Kirjandusega seoses ei tahaks ju esimese asjana hakata rahast rääkima, aga täna me seda siiski teeme. Ja põhjuseks on see, et raamatukogude teema-aastal tegi riik oma autoritele sellise kingituse, et ajas käe sügavale nende taskusse ja võttis 57 protsenti raamatukoguraamatute laenutushüvitisest ära. See on üsna pretsedenditu, arvestades veel, et meil justkui on raamatukogude aasta. Kõrvaltvaatajana jätab see mulje, et tööandja lihtsalt ühepoolselt otsustas palka vähendada. Tööõigus seda ei luba, aga näed, riik tohib. Mis emotsioone selline käik sinus tekitab?

Minus tekkis kohe selline tunne, et me oleme justkui kuskile 90-ndatesse kinni jäänud. Mäletan, et ma töötasin nullindate alguses ööklubis turundusjuhina ja ühel hetkel jõudsid ka Eestisse autoriõiguste teemad. Ja kui tuli uudis, et enam ei võigi lihtsalt ööklubis või ka isegi restoranis taustaks mängida mingit plaati, mille sa oled ostnud, et kõige eest tuleb maksta, siis see alguses tundus inimestele nagu jube võõras teema. Et mis mõttes? Me oleme ju ostnud need helikandjad, et mis mõttes ma ei või nüüd rahvale mängida.

Aga praegu tundub see ju täiesti loogiline. Me maksame Spotify eest ja Apple Musicu eest ja raadiod maksavad autoritasusid. Olen töötanud ETV-s toimetajana ja on olemas sellised asjad nagu muusikalehed, mis tuleb ära täita selle kohta, millist muusikat sa oled kasutanud saates, sest kõik läheb tasustamisele. Aga miskipärast on raamat justkui selline asi, mida peaks saama tasuta ja kui kirjanikud on nüüd pahased, siis suhtumine on natukene selline, et kas sa siis nüüd raha pärast kirjutad raamatuid või miks. Et millegipärast raamat on see looming, mida justkui peaks saama tasuta.

Ma võin repliigina öelda, et ka ajakirjanikelt eeldatakse tasuta loomingut. Imestatakse, et miks see artikkel on maksumüüri taga, see peaks olema kõigile tasuta lugeda, sest see on nii oluline.

Seda ma olen ise ka kogenud, et isegi võõrad inimesed kirjutavad mulle, et hei, sissejuhatus on väga põnev, kas sa võiksid mulle saata selle, mul ei ole ligipääsu. Ja kui vaatad vahel selle inimese profiili huvi pärast, et kes see nahaal on selline, siis ega nad ei ole sellised nagu Jan Uuspõllu filmist see FIE, kes on ketiga kuskile keldrisse aheldatud, et ta on üleni mullane ja saab körti korra päevas, et ta tõesti ei saaks seda endale lubada. Need on täiesti sellised pildi järgi heal, normaalsel järjel inimesed, kes miskipärast eeldavad, et tema tähelepanu on juba minu jaoks piisav tasu. See, et tema tahab seda lugeda, et ma peaks olema kuidagi – kuidas siis öelda ilusti – sillas.

Veel olin ma natuke segaduses, et palju nüüd räägitaksegi sellest, et tegelikult see laenutushüvitis, see tasu ei ole kahepoolselt kokku lepitud. Kui mingi asi on tasu, siis tegelikult eeldab see seaduse järgi, et see on kahe poole kokkulepe. Aga põhimõtteliselt, esiteks on riik justkui kaaperdanud minu autoriõigused, sest ma ei või öelda, et näiteks minu teosed ei tohi olla raamatukogus. Ja ühepoolselt on ta ka otsustanud, mis see tasu on.

Me käisime ka kohtumas ministriga ja seal selgus, kuskohast need numbrid või see tasu on võetud. See on nagu jäänud vanast ajast: keegi ei ole seda üle vaadanud, ei ole kutsutud kirjanikke laua taha, et näiteks aru saada loomeprotsessist või et mis teie arvates on väärt see, kui inimene läheb raamatukokku ja võtab selle raamatu näiteks ühekordseks lugemiseks. Sellist olukorda pole olnud.

Natukene on selline jõuetuse tunne, et keegi minu eest midagi otsustab kuskil. Aga teisalt on ka see, et ükskõik kui väga kirjandus kellegi seest lihtsalt idee poolest sündima peaks, fakt on see, et seda ei juhtu, et selle vormistamine on ikkagi töö, see võtab aega ja see aeg peab millegi arvelt tulema. Raamatut kirjutad päris kaua ja sel ajal, kui ma kirjutan, ei saa ma näiteks töötada Selveris kassapidajana. Aga kui nüüd on valida, et Selveris kassapidajana töötamise eest saab raha ja kirjutamise eest mitte, siis päeva lõpuks, kui süüa on vaja, siis on kirjanikul kasulikum minna ju kassapidajana tööle.

Kust kirjanike peamised sissetulekud tuleva? On need raamatute laenutushüvitised või on need honorarid, mida kirjastused maksavad või mingi kolmas viis?

Laenutushüvitis, ütleme ausalt, on nali, see ei ole mingi sissetulek. Kevadel, suve alguses, kui need tulevad, siis see on üsna tavaline ka varem olnud, et inimesed vahetavad omavahel seda infot. See on justkui nali, et näed, ma sain kuus eurot. Need, keda laenutatakse rohkem, nemad saavad loomulikult ka vastavalt rohkem raha.

Ma vaatasin, kes siis kõige rohkem said ja enim sai Ilmar Tomusk - 2499 eurot ja 80 senti. Tema teoseid laenutati üle 25 000 korra. Temale järgnes Marje Ernits. Ma pidin guugeldama, kes ta on ja selgus, et tegemist on pensionärist sarikirjanikuga, kes on väga viljakas, kirjutab igal aastal mitu teost ja teda laenutatakse palju, ligi 16 000 korda laenutati. Tema sai üle 2000 euro samamoodi. Ja olgu siis öeldud, et kirjanik Susan Luitsalu teoseid on laenutatud 5694 korda ja saanud selle eest 499 eurot ja 8 senti.

