Kristina Normani filmid "Rip-off", "Pelgupaik" ja "Janu" tõukuvad näituse "Orhideliirium" kesksetest teemadest: kohaliku ja globaalse koloniaalajaloo põimumine ning kolonialismi seosed keskkonnaajaloo ja ebavõrdsusega. Näituse inspiratsiooniks oli Eesti päritolu botaanilise kunstniku Emile Rosalie Saali eluloo ja loomingu taasavastamine. Aastatel 1899–1920 elas ta koos oma kirjanikust ja koloniaalametnikust abikaasa Andres Saaliga Indoneesias Jaava saarel, mis oli toona Hollandi asumaa, ning valmistas hulgaliselt botaanilisi joonistusi kohalikust troopilisest taimestikust. 

Filmide keskseks motiiviks on üleminekud koloniseeritavast koloniseerijaks ning kultuurilise ja bioloogilise segunemise paigad, kus need transformatsioonid aset leiavad: mõis, kus armastus troopiliste lillede vastu saab baltisaksa aadlike ja nende teenijate ühenduslüliks; puur, kus kohtuvad seest- ja väljastpoolt vaatajate pilgud; ning orhideekasvandused, mis on Eesti turba- ja Hollandi lilletööstuse ning üleilmse kapitali- ja loodusvarade ringluse koondumispunktiks. Normani filmides kohtume erinevate naisekujude, aga ka mitteinimestest tegelastega.  

Triloogia on kutsunud dialoogipartneriks Indoneesia tantsu- ja filmikunstniku Eko Supriyanto, kelle film "Anggrek" ("Orhidee") tegeleb koloniaalpärandi läbitöötamise ja ületamise viisidega indoneeslaste vaatenurgast, sidudes looduse ekspluateerimise ajaloo ka kohalike rahvaste kuvandi ja kehalisusega.  

59. rahvusvahelise Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni "Orhideliirium. Isu külluse järele" (2022) kaaskunstnik on Bita Razavi ning kuraator Corina L. Apostol. Lähtudes 19. sajandil Euroopat haaranud orhideehullusest ehk orhideliiriumist kui metafoorist ning ulatuslikust uurimistööst, kaasab näitus ruumilisi sekkumisi, kestvus-performance'it, filme ning erinevaid ajaloolisi ja installatiivseid objekte.