Ah et miski käsib mul kirjeldada

tavalist maakonnaliini sõidubussi,

nagu need vuravad päevas ikka

mitu korda Paide ja Tapa vahel,

vahepeattusega päris mitmes kohas,

nende seas Roosna-Alliku,

iidne Kaltenbrunn.

Nende bussidega sõidavad ainult

koolilapsed, vanurid ja need, kellel

on auto paranduses või load ära

võettud. Õigus, parandusest anttakse

ju tänapäeval asendusauto, seega

langeb see seltskond ära.

Ja siis sõidan nendega mina, sest

mul polegi juhiluba.

Niisiis, need bussid sõidutavad

vanamemmesid peamiselt. Eks nad

käivad kalmistutel haudadel lilli

kastmas ja linnas arsti juures.

Selle liiniga saab nii Paide Sillaotsa

kalmistule, kuhu näitteks on maettud

Kaaruka külavanem Malle Rooba,

kui ka Tapa kalmistule, kuhu

näitteks on maettud põline

Kaaruka küla mees Murikse Kusti.

Neis bussides mängib juhil alati

Vikerraadio, kus räägitakse kogu

aeg tõsisel toonil mingeid

analüüsivaid jutte. Tee praegu

nii raputab, enne Seidlat.

Ehkki ju asfaltt on kõikjal maas.

Need bussid sõidavad tihti

imelikult aeglaseltt, isegi suurel

maanteel, 40–50 km/h vahel.

Maainimesel on aega? Kui läheb

kalmistule, siis küll. Kui arsti

juurde, siis ei.

Raadios kõneleb praegu Hendrik

Relve, mingist vihmametsast

ja mingitest suurtest lindudest,

kes teevad pesa puu otsa nii hästi,

et maapinnalt vaadates pole

midagi näha. Bussiülikool. Ei kuule

siin bensujaamade MyHitsi

plekikõlalist nüüdispoppi.

Kell armatuurlaua kohal näittab

punaseid elektroonilisi numbreid

14:10. Nii ma sõidan. Isuzu,

valge Turquoise, firma Atko.

Peatus Ahula. Peale tuleb noor

ema lapsega, sõidavad Tapale.

Ja mees, kelle näost otsin

esimese asjana põhjust, mis tal

siis lubadega juhtus. "Lähme istume

taha parem." Mees sõidab Aravetele.

Kella kõrval on sildid "Kinnita turvavöö",

"Stopp! Peatu, vaata, veendu",

"Istekohti 32, seisukohti 7", "Sõites

bussis piletita või sõidukaarti

valideerimata on mõjutustrahvi..." –

Maarjamõisa tee. – "...määr

20 eurot". Akendel on kleepsud

"Kas sinul ja su lähedastel on

helkur küljes?", "Varuväljapääs",

"Avarii korral purusta aken

klaasihaamriga".

Mingeid kleepse on veel,

pilttkirjalisi. Katuseluugil on neid

üksteise all lausa neli. Esiukse kõrval

on viis rohelist kleepsu. Näen seinal

kahe aknal vahel isegi klaasihaamrit

ennast, seda purustusjõulist

mütoloogilist atribuutti.

Ja ongi Aravete.

Neis bussides öeldakse bussijuhile

väljudes ikka "Aitäh!" või

"Head aega!". Kes vaikkides väljub,

see kui rikuks mingit püha tava,

purustaks kallist kommet

klaasihaamriga. Ja Hendrik

Relve räägib. Ja iga täistund

on kilomeetrite vahele peotäis

värskeid uudiseid. Siis kõlab

aegadeülene diksiländ.

Kell on 14:19.

Neis bussides sõidavad vana

aja inimesed. Nad kui oleks

ERM-ist linnaloa saanud.

Esiistmetele bussijuhi selja taga

ei lase istuda punavalge kilelintt.

Just nende all näen kinniseottuna

põrakat tulekustutit, must lontt

valmis sülitama valget vahtu.

Mees, kes istub mu ees, kiilaneb

pealaelt. Peale tuli tema tuttav,

mees ütles, et tuleb Viljandist.

Tindil tuleb peale naine valges

jopes ja läheb Tapale. Need bussid

on ju nüüd tasuta, piiksuta ainult

kaardikest. Siseneme Ambla

kihelkonda. Tapale on 16 kiltti.

On 29. mai 2022. aastal.

Ma nüüd enam edasi ei kirjuta,

muidu ei jõuagi seekord rahuliku

sisekaemuseni, akende tagant

möödalibiseva agraarmaastiku

taustal.