Deliluh "Fault Lines" (Tin Angels)

Enne pandeemia algust post-pungi nelikuna tegutsenud ja Kanadast pärit Deliluh on katkuaastatega lagunenud hoopis duoks ja kulutanud oma saundi ka selle võrra minimalistlikumaks. Nende uus stuudioalbum "Fault Lines" töötab tegelikult üsna sihikindlalt ka vastu selle praeguse aja trendižanri tüüpmotiividele – ei ole siin seda paljukulutatud Sprechgesang'i ega aimatavaid bassikäike, kitarr on pigem kaugeks jäänud instrument ja keskne on süntidega loodud painajalikult tume ambient-olustik. Album, kus kohtuvad omavahel Warren Ellise ja Nick Cave'i albumi "Carnage" laadne maailmalõpumeeleolu, The Falli meloodilisus ilma Mark E. Smithi ülbuseta ning Sucide'i rõhutatud primitiivsus.

Four Odd Dogs "Unironic Lo-fi Indie" EP (ise välja antud)

Mega tore, kui kuskilt põranda alt ujub pinnale värske Eesti asi, mis on igast pretensioonide vaba. Tänu Trash Can Dance'ile jäi silma anonüümseks jääda soovinud, end Ekkena tutvustanud tudengi projekti Four Odd Dogs alt ilmunud lühialbum "Unironic Lo-fi Indie". Varem kas teiste nimede alt või ainult iseendale ja sõpradele muusikat teinud Ekke on enda sõnul võtnud inspiratsiooni bändidelt, nagu Slowdive, Beach House, Dream, Ivory ja Her's ning kuigi Four Odd Dogs ei too ehk esimese asjana meelele just eelmainituid, on see kerge irooniamaiguga ja osaliselt läbi katkiste kõrvaklappide salvestatud eriti lo-fi magamistoaindi üllatavalt veenev kraam.

Grace Ives "Janky Star" (UMG, True Panther)

Nagu ilmselt arvukatel kordadel varem on tulnud tõdeda iseenda või kellegi teisega dialoogi pidades, siis oma äratuntavat kõlamärki maha jätvatele asjadele juhtub ikkagi suhteliselt harva. Ives on kaasprodutsendi Justin Raiseniga (Sky Ferreira, Kim Gordon, Yves Tumor, Charli XCX jt) aga suutnud luua ühe sellise omanäolise maailma, mis püsib oma fikseeritud raamides, aga mille sees valitseb mõõdukas entroopia. Täpselt paras, et veidi oma veidras dünaamikas vastukarva hõõruda, aga samas mitte kaosesse kaduda. Indipop, mis lastud läbi paksu post-internet'i filtri, aga ei sobitu jällegi kuidagi nt sellest suunast välja kasvanud hyperpop'i kaanonisse, sest kuigi instrumentaali, produktsiooni ja seadetega toimub igast hullusi, ei kipu Ives ikkagi niivõrd popmuusika alustalasid lammutama nagu hyperpop'is sageli näeb.

Lexsoul Dancemachine "Lex On The Beach" EP (Funk Embassy)

Lexsoul Dancemachine jättis oma esimeste albumitega natuke kohatult rabeleva mulje, üritades ehk liiga suure jõuga ja liiga kiiresti suruda end traditsiooniliselt mustanahaliste muusikute mängumaale ning ebaeestlaslikku ekstaasi ja ekstravertsust sisendades taaselustada seda siinses kultuuris kopeeri-kleebi meetodil ja veidi sätitult. Sellele väiksele puude allapanekule järgneb aga suur aga – aastate jooksul on Lexsouli roll Eesti muusikaskeenes mitmes mõttes paika loksunud. Neil on oma funktsioon tõhusa peobändina, kellel on truu ja märkimisväärne publik ning mis olulisem, nad on muusikas üles leidnud selle päris nende oma sisemise nn tiksu, millele tabasin end mõtlemast, kui 2020. aastal ilmus singel "Entertainment", kust kõlas välja, et bändi turi ei ole enam pinges sellest eeskujude tähttähelisest järgimisest.

