Kui Nick Cave'i kontsert Haapsalus välja kuulutati, oli seda raske uskuda, sest kes julgeks võtta kaubanduslikku riski ja tuua legendaarset artisti Eestisse, kus müüb pigem Rammstein. Muidugi, ilmselt on ka kuulajaid, kes käisid mõlemal kontserdil ja võib-olla lähevad isegi Dead Can Dance'i kuulama. Võib-olla käivadki pea kõigil suurematel kontsertidel, lisaks veel Jazzkaarel ja TMW-l, kuid asi pole mitte niivõrd kuulajates, kuivõrd turu piiratuses – suured artistid kipuvad meilt kas üle lendama või jääma heal juhul Riiga. Peamiselt just lennuühenduste tõttu jääb Eesti suuremate naabrite varju ja nii on pidanud nimekaid artiste samuti minema naabrite juurde kuulama.

Aga midagi on muutumas ja selgi aastal on tänu mitmete kontserdikorraldajate ennastsalgavale tegevusele siia jõudnud praegugi olulisi ja tegusaid artiste, kes ei kuulu mitte ainult eilsesse päeva. Nick Cave esines Eestis esimest korda, Stockholmis on ta olnud korduvalt, kontserte on varem toimunud ka Helsingis, nüüdki oli Bad Seeds enne Haapsalu kontserti Helsingis Flow festivalil ja Vilniuses. 2022. aasta tuur kestab aasta lõpuni ja lõpeb Austraalias, kus Cave 1977. aastal Melbourne'is Birthday Party'ga alustas. 

2022. aasta tuur on esimene pärast koroonapandeemiat ja pole kantud missioonist tutvustada uut albumit või raamatut, pigem võis seda võrrelda ülevaatega Cave'i kirevast loominguteest, sest kahe ja poole tunnise kontserdi kava sisse mahtusid nii "From Her To Eternity" 1984. aasta samanimeliselt esikalbumilt kui ka "Vortex" mullu ilmunud B-poolte ja harulduste kogumikult, "There She Goes My Beautiful World" kogu orkestreeringus kui ka "Into My Arms" soolona klaveril.

Kogu kava oli pea et täiuslikult komponeeritud prahvatavast avaloost "Get Ready For Love" kahe üllatuslikult mõjunud encore'ini, imetleda tuleb kogu grupi ja eelkõige Cave'i enda vastupidavust üle 30 kraadises niiskes kuumuses seda kõike edasi anda. Kui publik sai kontserti nautida kergeis suverõivais, olid esinejad laval klassikalistes ülikondades, andes sellega ette teatud visuaalse tähenduskoodi. Ei tahaks kasutada väljendit "rock'i essents", kuid see määratlus oleks Nick Cave'i loomingule praegu ehk kõige kohasem. 

Kui ka kogu tuurikava on paigas, siis iga kontserdipaik lisab sinna mõneti ettearvamatu aspekti, milleks on publik. Nick Cave'i esinemistel on otsene suhtlus publikuga olnud alati teatud määral reegel, kontserdi osa, (ehkki mäletan ka 1997. aasta Roskildet, kus Bad Seeds esitles albumit "Boatman's Call" ja Cave'i esinemine oli hoopis introvertsem). Aastal 2022 pole ka enam suurt vahet, kas tegemist on Saksa, USA või Eesti publikuga. Lugusid teatakse ja ehkki Eestis ei tunta võib-olla niipalju laulusõnu kui teistes lääneriikides, tullakse kaasa ka keerulisemate rütmisaadetega – jagatud rütmiplaksutamine "Weeping Songis", koorina kaasa laulmine "Into My Armsis" ning publik on valmis kandma oma iidolit ka kätel, hoides ta mikrofoni.

Muidugi võib unistada ajast, mil kontserdile tulles jäetakse nutifonid koju või kasutatakse neid vaid viipemakseteks, samas võib ju mõista neid, kes on juba harjunud sellega, et otsivad elu parimate hetkede talletamisel tuge nutifonide mälumahult. Kuid lõpuks on ka see kultuuri osa, kuidas end kontserdil ülal pidada ja Haapsalu publik meeldis kokkuvõttes ka maailmanäinud Bad Seedsile. Meeldis nii, et tehti kaks lisasetti ja tänati südamlikult. Rohkemat ei olekski saanud oodata, sest see oleks läinud juba üle inimvõimete piiride. 

Nick Cave'i looming on saanud omamoodi klassikaks, väljaspool popmuusika muundumisi ja rock'i kulunud rabedust, Cave'i mõju on mõnes mõttes isegi suurem kui David Bowie'l, sest Cave'i looming ulatub kaugemale ja sügavamale kui stiilimuutused. Nick Cave'is on poeet ja muusik ühes isikus ning ta lavapersoon sisaldab kõiki varasemaid kihistusi psühhootilisest proto goth rock'ist hinge tungivate ballaadideni. Cave laulab kaotustest, üksindusest, ja samas on see kõik kantud elujanust. Läbiv on religioosne sümboolika, kuid maailma pühitsus toimub pigem läbi esteetika kui läbi institutsionaalse jumaluse. "I don't believe in an interventionist God.. but I believe in Love", laulab Cave ühes oma kaunimas ballaadis "Into My Arms" ("Boatman's Call", 1997) või "In the end it is beauty that is going to save the world" loos "Nature Boy" albumilt "Abbatoir Blues", 2004).

Ilu ja armastuse ning jumalikkuse suhestatus maailma ebaõiglusega on läbiv ka Cave'i proosas ja luules, mis koos muusikaga moodustab omamoodi vapustava maailmavaatelise terviku, pakkudes pagu sellesama ebaõigluse eest, millega maailm aeg ajalt jõhkralt me ellu sekkub.

Pärast Haapsalu esines Nick Cave ametliku tuurikava väliselt 19. augustil Kiievis.