Jaa, koroonaajal ma sain äkki 1500-1600 eurot. See oli siis eelmine aasta.

Nii et see peegeldabki täpselt seda 57 protsenti, mis maha võeti. Ehk loetakse enam-vähem sama palju, aga sissetulek on lihtsalt niivõrd palju väiksem.

Ja on selge, et mina olen oma laenutustega selline edukama otsa kirjanik, aga kui sa oled selline, kelle raamatud on võib-olla natukene liiga raskesti läbi näritavad peavoolu lugejale või inimesele, kes eelistab lugeda meelelahutust, aga siiski ka sinu looming on vajalik, siis laenutustasu ei ole mingi sissetulek selle inimese jaoks.

Kui me siin rääkisime ülemisest otsast, siis tervikpildi hoomamise huvides tuleb ära mainida, et mediaanhüvitis oli 15 eurot ehk siis pooled kirjanikud, tõlkijad said alla 15 euro ja pooled üle.

Paljud inimesed, kes olid autorid, ilmselt ei ole enda jaoks seda niimoodi lahti mõtestanud. See on natuke nagu selline nali, et olen loll, kes kirikus sai peksa ja siis pärast lähed, räägid seda kõigile, et küll oli naljakas, et vaata, mis minuga juhtus.

Aga kust siis ikkagi kirjanike sissetulekud tulevad?

Tööl tuleb käia. On osa õnnelikke, kes saavad kirjanikupalka. Ma ei tea, kas neile sellest piisab, ma ei ole ise seda taotlenud. Ma ei tea, kas seal on äkki juures mingi klausel, et mida sa siis tohid teha või mida mitte. Ma tean, et minu sõbranna Katrin Pauts on palju rääkinud igasugu stipendiumitest ja loovisikute ravikindlustus on tal väga südamel. Kui ma ei eksi, siis tema kuskil rääkis sellest, et mingi toetus, mida ta tahtis taotleda, eeldas seda, et mitte midagi muud ta ei tee. Tööl ei tohi käia, et seda saada.

Kui sa juba kirjanikupalga juurde tulid. Seda saab igal aastal viis kirjanikku, toetus kestab kolm aastat ja kuus aastat on seda välja antud. See nimekiri on üsna kirju. Kuidas sulle tundub, kas see süsteem on kuidagi arusaadav, läbipaistev, et mille eest seda kirjanikupalka määratakse? Kas see on mõeldud sotsiaaltoetusena või särava loovisiku premeerimisena või mis selle mõte on? Enne kui sa vastama hakkad, ma ütlen, et aastatel 2022-2024 on valitud kirjanikupalga saajateks Jüri Kolk, Peeter Sauter, Reeli Reinaus, Margit Lõhmus ja Tõnis Vilu.

Ma arvan, et nii mõnigi nimi sealt tavalugejale ei ütle midagi. Ma ei oska seda kommenteerida, kas see on mõeldud nüüd säravate saavutuste eest või selleks, et saaks rahulikult loomingule keskenduda. Ma eeldan, et see on selle jaoks, et saaks rahulikult loomingule keskenduda, aga mille põhjal see otsus tehakse, ma täpselt ei tea.

Minu teada on seal mingisugune hääletus, mingi komisjon hääletab seda, kuna just nimelt selle ümber on nii palju vahtu ja intriigi, et kes siis ikkagi otsustab, milline onupojapoliitika selle taga on. Eks neid kõlakaid on ju ka igasuguseid, et kes siis kuidas ja mille põhjal hääletas kellegi poolt.

Lihtsalt kuna ma olen kogu aeg tööl käinud, siis ma ei ole tundnud vajadust, et ka sinna kandideerida. Mul on ka selline tunne, et kui ma kandideerin ja teen erinevaid projekte, et äkki siis see on ebaaus mõne suhtes, kes ei ole võimeline näiteks üldse tööl käima. Ühe sõnaga, ta on kuidagi tundunud mulle ebaaus. Mul on olemas karjääriväljundid lisaks kirjutamisele, mis mulle meeldivad, mis rahuldavad minu saavutusvajadust. Jah, ma ei ole pidanud ausaks seda, et kuskile kandideerida.

Aga ma olen natukene siit ja sealt kuulnud, et eks selle ümber on sellist ussitamist ka, et miks tema ja miks mitte mina. Keegi luuletaja oli lausa purjus peaga läinud nii endast välja, et oli siis pool Facebooki täis mustanud kedagi, kes talle ei meeldinud ja kes siis sai selle preemia. Seal on paras Santa Barbara.

Kadedust üksjagu?

Ma arvan, et seal on kadedust. Ega need kirjanikud on ju igaüks karakter omaette. Praegu selle laenutushüvitiste teemaga ka ma olen tähele pannud seda, et on siis osad, kes hirmsasti võitlevad selle nimel, näiteks Mika Keränen ütles, et tema rohkem ei kirjuta eesti keeles enne, kui see asi korda ei saa. On teisigi, kes on palju laenutatud ja on sõna võtnud. Ja siis on mõned, kes on väga populaarsed ja pole üldse sõna võtnud, aga kelle kohta ma tean, et ka nendel on oma mingisugune tööväljund olemas. Ma ei tea, kas siis neil ei ole aega muretseda selle pärast, ta peab tööl käima, pole aega võidelda. Aga siis on ka selliseid, kes kuidagi nagu ei lähe selle teemaga kaasa ja ma arvan, et seal on ka see, et kui su raamatuid ei laenata üldse, siis sa ei oska ennast ka puudutatuna tunda.

Võib olla ka väike kadedus, et kuskil mingisugused kriminullide autorid kraaklevad, sest nende asju tõesti laenutatakse väga palju või siis ka need, kes ise kirjastavad. Aga kui sul tegelikult ei ole sealt midagi võita, siis sa ei viitsi rabeleda.

