenikega.

Samuti on tänaseks režissööril piisavalt materjali, et toimuvast film kokku panna. Küll aga nentis ta, et ei soovi filmiga kiirustada. "Väga võimalik, et tuleb minna ja veel selle sõja käigus teha võtteid. Heal juhul, andku taevaisa, saaks teha filmi sellest, kuidas Ukraina on selle sõja võitnud. Võib-olla moodustab see sellise kaare, mis algab ajast enne sõda ja lõppeb sellega, kui sõda on lõppenud," selgitas ta.

"Ma olen kindel, et see sõda lõpeb selles mõttes Ukraina võiduga, seal ei ole teist võimalust. See rahvas on nii tugeva vaimuga ja nii tugevalt koondunud selle agressiooni vastu, et minu meelest võib juba öelda, et Ukraina ei ole küll seda sõda võitnud, aga Venemaa on juba kaotanud. Ma ei räägi ainult füüsilistest kaotustest – see moraalne pankrot, milles Vene riik ja rahvas on, on määratu," rääkis režissöör.