Viimane on üks põhjus, miks nende uus lühialbum "Lex On The Beach" ka kõrvu jäi. Teine on see, et mõneti on see korralik kõrvalepõige sellest hoogsast tänava-funk'ist, mida harjunud neilt muidu kuulma. Jahtrokilik suund on võimaldanud tempot maha võtta, kehad lõdvemaks lasta ja lülituda funktsionaalsema suunaga muusikalt baleaarsele, vaibipõhisemale, kus keskne on see, et lihtsalt oleks hea olla. Täpselt nii nagu kergelt jahe tuul, mis puhub lauspäikse all head jooki juues õigel momendil riiete vahelt läbi, kõlab ka "Lex On The Beach". "Meie uus EP on täielik ja täiuslik suve soundtrack," kirjeldas Robert Linna pressiteates, ja eks see tegelikult selle lühialbumi tõesti kokku võtab ka.

Sinead O'Brien "Time Bend and Break The Bower" (Chess Club)

Lõpetuseks veel üks artist, kes sarnaselt Deliluh'ile laiendab seda, mida oleme harjunud siin viimasel ajal paljuviljeletud post-pungi nime all kuulma – Londonist pärit, Iiri päritolu Sinead O'Brien ja tema debüütalbum "Time Bend and Break The Bower", mille saund on kujunenud kuskil punkluule, 80ndate sündipopi, millenniumialguse diskoindi ja eksperimentaalroki ristumiskohas. Kuigi aeg-ajalt tekib paha järelmaitse sellest, et O'Brien tahab oma lüürikaga olla kavalam kui ta poeetiline arsenal näib võimaldavat ja instrumentaalne osa on oma momenti väärivatest põnevatest lahendustest olenemata teksti kõrval jäetud vaeslapse rolli, on see esikalbumi kohta ikkagi üllatavalt hästi lõikava servaga teos, mis küünitab puhtalt muusikaalbumi skaalalt ka tugevalt performance-kunsti aladele.

Nende ja eelmiste soovituste vahele jäänud ajal jõudis aga ilmuda veel terve posu asju, mis oma märgi maha jätnud ja tuleks kiirelt kõik siin üles lugeda: emotsionaalselt end igas suunas sirutav ja instrumentaalselt rikkalik Sharon Van Etten ja tema "We've Been Going About This All Wrong", pikalt pildist väljas olnud Warpaint ja nende muidu turvalisest dream pop'ist hoopis eemale nihkuv "Radiate Like This", mitte-ainult-Robert-Pattinsoni tüdruksõbra, lohakalt elegantse Suki Waterhouse'i debüüt "I Can't Let Go", eriti vali ja pöörane, Jaapanist Kyotost pärit punkansambel Otoboke Beaver albumiga "Super Champon", Kuuba-Venezuela päritolu kaksikutest duo Ibeyi rituaalimuusikat tänapäeva vormis lahendav "Spell 31", igatahes ka Kendrick Lamari täielik oopus ja meistritükk "Mr. Morale & The Big Steppers", Ameerika Lõuna-gootika liini naiiv-utoopiliste unelmatega liitev Ethel Cain ja tema "Preacher's Daughter", ootamatuid ümberlülitusi pakkuv Leikeli47 kolmas album "Shape Up", gqom'i ühe esindaja, Phelimuncasi mõnusalt hull teine stuudioalbum "Ama Gogela", ja põhimõtteliselt ikkagi Radioheadi tegeva The Smile'i debüütalbum "A Light for Attracting Attention". Aga kindlasti panna kõrv peale ka järgmistele: ootamatult suureks rokkstaariks kasvanud ja lihtsalt meeldiva Harry Styles'i end samm-sammult avav "Harry's House", eplikcore'i hüljanud ja sündikeskseks pööranud Taavi-Peeter Liivi "Skorpion", industriaali, post-punki ja shoegaze'i üheks siduva Just Mustardi "Heart Under", Maris Pihlapi jõuline, pärimuse ja elektroonilise muusika kokkupuutealadel toimetav "The Search For Life Within", teknomuusikat pimedatest ruumidest väljatoov ja delikaatselt väänav HAAi "Baby, We're Ascending", ning meeldivalt suva suhtumisega tehtud, heas mõttes kergelt totakalt mõjuva Suve omanimeline lühialbum.