Ma tean ju, et Eesti on väike konnatiik ja kõik tunnevad kõiki. Ma olin ise sel aastal "Edasi" novellivõistluse žüriis ja ma absoluutselt ei olnud nõus seal mingite valikutega. Ja kuidagi inimene, kelle taies ei olnud absoluutselt minu arust mitte mingil tasemel, see oli lihtsalt selline paberile oksendatud arusaamatus ja kui ma helistasin žürii esimehele ja ütlesin, et minu arust see ei ole põhjendatud, et mina sellele inimesele ei pannud üldse punkte ja žüriis on kokku kolm või neli liiget, siis kuidas ta saab nii kaugele jõuda. Siis tema ütles, et tema meelest see on üks parimaid ja et tema kujutab enda peas ette seda häält, millega see inimene seda lugu jutustab. Ühe sõnaga, kui sa tunned autorit, siis on ju samamoodi võimalik, et sa tead, et tegelikult on tal vaja hambaarsti juurde minna ja et ta naine on juba täiesti endast väljas, et uut pliiti on vaja, näiteks sa tead, et tal on raske keskenduda, näiteks on vaja mingit muud tööd otsida, ja siis käib nagu selline onupoeglus ja täditüterlus. Vaata, tegin uue sõna praegu. Pushitakse omasid. Vot selline moment on mul seal selle kirjanikupalga ümber, et mis alustel see valitakse ja kes selle otsuse teeb ikkagi ja mille põhjal.

Katrin Pauts on tegelenud kirjanike sotsiaalsete garantiide teemaga. Kuidas me üldse defineerime kirjanikku või kunstnikku? Kas inimene, kes kirjutab, annab raamatuid välja, aga keegi neid ei loe, on kirjanik? Või kunstnik, kes maalib küll pilte, aga keegi neid ei osta, keegi neid näitusele välja ei pane, kas ta on kunstnik? Kas kirjanik, keda massid jumaldavad, aga kriitikud ei kannata silmaotsaski või kunstnik selline, on nad kirjanik või kunstnik? Kas nad väärivad ühiskonna tunnustust mingite sotsiaalsete garantiidena? Kuhu me selle piiri tõmbame?

See on väga hea küsimus, et kes siis on kirjanik, kes on kunstnik. Tänapäeva meemide maailmas olen päris palju näinud seda, et oo, kui sa tahad joonistada pilte, siis sa juba oledki kunstnik. Mõnes mõttes on väga õige. Meil ei ole sellist eriala nagu kirjanik, et lähed sinna, saad bakalaureusediplomi, saad kirjanikuks, siis pärast lähen magistrisse ja saad veel meisterkirjaniku kraadi ka. Sellist asja meil ju ei ole. Eks kirjanik ongi see, kes lihtsalt istub maha ja hakkab kirjutama.

Kas nad kõik väärivad ka siis neid sotsiaalseid garantiisid, haigekassat, ükskõik, kas teda loetakse või ei loeta, ostetakse või osteta?

Selleks, et kirjanike liitu saada, peab sul olema mingisugune pagas ette näidata ja siis seal otsustatakse, kas sa kõlbad või mitte. Ma arvan, et nende sotsiaalsete garantiide jaoks peaks olema samamoodi ette näidata mingisugune pagas. Võib-olla siis teha seda mingi perioodi kaupa, sest on ka inimesi, kes ühel hetkel kirjutavad ja siis loobuvad täiesti kirjutamisest. Et see ei tähenda siis, et kui sa oled viis raamatut kirjutanud, et siis on teenitud välja eluaegne tervisekindlustus.

See tervisekindlustuse teema on üldse selline asi, mis meil Eestis on päris tore. Ma olen ise töötanud pikalt Dubais, millest ma olen kirjutanud ka raamatu "Minu Dubai" Epp Petrone minu-raamatute sarja. Seal riigis on niimoodi, et igaüks ise ostab endale selle kindlustuse ja see on kohustuslik. Samamoodi Ameerikas on tervisekindlustus. Haigeks jäämine on tohutult kulukas. See on tõeline luksus.

Ühest küljest on meil väga hästi, aga teisest küljest ma ei kujuta ette, mille põhjal me siis tõendame, et üks on väärt seda tervisekindlustust ja teine mitte. Mida ma selleks pean tegema, et tõestada, et ma olen vabakutseline.

Eks siis peab ilmselt kutsumust täitma?

Minu uues raamatus on üks selline tegelane, kibestunud kirjanik Riho, kes kirjutas oma nooruses ühe väga-väga populaarse raamatu, aga sealtpeale pole tal sulg jooksnud. Ta on väga kade kõikide oma kolleegide peale, kellel läheb natuke paremini. Selleks ma pean kõigepealt oma raamatu valmis saama muu töö kõrvalt, et saaks Rihost lugeda.

Kuidas on su enda motivatsiooniga kirjutada? Nagu juba rääkisime, siis Mika Keränen teatas protestiks, et ei kavatse enne eesti keeles ühtegi uut romaani kirjutada. Sa jätkad kirjutamist?

Minul on selline jama, et mul on lepingud oma kirjastajaga tehtud nii, et ma olen sunnitud raamatud valmis kirjutama. Aga ausalt öeldes natukene on tuju ära läinud küll kuskile peitu, mitte päris nulli.

Kirjutada iseenesest ju tahaks, aga ma tean, et kui ma saan oma raamatu valmis, siis on absoluutne seadusega pandud kohustus anda see raamatukokku laenutamiseks. Aga vaadates raamatukogude tõusutrendi, et need muutuvad aina populaarsemaks ja raamatud ju lähevad praegu poes aina kallimaks. Raamatukogudest laenutatakse aina rohkem ja kui riik, kes soovib seda väga sümboolse raha eest hüvitada, siis ma lihtsalt ei saa täpselt aru, miks ma peaks tegema tasuta tööd. Päeva lõpuks on ju ka see, et kui raamatukogudest laenutatakse, siis raamatute trükitiraažid jäävad ju ka väiksemaks, kui keegi neid ei osta. Ja kui keegi neid ei osta, siis kirjanikule makstakse vähe raha ja kui sulle makstakse vähe raha ja laenutamise eest peaaegu üldse mitte midagi, siis see lihtsalt ei tasu ennast ära.

