Väga tihti ei kohta näidendeid, mis panevad nii efektiivselt naerma ja nutma. Amelia Bullmore'i seni viimane näitemäng "Di ja Viv ja Rose" on just selline algmaterjal. Bullmore'i näidend kõneleb kolme naise piirideta sõprusest läbi elu keerdkäikude paljude aastate jooksul. Autori tegelased mõjuvad inimlike ja ehtsatena.

Näitlejatele pakuvad sellised elavad karakterid kindlasti põnevat mänguruumi. Di (Ülle Lichtfeldt), kellele meeldivad tüdrukud rohkem kui noormehed, on väga poisilik naine, aga tema abitus tõmbab inimesi ligi. Lichtfeldt on mõjusalt habras, Di'le on tänu näitlejanna veenvale mängule võimalik kaasa elada. Viv (Tiina Mälberg) on intelligent, kes veedab rohkem aega õppides kui sotsialiseerudes, ent Viviani ebakindlus nii-öelda väljaspool akadeemilist maailma teeb karakteri paeluvaks. Tiina Mälbergi mängustiil on esietenduse algul veidi ebalev, ta justkui otsib enda tegelast, aga varsti saab paraja hoo sisse ning Viv hakkab näitleja esituses elama. Rose (Elina Reinold), kes on kolmest tegelasest kõige särtsakam, võlub enda naiivsuses. Reinoldi karakter on niivõrd elav ja sümpaatiat äratav, et teda on lausa lust vaadata. Tema energilisus päästis nii mõnegi lavastuse igavama stseeni ära.

Malle Maltise muusikaline kujundus, mis ei koosne ainult 1980. aastate hittlugudest, on erinevate varjunditega ning illustreerib laval toimuvat. Kärt Petseri videokujundus on vaimukalt tehtud, ent kohati tundus video kasutamine publiku tähelepanu kõrvale juhtimisena, sest samal ajal teisaldati laval rekvisiite.

Yana Khanikova neoonvärvides kunstnikutöö tekitas samuti kahetisi tundeid. Ühest küljest sobib selline värvivalik küll kaheksakümnendaid illustreerima, kuid sellise lavakujundusega tehakse kolmest elujõulisest naisest justkui Barbie'd, kes värvide keskel plikalikult tantsivad. Liikumisjuht Helen Solovjev on näitlejannad küll laval loomulikult liikuma saanud ning Roomet Villau valgustus on meeldivalt teatraalne, kuid säärane kunstiline valik – teha kolmest lahedast naisest tantsisklevad tibid – hämmastas mind.

Peeter Raudsepp võinuks lavastajana lavateost veelgi sujuvamaks teha ning tuua sisse paar huvitavamat režiilahendust, mis muidu staatilist lavastust paeluvamaks oleks muutnud. Nimelt olid lavateose paljud stseenid lahendatud liialt sarnaselt, mis muutis aga lavastuse vaatamise tüütuks. Ainus üllatus, mida Rakvere teatri uus lavastus pakub, on Rose'i surm, mida ei valmistata vaatajaskonna jaoks kuidagi ette. Näidend ongi iseenesest fragmentaarne, kuid Rose'i matuste-stseen on siiski liiga järsult lahendatud.

Ei näe tihti lavastust, mille algmaterjal on puudutav, kuid lavateos jääb ise keskpäraseks. Rakvere teatri "Di ja Viv ja Rose" on paraku just selline.