Arvustus. Pärnus esinevad kuulsad sürrealistid
"Mees ja naine: uni"
Pärnu Uue Kunsti Muuseum
Näituse kuraator Mark Soosaar
Selle vägeva avantüüri puhul ei teagi, kust otsast alustada. Kas pilguheitest väärikasse ajalukku, kus 30 aastat tagasi algasid rahvusvahelised aktinäitused "Mees ja naine"? Või heita pilk maailmanimega tipploojate paraadile sellesuvisel väljapanekul.
Teema "Mees ja naine" tõlgendusi on lõpmatult, nemad ja nendevahelised suhted on kogu inimkonna ja selle arengu aluseks. Seetõttu on kuraator Mark Soosaar alates 1999. aastast teemat kitsendanud alapealkirjadega ("Pühadus", "Ootus" , "Tulnukad" jt) ja seekord on leidmotiiviks "Uni". See määrab ka stiili, milleks on muidugi sürrealism. Kuigi autorid enamasti ei kujuta oma unenägusid, need ju ununevad, aga nende fantaasiad ja nägemused on nii võimatud, mõnikord ebainimlikudki, et tuleb ajada unenägude kaela. Igatahes muuseumi peasaal lummab kohe sisenedes – Mark Soosaar on ka hea kujundaja.
Rafal Olbinski on tüürimees. Nii võib tema esinemist nimetada, sest väljas on 16 ja videos 22 teost ja avamisele lendas New Yorgist kohale ka autor ise. (Olbinski emigreerus Poolast USAsse 1981. aastal). Poolaka maalidel on olemas kõik, mis köidab paljusid vaatajaid. Peategelaseks on eevaülikonnas naine või tema pea tähendusrikkalt millegagi kokku sulandununa. Olbinski madonna pole kitšilikult magus vaid renessanssipäraselt õilis, rahulik, väärikas. Kui aga renessanssi ajal naised oma juukseid näidata ei tohtinud, siis Olbinski kunstis on neil suur roll: nad lisavad tavapärasena näole kaunidust kas pärjana, lokkidena või krunnina ja ebatavalisena kas lainetavad, lehvivad, põlevad või kallavad vihma. Sündmused toimuvad enamasti madala silmapiiriga maastikul, seega taeva taustal ja autor on ka rünkpilved sündmustesse tõmmanud ("Kosilased vihmas", vt ka videot).
Kõige rohkem armastab Olbinski mängida silmaga, kõige geniaalsemalt Richard Straussi ooperi "Salome" plakatil. Libreto autor Oscar Wilde oli piibliloole andnud sel perioodil moes olnud la femme fatale pärase tõlgenduse. (Salomesse armunud kuningas Herodes palus Salomed ühel oma peol tantsida seitsme loori tantsu lubades täita mistahes soovi. Salome oli omakorda armunud Johannesesse, jumalamees aga jäi truuks jumalale ja Salome mõtles välja soovi – Johannese pea! Herodes pakkus Salomele erilisi ahvatlusi, aga lõpuks tuli tal ikkagi lasta Salomele ette kanda hõbekandikul Johannese pea. Salome suudles Johannese suud ja laulis oma unistuse täitumise õnnest).
Kõik need toredused ja põnevused jõuavad vaataja hingesügavusse tänu teostuse kõrgele tehnilisele tasemele, autori hea värvi- ja huumorimeelele, monumentaalsuse tajule ja erakordsele joonistusoskusele. Harva on kõik need omadused koos ühes isikus. Ka pealkirjad on vaimustavad, näiteks maal "Tantsustaari sünd" kujutab stseeni, kus naine, muidugi alasti, on endale tiivad külge sidunud ja ooteasendi võtnud. Mõnda pealkirja on ka vaimukalt tõlgitud, ühel maalil varjab naine oma rindu pildiga, mis kujutab kahte silmakujulist kera ja pealkirjaks on "Silmad pärani kinni".
Leedulane Šarūnas Sauka on täiesti teist masti mees. Juba formaat on teine, üks hiigelmaal ja negatiivne pealkiri "Vastik teismeline laenas naabrite auto"! Siia-sinna paisatud detailiderohkus on kirev ja kaugelt on näha ka nende jubedus. Minul ei ole piisavalt külma verd nende põhjalikumaks uurimiseks. Mark Soosaar valis selle teose kahel põhjusel. Esiteks, et Sauka kujutab siin kogu tänast inimkonda. Teiseks, et Wiiralti "Kabaree" ja "Põrgu" on sellel maalil värvides, kusjuures kunstnik pole üldse tuttav Wiiralti loominguga.