Nagu iga keskmine eestlane, käisin ka mina eelmisel nädalal Soomes tööl. Arvutimängud on väga populaarsed, nii populaarsed, et juba korraldatakse maailmameistrivõistlusi ja oli ülisuur ülekanne. See on siis üks populaarne Soomes loodud iPadi mäng. Vahepeal mõtlesin, et võib-olla peaks hakkama ise mängima, sest maailmameister võitis 250 000 eurot, järgmine oli 150 000 kuni selleni välja, et kes seal finaalis oli viimane, 16., tema sai 20 000 eurot. Võib-olla peaks mängima neid mänge, aga töötasin seal ühena produtsentidest ja ma sain selle nädala ajaga rohkem raha kui kirjastajad selle raamatu eest, mis ma järgmisena välja annan.

Kui ma istuksin hommikust õhtuni, siis ma kirjutaks raamatu, ma arvan, kuu ajaga valmis või kahe kuuga. Aga selge on see, et selleks ei ole aega. Ja tegelikult, kui sa tahad ikkagi teha piisavalt palju uurimustööd ja seda üle lugeda ja lasta kellelgi teisel lugeda, et siis ta on ikkagi vähemalt pooleaastane projekt.

Kui kaua sa näiteks oma "Ka naabrid nutavad" romaani kirjutasid?

Me hakkasime kirjutama Eia Uusiga hästi suure tuhinaga mõlemad romaani, kui me avastasime, et romaanivõistluse tähtaeg on lähenemas. Siis ma kirjutasin mingi kaks kuud seda, ma arvan. Ja siis mai lõpus jäin haigeks ja sain aru, et ma ei jõua seda valmis, et mul ei ole mõtet punnitada igal õhtul oma unetundide arvelt. Siis ma kirjutasin suvel, ma arvan, kolm kuud veel ja ütleme nii pool aastat. Sinna lähevad ju kõik need lugemised ka siis pärast, kui see asi on toimetatud ja kaante vahel. Et jah, pool aastat umbes.

Ja seda sa teed töö kõrvalt? Päeval käid tööl, õhtul istud ja kirjutad?

Ikka, jah. Õnneks mul ongi selline projektipõhine töö, et mul jääb nende projektide vahele piisavalt palju õhku, kus ma siis saan teha mingisuguseid pisemaid projekte, kirjutada mingeid artikleid, kolumne ja raamatut. Aga raamatu kirjutamine on nii pikk protsess. Kui me jaotame selle ära nende kuude peale, kaua see aega võtab, siis kirjastaja makstud tasu ei ole ju samamoodi piisav selleks, et ära elada ühe raamatu kirjutamisest kõik see pool aastat. Samamoodi pärast peaks saama ju raha juurde, kui raamatut poest ostetakse.

See ka šokeerib inimesi, et arvatakse, et raamatuid trükitakse tuhandetes. Ma arvan, et seda valearusaama levitavad mõned väga populaarsed pool-eneseabiõpikute autorid, kes räägivad, kuidas 10 000 mis iganes käsiraamatut, kuidas olla mees või kuidas olla naine, et need kõik juba esimesel päeval müüdi läbi ja nii edasi. See ei ole reaalne. Minu esimene tiraaž oli 2000, see on popp raamat. Eriti hästi aitas kaasa, et inimesed, kes muidu raamatuid ei loe, olid koroonaajal ilmselt hullumas. Elad kortermajas, naabrid trambivad ja siis tahad lugeda raamatut nagu "Ka naabrid nutavad", et ta lihtsalt iseenesest hakkas uuesti müüma ilma igasuguse kampaaniata. Ma arvan, et äkki on mingi 4000 trükitud. Aga mingisugustel raamatute, mille kohta pole päris kindel, kas rahvas tahab neid ka osta, on tiraažid näiteks 500. Raamatutiraažid Eestis on lihtsalt kohutavalt väikesed, eriti muu maailmaga võrreldes.

Ja kui kirjanik ei tee tarka lepingut, siis kordustrüki pealt ei pruugi ta üldse teenida.

Ma tahaks loota, et selliseid inimesi ei ole, aga mõned kirjanikud, nagu ma ütlesin, kirjanikud on fruktid, igaüks on omamoodi, võib-olla mõni hõljub sedasi pilvedes, et ei tee üldse mingit lepingut. Alguses on siis nii, et kui sa müüd oma käsikirja maha, siis sa saad mingi teatud raha ja kui see läbi müüakse, siis hakkad uuesti saama iga raamatu pealt raha. See oleneb lepingust. Aga kui nüüd inimesed raamatukogust laenutavad sinu raamatut, siis keegi ju ei osta seda. Sealt jääb see raha saamata.

Praegu saab kolm senti ühe laenutuskorra eest, aga kui keegi ostaks poest raamatu, siis oleks kaks eurot. See, mille nimel töötab mitte ainult kirjanike liit, vaid terve see huvitatud grupp autoreid, on see, et laenutuskord oleks vähemalt 30 senti.

Kui nüüd raamatute kaanehinnad poes järjest kallinevad, siis meil ju õige pea võib olla olukord, kus inimesed enam ei ostagi neid, sest see on kulukas. Samas laenutamine on nii lihtsaks, mugavaks tehtud, et ostmine asendubki laenutamisega. Millest siis kirjanikud elama hakkavad?

Siis elavadki kirjanikupalgast, need siis kirjutavad. Ja siis rahvas saab valida neid raamatuid, kellele riik palka maksab. See ka kuidagi meenutab mulle väga üht teist riigikorda, mis on meil olnud siin Eestis, et loed seda, mille eest riik maksab. Keegi kuskil siis otsustab, millised kirjanikud sealt sõelast läbi pääsevad.

Looming ei ole tegelikult mingisugune Pegasus, mis sulle peale tuleb. Sul võib olla hea idee, aga nagu ma ütlesin ka enne, selle vormistamine on tegelikult töö. Seal on ka väga palju käsitööd: on ju väga palju selliseid nürisid, igavaid momente, palju guugeldamist, kui sa tahad ennast mingisuguse teemaga kurssi viia, millest sa midagi enne ei tea. Kui sul keegi seda tööd kinni ei maksa, siis ongi mõnusam inspireerivaid mõtteid omaette mõlgutada. Nagu Keränen siin ütles, et ta enam ei kirjuta eesti keeles. Siis jäävadki need, kes saavad mingit tasu, kellele see mõistlik on. Jällegi, keegi otsustab kuskil siis, mida rahvas loeb ja igal aastal viis inimest tuleb sinna nimekirja.

