Alliksaar teatrite ligipääsetavusest: me kõik võime mingil hetkel erivajadusega olla
Reedel korraldab Eesti Teatri Agentuur teemapäeva "Teater | ligipääsetavus". Müürileht võttis selle puhul hõlmast kinni Vanemuise teatrijuhilt Kristiina Alliksaarelt, kes tutvustab teemapäeval Ugala ja Vanemuise teatri samme ligipääsetavuse suunas.
Ehk räägid meie lugejatele, et kuidas sina teatri ligipääsetavuse teemani jõudsid? Millised olid su esimesed kokkupuuted sellega?
Mul on au oma sõbraks pidada Piret Ausi, kes on kurtide vanemate laps ning tänu kellele erivajadusega inimeste teema minuni üldse jõudis. Piret on "süüdi" ka selles, et ma sattusin eest vedama koguperefestivali "Puude taga on inimene", mis toimus 2013. aasta suvel Tallinna Lauluväljakul ning oli minu jaoks kahtlemata väga silmi avav ettevõtmine.
Ligipääsetavuse all peab enamik inimesi silmas võimalust hoones ratastooliga ringi liikuda või viipekeelse tõlke tagamine. Mida tähendab see aga just teatri kontekstis? Kes ja mil moel hetkel eriti "ligi ei pääse"?
See küsimuste loetelu on lõputu ja mina tean ka tänaseks vaid ühte osa ning Vanemuiseski oleme saanud rakendada vaid mõnda lahendust, aga proovime. Kas teatri kodulehelt on võimalik leida infot, kuidas majja pääseb erineva puudega inimene või palju pilet maksab? Kas intellektipuudega inimese jaoks on info lihtsa tekstina leitav? Kas teatri publikuteenindajad teavad, mis on lihtsad abivõtted, et erivajadusega inimesega suhtlemist lihtsustada? Kas ka pime näeb etendust ehk kas on kirjeldustõlge? Kas vaegkuuljad kuulevad meie reklaamvideoid ja etendustel edastatavat teksti subtiitrite abil? Kuidas pimedad ja vaegnägijad majas orienteeruvad? Kui majja tuleb juhtkoer, kas me teame, kuidas temaga käituda? Ja nii edasi.
Kui Soomes ühe loo jaoks Baltic Circle'i erivajadustega inimeste heaolu fookuses hoidva alaprogrammi "precarious perspectives" töögrupi juhi Isa Hukkaga vestlesin, siis tema rääkis, et erivajadustega inimestega arvestamisel on hüved ka nende jaoks, kes otseselt seda tuge ei vaja. Kas oled nõus? Miks või miks mitte?
Vägagi olen nõus. Kui me räägime näiteks linnaruumist ja rohkematest tualettidest või pargipinkidest, siis neid on vaja ka eakatele, aga miks mitte ka minule, kui lähen tervisejooksu tegema või noorele emale, kes vahepeal beebile toidupausi teeb? Subtiitrid video all aitavad ka mind, kui ma vaatan seda keskkonnas, mis müra ei talu (nt ühistranspordis). Rääkimata sellest, et me kõik võime mingil eluhetkel ajutiselt erivajadusega inimesed olla, või suurenenud empaatiast, millesse nende teemadega tegelemine märkimisväärselt panustab.
Reedel räägivad erivajadustega inimestega töötamisest nii Liis Vares kui Lina Laura Švedaite ja Mantas Stabacinskas. Kuna sa oled teemas juba mõnda aega sees olnud, siis uurin, et millised on peamised väärarvamused, mis inimestel sellega seoses on?
Minu kogemus erivajadusega inimestega koostöö tegemisest on siiski napp ja piirdub paljuski nendega, kes on ise aktiivsed ja seeläbi ka paremini hakkama saajad, nii et ma ei ole päris õige siin ammendavalt vastama. Puhtalt enda kogemusest aga eeldan, et näiteks kleebime kiirelt inimestele külge liitpuudeid, et kui juba ei näe, küllap siis ka ei kuule ja on üldse lihtsameelne, või soovime aidata olukorras, kus abi ei vajata (pimedatel on siin lõputult näiteid, kuidas neid vägisi trolli peale suunatakse), või et – miks neil üldse kultuurist osa saada on vaja, olgu kodus (nõukogude aja pärand).
Millised edulood, olgu siis Eestist või välismaalt, sind inspireerinud on?
Ma saan inspiratsioonikillukesi igalt poolt maailmast, kus märkan midagi, mis on ligipääsetavuse heaks tehtud – taktiilsed kunstiteosed suurlinnade kunstimuuseumides, maandusega vooluühendused Londoni teatrisaalides, kirjeldustõlkega jalgpallimatšid, taktiilsed tänavamärgistused või häälteavitusega liftid, kui vaid mõned näited tuua.
Millist ettekannet ootad ise teemapäevalt enim?
Ettekannetest enam ootan, et publik oleks aktiivne ja mõtleks kaasa. Nii saame sammhaaval lähemale erinevatele väljakutsetele, mis selle teema teadvustamisel ette tulevad ja selgema pildi, kuidas edasi minna, et me mitte ainult ei räägiks, vaid ka tegutseks.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: Müürileht