Šarunas Sauka skulptorist poeg Mykolas on võtnud isast selles mõttes eeskuju, tema kolm kangelast "Spartakas" "Kazimiera" ja "Antanas" on modelleeritud nii, et ka neist tuleb kas eemale hoida või kaasa tunda.
Norra maaligigant Odd Nerdrum on Eestis peaaegu tundmatu. Samas on tema teoseid paljudes maailma suuremates kunstimuuseumides. Nerdrumi ülikallite lõuendite toomine väljaspool Euroopa Liitu asuvast riigist osutus UKM-ile ülejõukäivaks, seepärast näeb vaataja vaid autori litosid. Tema maalistiil on üsna monokroomne, mistõttu graafika annab ettekujutuse autori kunstist küllalt hästi. Nerdrum järgib traditsioone antiigist kuni Rembrandtini. Oma autoportreedes kujutab ta end kuulsa hollandlase riietuses. Veelgi lähedasem Rembrandti kunstile on barokliku valguse käsitlus, kus salastatud valguse allikas valgustab kedagi-midagi väga valikuliselt. Sellel näitusel tekitab teos "Triivimine", kus mees ja naine hõljuvad õhus ja neid saadavad õrnad pilvi meenutavad kangad, seletamatu kurbuse. Teos "Palju õnne sünnipäevaks" nukravõitu lapsega nukras miljöös on sürrealistlik õnnesoov.
Tšiili sürrealismi esindab Francisco Sepulveda. Tema tööd sarnanevad mõneti Olbinski sürrile: vähe värve ja detaile ning mõjuvad monumentaalselt, mõlematel autoritel on üheks väljendusvahendiks puuoksad ja -juured. Ülejäänu erineb, näiteks ladina-ameeriklase naised on põliselanike näojoontega. Teemadesse sigineb sotsiaalsust, näiteks maalis "Pereelu" on vihje naiste alandamisele kodu teenijaks-ülalpidajaks, aga võib-olla hoopiski ülistus naise vägevusele: naine saab kõigega hakkama, tema ülalpidamisel on maja (kannab pea kohal) ja iga tema liigutus kannab vilja (käed on muutunud puudeks).
Soomlane Christoffer Relander on teinud mustvalgeid digimontaaže, kus naisepead on samaaegselt rikkalikud kasvuhooned. Leedu kunstnik Ruta Jusionyte looming on segu naivismist, ekspressionismist, karikatuurist, sürrealismist. Värvimeel tal just parim ei ole, aga piltides on olemas jõud ja fantaasia ja tekib tahe teada saada, mida autor tegelikult kujutab, mis on sõnum. Ukrainlane Marina Škarupa on esitanud hallis üldkoloriidis traagilises helistikus figuraalkompositsioone aastatest 2020–2022. Arvan, et punased olendid on lisatud pärast 24. veebruari.
Eestlaste väljapanek on stiiliderohkem, näiteks Jaak Arro suurejooneline ekspressionism ("Laev"). Šarūnas Saukale lähedases õuduses on valminud Anton Villi "Ratsanik", kes on rohkem mees kui naine. Parema käega hoiab kinni ratsmetest, olematut vasakut kätt varjab keep ja lõhkilõigatud kõhust paistab lapse pea. Manalamehelt Jaan Paavlelt on Mark Soosaar üles leidnud maalid "Loode" ja "Nimeta", mille jõuline kollane-sinine seostub ukraina laste joonistuste väljapanekuga. Teispoolsusesse on jõudnud ka Leonhard Lapin ja Lemming Nagel. Esimeselt on vaade Eestile teist poolt Peipsi järve ja teiselt Marju Kuudi sürrealistlik portree.
Soosaare näitustel ilmneb alati kuraatori kõrge sotsiaalne tundlikkus, mis annab lisaväärtuse ka dokumentaalfilmide festivalidele. Ilmselt polnud juhus, et unenäolise aktinäitusega ühel ajal toimunud XXXVI Pärnu filmifestivalil sai žürii peapreemia Belgia autori Boris van der Avoorti dokumentaal "Ärkvel magaja". See on film autori haigusest insomnia ehk unetus.
Kõige rohkem meeldib mul olla Johanna Mudisti maalide seltsis. Ta on pärinud oma vanaisalt Peeter Mudistilt just selle sõnulseletamatu, mis annab teosele erilise aura. Neis puudub jutustus, teose ainus tegelane nukrutseb-mõtiskleb-molutab, enamasti on maalid lahendatud kolme värviga ja harva midagi veel – väga juhanliivilik. Üks neist "Juur" on ka sürrealismi suurepärane näide.
Toimetaja: Karmen Rebane