Lisame siia juurde veel kolmanda aspekti ka, nimelt e-raamatuid, mida raamatukogud nüüd tahavad tasuta laenutatavaks teha, mis tähendab, et kirjanike sissetulek kahaneb selle võrra veelgi.

Selle e-raamatu kohta on küll nii, et me oleme kokku leppinud mitme autoriga, et me lihtsalt ei luba seda ja see ei ole ainult autorite poolne, vaid ka kirjastajad ei taha seda lubada. Et on keskkondi, kus e-raamat tasub ennast ära, aga kohe kindlasti mitte raamatukogude süsteemis.

See tekitab põhimõtteliselt olukorra, kus ongi nii, et mitte keegi ei pea seda raamatut enam ostma, ei pea isegi raamatukogusse kohale minema, et seda tasuta saada. See on absoluutselt jabur, sest mitte ühtegi teist kunstiliiki ei saa ju niimoodi tasuta tarbida. Okei, pensionär läheb muuseumisse kohale, saab vaadata tasuta pilti. Aga ma ei kujuta ette, kas ükski filmiprodutsent näiteks lubaks sellist asja, et riik ütleb, et tore, et te tegite erarahastusega filmi, aga me nüüd ostsime selle DVD ja me hakkame seda linnarahvale tasuta näitama, sest kõik peaksid saama seda filmi näha.

See on täpselt samamoodi, nagu et me nüüd võtsime maksumüüri sellelt artiklilt maha, kõik saavad tasuta lugeda.

Jah, et kõik saate käia tasuta kinos, saate käia tasuta kontserdil. Tanel Padar näiteks esineb Alexela kontserdimajas ja riik ütleb, et oi, kohustus on teil lasta kõik tasuta sisse või noh, okei, sinna mahub tuhat inimest, me anname siis kolm senti. Et selle me anname sulle siis kompensatsiooniks terve õhtu eest ja katsu see siis oma bändi, valgustajate ja kõigi vahel ära jaotada võrdselt. Ja siis kõik lähevad peale kontserti poodi ja ostavad endale jäätist. Ja lähevad kerjavad pärast nurga peal, sest midagi alles ei jäänud.

See meenutab seda üheksakümnendatel ja nullindatel valitsenud sundüürnike süsteemi, et riik küll tagastas majad omanikele, aga kui sul olid seal üürnikud sees, siis sa ei tohtinud neilt rohkem üüri küsida kui riigi kehtestatud miinimum, millega majaomanikel ei olnud võimalik seda maja korras hoida.

Minu arust meenutab see olukord pigem mu lemmikut reisiraamatut "Totu kuul", kus Totu läks sööklasse ja sõi seal kõike head ja paremat ja kui tuldi küsima, et kuule, maksa nüüd raha selle toidu eest, mis võtsid, siis ta ütles, et mis raha, ma pole teilt mingit raha võtnud, sest ta ei teadnud, mis see on. Riik kohati käitub nagu selline muretu marakann, et tahaks saada asju, aga kui keegi küsib, et äkki maksate, siis on, et oi, mis raha, pole teilt mingit raha võtnud.

Hästi uhked ollakse Eestis selle üle, et raamatukogud on tasuta. Vaatasin sel nädalal raamatukogudeülese laenutussüsteemi kohta raamatukogutöötajate intervjuusid telekast. Seal üks proua ütles, et raamatukogudest laenutamine on tasuta ja ka jääb selliseks. Laenutamine võiks siiski ka olla tasuline. Kui riigil ei ole raha selle eest maksta, siis mingid sendid iga laenutuskorra pealt. See tundub kõigile nii, et kuidas keegi julges sellist asja öelda. Milline ülekohus!

Sirbis ilmus selline natuke koolikirjandilik essee, miskipärast muusikatoimetajalt, mitte kirjandustoimetajalt, ja seal siis kaunis sõnastuses oli palju manitsemist sel teemal, kuidas raamatukogud on ikka meie kultuuri alus ja mis seal oli kõik, et põhiseaduse järgi on meil kõigil õigus haridusele ja raamatute laenutamine on kõigile põhiõigus, mis peakski olema tasuta. Mingi selline mõttekäik oli seal. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et väga kaunis mõttekäik, aga miks keegi selle peale ei mõtle, kust need raamatud sinna raamatukokku saavad. Kui kõigil on õigus lugeda tasuta raamatuid, siis kuskilt peavad need raamatud ju ka tulema. Kas me siis panemegi nagu FIE-d ketti mingid kirjanikud kuskile keldrisse, sunnime neid raamatuid kirjutama, jõuame jälle selleni välja, et on mingid inimesed, kes saavad kirjanikupalka, et võib-olla siis nemad peavadki kirjutama neid tasuta raamatuid.

See mentaliteet ka, et raamat on selline odav asi ja seda peab saama iga kell igalt poolt tasuta kätte, et see on minu arust väga kuskilt nõukogude ajast jäänud. Ma mäletan ise, me elasime Mustamäel Mauruse raamatupoe lähedal, ja raamatupoes käimine ja sealt raamatute ostmine oli üsna niisugune tavaline asi, mida teha, sest raamatud olid väga odavad. Mingeid raamatuid ju anti ka tasuta, mida oli soovituslik lugeda. Jälle riigi poolt, kuskil kellegi poolt, kes sai siis tolleaegset kirjanikupalka nende teoste vorpimise eest. Ma ei ütleks, et see on loomine. Üritasin mõnda neist lapsena lugeda.

Nõukogude aja kõige viljakam kirjanik oli kahtlemata Vladimir Iljitš Lenin.

Just, et raamat oligi selline odav asi ja me oleme sellega kuidagi ära harjunud, et mul on õigus seda raamatut saada, ka poest. Inimesed on päris pahased, ma olen ise ka päris pahane, et raamatud on nii kallid. Kuidagi võetakse seda sellise iseenesestmõistetavusena, et raamat on tasuta.

