"Kas läbipaistvus ja transparentsus on siis sama asi või mitte?"

Kuulajapositsiooniga on mul vedanud. Ma saan siin, Eesti Kunstiakadeemia teisel korrusel kunstiteadlaste puhkeruumis, kesk kuldsügist rahu, pealtkuulata kõige armsamal viisil tühiste juuksekarvade poolitamise helisid: "Okei aga kui nad on eritähenduslikud. . . Äkki siis transparentsus on nagu hall klaas. See mis ei lase kõiki värve läbi, hajutab veidi vorme ja süvendab varje. . . Ning läbipaistvus on. . . noh, läbipaistev, tead."

"Äkki nad kommenteerivad tõlkeviga?", küsib peahääl. "Aga äkki on nad tõesti erinevad asjad. . ." Tegelikult peaks kirjutama arvustust Taavi Talve näitusele. Aga see hetk siin on nii mõnus, teate; libistan huule alla nikotiinipadjakese ja proovin seda "peaks tegema tööd, aga üldse ei viitsi" meeleolu mingi tüüne maksimumini viia. Lasen silmadel kinni vajuda ja kaon hetkeks mõttesse.

Aga te loomulikult ei kujuta ette, millest ma räägin. Või noh, kujutate, et näha vaimusilmas omakorda midagi muud. Ja kui loete seda kümne aasta pärast, seguneb kujutlus ajaloolise teadmisega. Teisisõnu, kallis tuleviku-lugeja, teie teate minust paremini. Sest ma kirjutan lihtsalt mingist hetkest. Ent kui aeg sellele tulevikus konteksti on andnud, saab teile võimalikuks öelda, mis hetkega suuremas plaanis tegu oli.

Maastikukirjeldused 

"Dokumenteeritud vaatepunktid", on veel viimaseid päevi EKA galeriis avatud. Tundub nagu käesolevas ajahetkes oluline näitus. Sestap oleks igati kena — enne mahaminekut — temast midagi ka kirjutada. Tõttöelda, on näitus palju öeldud. Tegu on Taavi Talve videoinstallatsiooniga; umbes 15 minuti materjaliga, näidatud kahel kultuurimaja kinoõhtu mõõtu ekraanilt. Paremal voolab tasaselt päikesepaistest rammestunud jõekäänak. Vasemal mängivad end lahti. . . dokummenteeritud vaatepunktid. Tegu on toreda teosega, kus pealkiri ei tantsi peibutavat lehvikutantsu. What you see is what you get. 

Ning mida saab vaadata ja kuulata, on suuresti tekstilised impressioonid aastatest 1628-1988. Olustiku ja meeleolukirjeldused, mis mõjuvad Talve valitud arhivaariesteetikas rafineeritult, tagasihoidlikult ja rõhutatult elegantselt. Tekste loeb peale Sergo Vares, kelle tämber toetab parimatel viisidel etteaimatavalt kõiki eelmises lauses loetletud ärakulutatud epiteete. Saal ise kümbleb ekraanid  külma helenduse poolt rõhutatud pimeduses. Stiili jagub.

Stiilist ei tule puudust ka sisutekstide autoritel. Proovi anda meeleolukat olustikukirjeldust ilma hea stiilita. Kirja ei saa vaatepunkt, vaid lihtsalt mingi . . . punkt. Ning siin on kohe kindlasti eksponeeritud konkreetsed vaatepunktid: maalikunstnik Edward Norgate kirjeldamas maastikumaali sünnilugu; helilooja Hector Berlioz muljetamas toonase mainekaima residentuuri, Prix de Rome'i, aegu, Rooma päikeseloojangutest; Oscar Fischinger, animatsioonikunsti pioneere, reflekteerimas laenuhaide eest põgenemiseks ettevõetud jalgsimatkal kogetud priiusetunnet; Josef Goebels vaimustumas ekraanilt nähtud Leni Riefenstahlist. . .

Talve mängu ilu võrsub küsimusest, millele me juba vastust teame: "Kas nad said ise aru, mida nad vaatasid?"

Ei.

Ning see, mida "Dokumenteeritud vaatepunktid" meile annab, võrsub küsimuse endalepööramisest.

"Kas me saame ise aru, mida me vaatame?"

Ning see küsimus ei käi näituse kohta.

Ajalugu kõnnib selg ees

Ülalmainitud tekstid on šarmantsed. Kuigi pärit päeviku-, märkmiku- ja kirjakatketest, on nad kantud tekstidele omasest väljapoolsusest. Tekst on lihtsalt patoloogiliselt ekstravertne olevus, tahab aina midagi öelda — ning ütleb ka kui pilgu vaid peale viskad. Introverdid on aga kohutavad — oma spetsiifilises vaikuses samavõrd tõlgendamatud kui võluvad. Kunagi ei tea, kas see äraolev pilk peidab nüüd tohutut teadlikust või totaalset teadmatust; kas õrn muie viitab apaatiale, rõõmule või pahakspanule. Äkki pole ühtegi — äkki lihtsalt ei koti. Ning maastikud, igasugusest ülevusest hoolimata, on introverdid.

Taavi Talve on meile andnud kaks ekraani. Mõlemas voolab aeg. Vasemal voolab üks vaatepunkt teise ja teine kolmandasse, paremal voolab jõgi. Kujutage ette, et satute istuma jõekaldale pärast verist lahingut. Mida see jõgi teile ütleb? Kujutage ette, et satute istuma jõekaldale pärast kirglikku suudlust. Mida see jõgi nüüd ütleb? Subjektiivsus, millelt vaatame, näeme ja kogeme, on installatsiooni poolt tasahilju, kuid jõhkras vältimatuses vaatajani toodud. Kas see jõgi on metafoor ajaloo voolule, tagasiviide Isarile Münchenis või Havelile Berliinis; äkki hoopis inimajaloo kõrval paratamatult oma asja ajava looduse kontrapunkt? Äkki lihtsalt jõgi.

"Dokumenteeritud vaatepunktid", on kehv näitus andmaks vastuseid. Tõttöelda ka kehv näitus, tõstatamaks küsimusi, mille küsimise järel ei tekiks rumalat tunnet:

"Kas me saame ise aru, mida me näeme?"

"Loll. Sa vaatad ekraani."

Aga see on hea näitus reflektsiooniks. Väga hea näitus reflektsiooniks.

Ma ärkan kunstikultuuri tudengiruumis, avan silmad ja õngitsen keelega ülahuule vahelt välja lekkima hakanud nikotiinipadja. Proovin tekstiga alustada. Mõtlen, kuidas selle näituse kohta midagi öelda nii, et kirjutisest ka mingi lisandväärtus jääks. Tahaks küsida seda õiget küsimust, millele vastates voldiks ta ennast lahti nagu origami. Ma kardan tegelikult, et võib-olla ei näinud ma teda lõpuni läbi. . .

"Aga kas läbipaistvus ja transparentsus on siis sama asi või mitte?"