Ma tahtsin selle raamatukogude tasuta või tasulised raamatud teemal veel öelda seda, et me siis guugeldasime sõbrannaga, kes töötab kirjastamise alal, et kas on maailmas nii, et on tasuta raamatukogud igal pool. Välismaa laenutushüvitised autoritele on tohutult palju suuremad. Kui ma ei eksi, ma ei anna pead, aga minu teada on see fond Soomes 14 miljonit eurot. Me ei ole nii palju vaesem riik kui Soome, aga need proportsioonid hüvitiste osas on teised. Ja on ka näiteks raamatukogusid, mis ei ole tasuta, sellised peenemad kohad ja tõsisemad asutused. Näiteks Londoni raamatukogu liikmemaks on 525 naela aastas, noorele inimesele, kes on 16 kuni 29, on raamatukogu liikmemaks 262 naela ja 50 penni aastas. Kui sul on see liikmelisus, siis selleks, et ka sinu abikaasa saaks käia, siis tema peab maksma 262,50.

Ehk siis nagu spordiklubide süsteem, et sa oled liige, sa maksad ja siis oled justkui seotud?

Just. Ma saan aru, et see vihastab võib-olla mingisuguseid raamatukogutöötajaid ja vihastab aatelist kultuuriinimest selline mõttekäik, et kui riik ei jaksa maksta, et võib-olla siis inimesed peaksid ka omalt poolt mingi sümboolse tasu välja käima. Aga tõesti, kui riik ei jaksa maksta ja inimesed tahavad lugeda, siis võib-olla peaks oma riiki abistama, et riigikene saaks paremini hakkama, ja maksma siis osa sellest. Sest paratamatult, kui kirjandus ei too mitte midagi sisse inimesele, siis ta sellega ka ei tegele. Ja kui meil autorid jäävad vaid selleks valitud seltskonnaks, siis inimeste lugemishuvi ka kahaneb ja kui me ei loe eesti keeles, siis me jõuame jällegi sinna, et me vaatame telekat ja ega meil see filmitööstus ka nüüd nii arenenud ei ole. Meil on eestikeelset sisu tegelikult ju vähe. Meil on telekanaleid tohutult suur valik, on kõikvõimalikku välismaa seepi ja realityt ja filme, seriaale, kõik Netflixid ja asjad, et meil lihtsalt ei ole piisavalt sellist eestikeelset sisu, millega inimesed saaks meelt lahutada.

Ma natuke provotseerin. Eesti keelt kõnelevaid inimesi, eesti keeles lugevaid inimesi on üks miljon. Kas nii väikese rahvakillu juures üldse peaks olema võimalik kirjutamisest ära elada?

Tegelikult, jah. Mul üks sõber kunagi rääkis Dubais taksojuhile, et meid on, ütleme laias laastus, miljon, kes seda keelt räägivad ja siis taksojuht ütles, et oo, see on ju nii kallis keel siis. Väga eksklusiivne, eks. Tõesti võib tekkida küsimus, miks meil on vaja nii palju raamatuid ja kirjanikke, aga kui neid kirjanikke ja raamatuid ei oleks ja keegi ei kirjutaks eesti keeles, lapsed vaatavad muudkui Tiktokki ja Instagrami ja istuvad sotsiaalmeedias, vaatavad Youtube'i, kui tal ei ole enam neid eestikeelseid raamatuid lugeda, siis ta lihtsalt ju ei loegi enam eesti keeles ja meie keel lihtsalt kaob ära. Meil on küll vaja.

Isegi kõrgharidus on meil suuresti ja hiilivalt ingliskeelseks muutunud.

Jah. Ma olen hästi palju Twitteris ning seal ikka ja jälle kerkib üles mingi selline vigin, et räägitakse hästi palju eesti ja inglise segakeelt. Ühest küljest ka need sotsiaalmeedia platvormid kuidagi sunnivad seda, et kui sa tahad levida väljaspool Eestit, siis sa peadki kirjutama inglise keeles. Aga teisalt näiteks Twitteri-formaat on see, et sul on nii vähe tähemärke, et mõned eesti sõnad on nii pikad, et sul on parem kirjutada inglise keeles.

Mis puutub sellesse sisusse ja meelelahutamisesse, siis see on ka üks asi, mida mina tahan rõhutada, et mingites seltskondades on tulnud jutuks, et see ei ole mingi päris kirjandus. Minu arust see on hästi snooblik suhtumine. Ei maksa olla kõrk, erinevate inimeste ajumaht on erinev ja võime asjadest aru saada on erinev. Inimestel on ka erinevad huvid, neil on erinevad ajalised võimalused. Igaühele peab olema midagi ja ei ole mõtet seda halvustada.

Samamoodi on keegi, kes halvustab neid kirjanikke, kelle raamatutest tegelikult ükski tavainimene midagi aru ei saa, sest need on nii keerulised ja diibid, sa jääd kolmanda lause peal magama, ja siis öeldakse, et miks ta kirjutab selliseid asju, et keegi neid ei laenuta, keegi neid osta ei taha ja ainult kolm sõpra saavad aru. Peab olema igasuguseid erinevaid kirjanikke. Peab olema koduperenaisele, kellel ongi võib-olla lapse kõrvalt väga vähe aega süveneda raamatutesse, aga ta tahaks midagi lugeda. On ju mingid naistekad, mingid kriminullid.

Ma tean, et koroonaajal pidevalt see olemine oli nii kummaline. Mina näiteks ei suutnud teha seda, et mõtlen, et ma nüüd võtan endale mingisuguse teema ja nüüd ma hakkan lugema astrofüüsika-alaseid raamatuid, ma harin ennast. Ei, kogu see kodune olukord, et mingid kodukoolid ja kõikide inimeste kodukontorid ühes majas ja kogu aeg see ninapidi koosolemine oli selline, et aju oli nagunii väsinud. Ma tahtsingi kas Netflixi või naistekaid, ma lugesin mingeid megalihtsakoelisi raamatuid, mis olid lõbusad. Mingi maailmavaluteemaline kirjandus oli täiesti välistatud.

Kui sa ise seda kogu aeg läbi elad igapäevaselt, siis ei jaksa, eks.

Just, pole vaja. Ma tahan lihtsamat. Aga on ka inimesi, kes üldse ei loe ilukirjandust, kes loevad ainult eneseabi või populaarteadust või tahavad lugeda ajaloolisi romaane. Ma tean inimesi, kes ütlevad, et oh, ma ei salli üldse eesti kirjandust. Aga nad ei loe sellepärast, et praeguse aja aktuaalsust peegeldavaid raamatuid on lihtsalt vähe. On vaja selliseid kirjanikke, kes tuulavad ürikutes ja on maetud tolmukorra alla, istub seal arhiivis ja muudkui müttab ning siis kirjutab raamatu olustikust 400 aastat tagasi. Aga on vaja ka seda kirjanikku, kes kirjutab praegusest ajast, saab praegusest ajast aru.

Ma ei tea, kuidas selle aasta kirjanikupalga saajate nimekiri on, kas seal on mõni uus Sass Henno, kes praeguse aja noorte probleeme adekvaatselt kirjeldaks. Ma ei mõtle selliseid tiinekaid. Meil on Aidi Vallik. Ei ole nii, et noortekirjandus on ühe vitsaga löödud. Seal on ju varateismelised ja teismelised ja siis on veel selline senine žanr nagu young adult ehk siis noor täiskasvanu välismaal. Erinevaid raamatuid on vaja, väga erinevaid.

Näiteks meie suguvõsas on olnud selliseid lapsi, kes ei taha lugeda, see on neile keeruline kuni selleni välja, et nutt on kurgus, et ma ei loe ja kõik. Mis sest, et peab koolis. Minu soovitus ka sõpradele, kelle lapsed väga hea meelega ei loe, on, et ostke neile koomikseid, mis sest, et seal on trükitähtedega ja mis sest, et need on lihtsalt mingid väiksed jutumullid. Kui ta sealt saab ennast lobedamalt lugema, siis juba annad talle mingi muu raamatu, millest ta võiks olla huvitatud. Sedasi on vähemalt meie laiendatud pereringis kõikidest lastest saanud parajad raamatukoid. Me ei ole kostitanud neid mingi "Oblomoviga" või et näed, vaata, siin on sulle "Tõde ja õigus". Ausalt öeldes ma ise arvan, et kohustuslik kirjandus on ka liiga raske, kuiv. Ma tean seda, et praegusel ajal on see ikkagi mõnevõrra muutunud, et lapsed tohivad ise valida endale mingeid raamatuid, aga kui mina käisin keskkoolis, siis oligi, et eesti ja vene kirjandusklassika ja see oli kohustuslik ja ei pääsenud. Selle tulemus oli see, et üks oivik luges selle raamatu läbi ja kõik kirjutasid siis tema pealt need kokkuvõtted maha. Päeva lõpuks väga paljud ei lugenud üldse mitte midagi. Samas, kui oleks võib-olla antud valida, et me valime ise mingi raamatu, siis lähed raamatukogusse, kus saad tasuta raamatuid teatavasti, valid sealt mingi asja, mille kohta sa näed, et see on sulle jõukohane. Ja isegi kui see on liiga aeglane su jaoks, sa oled Youtube'iga harjunud, sa ikkagi suudad sellest end läbi närida. Ma leian lihtsalt, et inimesi ei tohi ehmatada raamatute juurest ära neile üle jõu käiva materjaliga.

Lõpetuseks veel ma küsin sult, mis saab lugemisest kümne, kahekümne aasta pärast? Paberraamatutest ja lugemisest? Peale on kasvanud nutipõlvkond, ka meie põlvkond on järjest enam mõjutatud helendavatest ekraanidest, sest ma ise tunnen, et see vähendab tähelepanuvõimet. Laste pealt on eriti hästi näha, et ekraanide tõttu väheneb tähelepanuvõime, jääb vähemaks ka seda aega, mida raamatutele pühendada. Kas uus põlvkond, kes peale kasvab, loeb üldse raamatuid ja kas meil on neid uusi Astrid Lindgreneid, kes suudaksid neid kõnetada?

Mika Keränen on Astrid Lindgren, aga nüüd kahjuks on ta öelnud, et ta rohkem eesti keeles ei kirjuta. Meie kodu raamaturiiul on tema raamatuid täis ja oleme need, muide, ostnud. Ja neid ka kingitakse, et on päris populaarne.

Aga ma ütleks selle kohta niimoodi, et võib-olla me oleme ise natuke kinni selles raamatu paberformaadis. Mulle õudselt meeldib paberraamatut käes hoida, ma teen sinna märkmeid. Vahel on mõni raamat kuskil reisil kaasas, siis paned sinna vahele muuseumipileti või natuke liiva või midagi, et ta jääb nagu suveniiriks. See on tore, aga tegelikult on olemas ju e-raamatud. Ma loen vahel ka telefonist. Ja teine asi on see, et on olemas ka audioraamatud. Väga paljud inimesed, kes ei suuda keskenduda lugemisele, siis aina rohkem ja rohkem tehakse seda, et kas autos kuulatakse teel tööle või koju ummikus või käiakse jalutamas koos audioraamatuga. Selle asja iva ei ole see, milline see raamat lõpuks välja näeb, vaid see, et keegi loob sellise pika sisu, et on pikk, süvitsi minev lugu millestki ja see on see, mida siis tarbitakse. See vorm, ma arvan, ei ole tähtis. Ma leian, et kui sa lood sellise pika sisu, näiteks mingisuguse kriminulli, siis see on see, mida inimene hea meelega jooksmas käies kuulab, kuigi ta tähelepanu kodus istuda selle raamatuga ei võimaldaks. Mulle õudselt meeldib koristamise ajal kuulata raamatuid ja podcaste.

Ma pean ära õiendama sinuga veel ühe asja. Kirjanikke esindab Eestis kirjanike liit. Sina ise sinna ei kuulu. Miks?

Mina sinna ei kuulu, sest kui ma parasjagu olin sinna astumas, siis leidis aset kogu see Peeter Helme teema ja kuna tänapäeval ükski meililist ei ole privaatne, siis kui sa tahad, et mingi info kuskilt lappama ei läheks, siis tasub olla lihtsalt vait. Loomulikult siis tekkisid ju mingid grupid väljaspool seda listi, kus arutati neid teemasid. Mulle ei meeldinud see, kuidas väga paljud selle liidu liikmed sellesse teemasse suhtusid ja et nende jaoks ei olnud probleem, et kirjanik nii õõvastavate asjadega tegeleb ja selle eest ka karistada sai.

Ma pigistan silma kinni, et peab olema mõni kirjanik, kes on nagu Bukowski, kes ikka joob ennast kogu aeg laua alla ja võib-olla siis kajastab mingit aspekti inimeste elust, kuhu võib olla igaüks ei jõuakski kunagi ja võib-olla ei ela sellist kõige viksimat ja viisakamate elu, aga samas mingi moraalsuse majakas peaks siiski kirjanik olema, teenäitaja. Sel hetkel mulle ei meeldinud see suhtumine ja ma otsustasin, et ma ei soovi viibida nii mõnegi inimesega ühes ruumis. Hiljem, nagu me teame, oli ka inimesi, kes astusid välja samadel põhjustel.

Aga nagu ikka, kõik liidud on ju väga suured ja see ei tähenda, et kõik inimesed seal ühtemoodi mõtleksid. Laenutushüvitiste teemadel ma ikkagi kohtun kirjanike liiduga, istume inimestega koos ühes ruumis, väga erinevate inimestega, kes kirjutavad väga erinevaid asju ja arutame. Ma kellegagi tülis ei ole, aga oleme ühildanud oma eesmärgid. Sinna liitu ma praegu ei kuulu, aga ma arvan, et kõik soovitajad on mul ilusti olemas ja kui nad võtavad, eks ma siis kunagi ikka lähen sinna.

Sa juba mainisid, et kirjanik peaks justkui olema ühiskondlik majakas. Kas kõik kirjanikud peaksid olema ühiskondlikult tundlikud ja aktiivsed või võib olla lihtsalt ka selline loovhing, kes elab mingis omas mullis?

Kusjuures ma mõtlesin selle peale eile pikalt. Ma arvan, et kirjanikke on ikkagi vaja igasuguseid, et on vaja, et oleks mingi selline poku, kes istub sambla all ja vaatab, süveneb putukate maailma ja sealt tal tekivad mingisugused mõtted. Ja on vaja sellist, kes käib ööklubis ja on kursis võib-olla 25-aastase inimese mentaliteediga. Ma arvan, et igasuguseid kirjanikke on vaja, aga samas peab siiski olema kirjanik see, et tema tegevusel võiks olla mingi edasiviiv jõud ühiskonna jaoks. Ta peaks ikkagi minu nägemise kohaselt ühiskonda arendama positiivses suunas, aga kui meil on kirjanik, kes on mõistetud süüdi millegi seadusvastase eest ja tema ja tema sõbrad ütlevad veel, et see oli küll seadusvastane, mis ta tegi, aga ta on ikkagi tore mees, et siis see seab mingisuguse uue normi, et ongi okei eirata seadust, on okei teiste inimeste vaimset ja füüsilist tervist kahjustada ja see pigem seab teed ühiskonna mandumisele, mitte kuidagi edenemisele. Eriti kui me vaatame igasuguseid kohtulahendeid praegu. Siin viimati ka, et mingi mees, kes siis vägistas räigelt mingit naist, sai tingimisi karistuse. Laste- ja naistevastase vägivalla teemad on meil naguniigi haprad, me peaks pigem liikuma sinnapoole, et neid võetaks tõsisemalt, mitte ei halvustataks või naeruvääristataks või arvataks, et naised ja lapsed ongi mingi kontingent, mis peab ära kannatama.

Millal sul järgmine teos ilmub, kas pealkiri on juba teada?

Ma tegelikult plaanisin kirjutada naabrite teise osa, aga sellest esimesest osast tuleb film ja see on praegu arenduses, aga see arendus venib sellistel väga isiklikel põhjustel. Üks põhitegijatest on dekreedis ja teine kirjutab mingit eepost. See liigub oma tempoga ja ma mõtlesin, et parem oleks, kui ma kirjutaksin teise osa siis, kui hakkab see filmiaeg lähemale jõudma. Et need kaks asja, raamat ja film, võiksid omavahel kuidagi olla sümbioosis või vähemalt üksteist toetada. Ja võib-olla ongi nii, et mõni läheb kinno ja pole seda raamatut lugenud ja tahab teada, mis saab edasi ja siis ta loodetavasti läheb ja ostab selle raamatu, mitte ei laenuta kolme sendi eest, minu jaoks kolme sendi eest siis.

Aga ma kirjutan praegu ühte raamatut, mille vähemalt tööpealkiri on "Seitse väikest surmapattu", mis räägibki ühest perest, kes tahab hirmsasti teha head, aga pidevalt tulistavad seda tehes jalga nii iseendale kui teistele. See kõik lõpeb väga halvasti.

Millal me seda raamatut poest osta või raamatukogust laenutada saame?

Ma peaksin selle valmis saama loodetavasti millalgi jaanuaris, ta on mul pooleli. Ma hakkasin teda romaanivõistluseks kirjutama, aga siis mul tuli üks reis vahele ja ma ei jõudnud. Siis ma panin ta tallele, aga praeguses ühiskonnas on nii palju selliseid tendentse kerkinud üles. Hirmsasti kibelen juba, et see raamat mul valmis saaks. Tegelikult see raamat, mida ma praegu kirjutan, algselt on ta filmiidee, ta on kirjutatud filmi sünopsisena. Siis ta läks sahtlisse ära ja nüüd ma kirjutan ta raamatuks. Loodetavasti ta tuleb siis järgmise suve puhkuselugemiseks.

Loodetavasti siis järgmise suve hakul on ka laenutustoetused juba suuremad kui tänavu.

No ma ei usu, aga loodame.